päike taeval särab üha,

ja kui viimaks ometigi

tuleb palmipuudepüha,

siis peab meelitama kanu,

noori tibusid ja vanu,

et ei oleks pesa tühi

vastu kalleid munapühi.

Nüüd vast algab kibekiire:

teha sülti, teha saia.

Toimetustel pole piire,

joosta poodi, poest majja.

Emal korvis tuhat pakki,

mitut sorti munalakki.

Mis nüüd muud kui munad patta,

lakiga siis pärast katta.

Küll on õhinat ja lusti!

Kollast, rohelist ja punast

värvib Ann ja väike Kusti

rõõmu tunneb igast munast.

lugu polnud vanasti.

Kui ei tuntud värvipoodi,

mune hoopis mujalt toodi.

Metsas sügavas ja suures,

kuhu vaibus iga rõke,

vana haavakännu juures

loitis imeline lõke.

Tulel auras värvipada,

pöialpoisse mitusada

oli usinasti tööl

vaiksel lihavõtteööl.

Askeldades aeg nii kadus,

koit ju piilus pilvevallis.

Kirjud munad korvi ladus

lihavõttejänes hallis.

Tõusev päike pilvel tantsis,

jänku majast majja vantsis;

päris muinasjutu moodi

lihavõttemune toodi.