VÄRVIME PÜHADEMUNAD TAIMEVÄRVIDEGA
V osa

KUIDAS LÄHEB VÄRV TAIMEST MUNAKOORELE

Sõltuvalt värvimise viisist saab taimedega anda munale erinevaid kirju. Seetõttu on hea teada mõningaid värvimiseks kasutatavaid nippe

Värvitaime ettevalmistamine

Kuiv ja kõva, suurte tükkidega värvitaim (madarajuured, kuivatatud marjad) on vaja peenestada. Kõige lihtsam on seda teha kohviveskis. Parim peenestatuse aste on umbes sama mis kohvilgi.

Muna katmine värvitaimega

Peene taimepuru (koore- ja õiepuru, jahvatatud juured- marjad) pealekandmiseks on kasulik munad enne märjaks kasta, siis ei pudene see teiste munakülgede katmise ajal kohe maha. Värvi annab eelkõige vastu muna koort olev taimeosa, juba väga õhuke mingi teine taime kiht ei lase värvainet munakooreni. Moosi ja värskete marjade pealekandmisel pole muna märjakstegemine vajalik.

Juhul, kui muna peal on mõni lilla või punane linnuvabriku tempel, on see vaja enne maha kraapida. Edukalt saab teha abrasiivse küürimispastaga või ka saviga.

Eriti uhke muna võib saada mitme erineva taime laike peale kandes.

Värvitaimedega kaetud muna tuleb mässida õhukesse riidetükki või paberisse. Peene puruga värvimisel peab riie tihe olema (sits), marli ei sobi. Ajalehe kasutamisel ei tohi trükikirja lasta vastu muna pinda, sest see kleepub üsna hästi peale.

Muna pinnale saadav muster sõltub köitmise tugevusest. Kui riide või paberi ja munakoore vahele jääb palju ruumi ning värvipuru saab seal keemise ajal veidi ringi ujuda, saame sulavaservaliste (akvarellsete) laikudega muna. Kui värvipuru (või moos sibulakoored) on tihedalt vastu muna surutud, saame teravapiirilise mustriga (täpilise, joonelise) muna. Riidega on raskem mustri teravust täpselt juhtida, paberiga aga õnnestub see väga hästi. Kui keerata muna kuiva paberi sisse ja seejärel paber kergelt niidiga kinni siduda, tuleb sulavalaiguline muna, kui aga pärast esimesi niidikeerde paber märjaks kasta (koos munaga vette asetada) ja seejärel tugevasti ja rohkelt kinni siduda, saame täpilisema muna (kui kõva sidumise aja õrn muna kogemata kogelmogeliks ei muutu). Kui esimesed mässitud munad kohe keema panna, saab sidumisniiti korduvalt kasutada

Mune võib keeta ka värvitaime keeduvees (värvileemes) või paksus värvitaime supis. Sel juhul saame ühtlaselt ühevärvilise muna. Hapus marjamahlas ja moosis aga munakoori siniseks keeta ei saa - nende suur happe hulk söövitab kohe värvunud pinnakihi ära ja isegi mustikamahlas jääb muna peaaegu valgeks

Munakoore värvumise tugevus sõltub keetmise kestusest. Poolpehmele munale saab ereda värvuse ka eespool nimetatud taimedest vaid vähestega: mustika ja kukemarjaga, sibulakoortega, ehk ka pähklipuuga, võib - olla veel mõnega. Mida kauem keeta, seda tugevamini munakoor värvub. Lühim aeg, millega võiks arvestada, on 10 minutit, parem oleks mune 15...20 minutit keeta. Mida paksem on mähis muna ümber, seda kauem tuleb (ja ka võib) keeta, sest munder takistab soojuse jõudmist munani, seega ka värvi kinnistumist ja muna küpsemist.

Valmis munad tuleb kohe värvipurust puhtaks pesta, muidu kuivab see koore külge kinni. Kui värvitud mune kõvasti kraapida, tuleb koorelt maha ka värv ja muna jääb kriimuline.

Taimedega saab kodused valged kanamunad kirjata tähnilisteks metslinnu munadeks, igaühele neist saab anda oma näo, erinevate taimedega võib saada kõige eriilmelisemalt ehitud mune, karta pole vaja pealejoonistatavate kirjade untsuminekut käe värisemise tõttu. Ja pole vaja karta, et läbi koore immitsenud värvaine võiks olla mürgine - ohtlike Eesti taimede hulgas pole värvitaimi. Ootamisrõõmu kõigile, kes keeva paja servas valvates taimest munadele värve loitsivad!

Tõnu Ploomipuu, taimeteadlane