MUNAPÜHAD
Imbi Muhel

Kevadel hakkavad kanad hoolega munema. Siis saame palju mune. Talvel, jõulude ajal ja ka uue aasta alguses, kui on külm ja pime aeg, kanad ei mune peaaegu üldse. Mõnikord võib - olla munevad üle mitme päeva ühe muna. Ja mõni kana ei mune üldse, ajab ainult sulgi. Muidugi, mõned kanad on ikka virgad ka.

Kui sa maal elad, siis tead seda kindlasti. Aga paljudel linnalastel on vanaemad maal ja siis nad teavad seda ka. Kui sinul kedagi maal ei ole, siis saad sa siit teada, kuidas nende kanadega lood on.

Kanad munevad kevadel nii hoolega sellepärast, et nad tahavad munadest väikesed pojad välja haududa. Inimesed aga alati ei soovi seda ja võtavad munad pesast ära. Nad jätavad pessa ainult ühe muna. Seda nimetatakse pesamunaks. Siis läheb kana rõõmsama meelega jälle samasse pessa munele.

Vahel juhtub ka nii, et mõni eriti kaval kana muneb oma munad nii salajasse peidupaika, et inimesed ei oskagi pesa üles leida. Ja siis, kui pesas on juba kümme - viisteist muna, istub kana oma munade peale ja hakkab poegi välja hauduma.

Ta on siis väga vakka ja ei käi pesa pealt peaaegu üldse ära. See on kanale üks raske ja tähtis aeg. Süüa ja juua läheb ta otsima õige lühikeseks ajaks. Ja kohe on ta jälle pesal tagasi. Munad ei tohi ju ära jahtuda.

Kui kana peaaegu kogu aeg oma munade peal istub, siis on munad üsna, üsna soojad. Kui 20 päeva on mööda läinud, võibki juba oodata, et munadest hakkavad kanapojad välja tulema.

Nad toksivad ja koksivad munakoort oma väikse nokaga seestpoolt niikaua, kuni sellele praod sisse tulevad. Mõnikord aitab ka kanaema väljastpoolt kaasa. Ta ootab ju oma poegi, väikesi tibukesi, nii väga. Need on tema lapsed.

Kui munakoor on katki tehtud, tuleb sealt seest välja ilus kollane tibu. Alguses on ta küll natuke märg, aga kanaema sooja tiiva all kuivab ta kiiresti. Õige varsti poeb tibu sealt välja suurt ilma vaatama. Ta ei tea ju sellest maailmast, kus sina elad, veel mitte midagi. Kanapojale on kõik uus ja huvitav.

Väike kanapoeg on väga tubli. Ta hakkab kohe kõndima. Ka sööma ja jooma hakkab ta kohe ise. Kui kanaema ivakese leiab, siis hüüab ta õige naljakalt: “Kook - kook, kook - kook!” Tibud jooksevad ruttu tema juurde vaatama, miks ema neid kutsub.

Kanaema kaitseb oma poegi väga hoolega. Kui ta näeb midagi, mis on tema poegadele ohtlik, kutsub ta tibud kohe tiiva alla. Seal on soe ja ohutu olla. Nii on siis lood nende kanadega.

Kukk on kanapoegade isa.

Meie maailm ongi täis õige imelikke saladusi. On ju päris kummaline mõelda, kuidas ikka kana selle muna muneb ja muna on seest kohe niisugune, et kui kanaema selle peale istub ja haub, siis tulebki sealt välja elus, kenasti piuksuv ja ringi kõndiv kanapoeg.

Inimesed on väga palju aastaid vaielnud selle üle, kumb oli enne, kas kana või muna. Aga päris õiget vastust ei oska keegi öelda. Mis sina arvad?

 

 

Imbi Muhel. Meie lapse lihavõtteraamat. - Tallinn: Koolibri, 1994. - Lk. 20 - 22.