MIDLI - MADLI OTSIB LIHAVÕTTEJÄNEST
Robi Vaidlo

 

“Vanaema, kas lihavõttejänesed on harilikud jänesed?” küsis Midli - Madli.

“Oi lapsuke, kus mina mõistan sulle seda öelda,” jäi vanaema vastamisega kimpu. “Kui mina kasvasin, oli lihavõttehommikuks tehtud kuskile toanurka või mujale peidukohta heintest pesa, mille pidime ise üles otsima. Seal olid siis kirjud munad ja maiustused ja teinekord mõni asjakegi sees.”

“Kas sa neid lihavõttejäneseid oled ise näinud?”

“Kus sa sellega! Kordagi mitte. Ainult kuulnud, et tegid ja tõid.”

“Kas neile ei kirjutatud enne? Nagu jõuluvanale?”

“Ei üldse. Ega räägitud ka isale - emale oma soovidest. Ega siis lihavõtted ole sama mis jõulud.”

Midli - Madlil jäi süda siiski kripeldama. Äkki on need lihavõttejänesed siiski olemas? Sel juhul oleks kasulik nendega enne kokku saada ja üht - teist teada anda.

Midli - Madli läks õue ja kihutas trepi juurest joonelt kuuri nurgani. Jänesed on ju väledad jooksma. Ei jõudnud veel õieti tagasigi keerata, kui Tilpan sibas juba tema kõrval.

“Kuhu rutt?” uuris too lugematute tilpenduste ja lotendavate kuuehõlmadega tegelane tervitamise asemel.

“Lähme lihavõttejäneste juurde. Mul on vaja nendega rääkida.”

“Kui nii, siis metsa!” otsustas Tilpan. “Pane kiirust juurde!”

Ei saanudki nad metsas kuigi kaua ringi vaadata, kui juba hakkaski üks haavikuemand neile vastu.

“Oh ei, kus nüüd mina lihavõttejänes,” tõrjus jänkumamma. “Näete ise. Mina lippan siin piimalähkriga ringi, annan hangepoegadele süüa.”

“Jänestel on ka talvel lumega lapsed sündimas. Sealt niisugune nimetuski - hangepojad,” teadis Tilpan Midli - Madlile seletada. “Otsib neid. Keda kohtab, seda toidab.”

“Aga kus siis lihavõttejänesed on?”

Kuigi küsimus polnud just otsejoones haavikuemandale mõeldud, oli tema varmas vastama: “Mina seda ei tea. Aga minge Ristikheina Rüütli juurde. Tema teab kõik maailma asjad ära.” Ja juhatas - tuleb minna siit - sealt ja siis sinna.

Tilpan ja Midli - Madli läksid siit - sealt ja siis sinna.

Ristikheina Rüütel oli suur ja uhke jänes. Ehk upsakaski veidi.

“Mina ise olengi lihavõttejänes. See kõige peamine. Lihavõttejäneste kõige kõrgem pealik.”

“Kas sina käid pühade ajal laste juures?”

“Muidugi käin. Kes siis veel!”

“Ja teed lastele pesi?” Midli - Madlil olid soovid juba väljaütlemiseks valmis.

“Ikka teen. Ja teised muidugi ka. Hulgakesi käime. Mina juhatan. Kellele teeme pesakese, kellele viime kotikesega.”

“Aga miks teid lapsed kunagi pole näinud?” tahtis Tilpan teada. “Päkapikke näiteks sageli...”

“Me muudame end nähtamatuks,” ei lasknud Ristikheina Rüütel Tilpanil jätkata. “Sellepärast pole näinud.”

“Aga kuidas te ikkagi igale poole jõuate?” ei jätnud Tilpan. “Ise olete küllalt väikesed.”

“Me lendame. Me saame end teha lendjänesteks. Kiiremad kui raketid,” uhkeldas Ristikheina Rüütel. “Viuh siia, viuh sinna.”

Midli - Madli kuulis, et keegi neid hõikab ja nägi eemal kuuse all hallpead jänesetaati neile viipamas.

“Mis te tema lobisemisest kuulate,” seletas jänesepapi. “Või tema lendab! Ise pole ta kadakapõõsast kaugemale saanud. Üks igavene suurustaja. Sellepärast me teda rüütliks kutsumegi. Aga lihavõttejänesed elavad minu teadmist mööda lapsepõlvemaal.”

“Oskad sa meid sinna juhatada?” uuris Midli - Madli.

“Ei oska. Sinna ei saavat juhatada. Lapsepõlvemaa peab igaüks ise üles leidma.”

“Kas sina oskad leida?” küsis Midli - Madli Tilpanilt. Too kehitas esmalt õlgu ja raputas siis nii tormakalt pead, et tilpendused tilisesid.

Nii jäigi neil vähemalt seekord lihavõttejänesteni jõudmata.

“Jah, nii see kahjuks on,” kostis ema Midli - Madli kurtmisele, et keegi ei mõistvat juhatada. “Aga sina ära kurvasta. Lapsepõlvemaa leiab igaüks, kui suuremaks saab. Küllap leiad sinagi.”

Ja nüüd siis ootabki Midli - Madli, millal ta suuremaks kasvab ja lihavõttejänesed üles leiab. Ega oska praegu arvata või uskuda, on nad siis ikka päriselt olemas või mitte.

 

Meie pere munapühad. - Tallinn: MINIKIRI, 1996. - Lk. 43 - 44.