24 MÄRTS - URBEPÄEV

Päris kevadpühad on kätte jõudnud! On soojalt soovitav, et urbadega pajuoksad saaksid juba laupäeval igasse peresse toimetatud. Sest neid peaks pühapäeva varahommikul vaja minema. Kui soovitakse igipõlist kommet täita, mis õnne ja elujõudu toob, haigusi ja kurja peletab.

Pereisa või keegi pere vanematest liikmetest olgu pühapäeval kraps enne teisi ärkama, urvakimpu pihku haarama ja kodakondsetele une pealt parajaid sähmakaid jagama. See tähtis toiming ongi urbimine. Urbijal sobiks vitsa vibutades ajast pühitsetud sõnu pruukida. Näiteks manasõnu Otepäält: "Jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgaks, tarka meelt pähe, head sõnad suhu."

Ambla vanad urbesõnad olid sellised:

"Urvin, urvin uue kuue,

värvin verevase kasuka,

urvad sulle, munad mulle."

Ambla sõnades on üks tähtis urbimise reegel: urbida sobib nii kaua, kuni urbitav lubab luna anda. Selleks sobivad kõige paremini värvitud munad, mis tuleb järgmisel pühapäeval lihavõtte ajal urbijale kätte anda. Kui Tallinna Linnuvabriku kanad juhtuvad tulema lihavõtte eel ülemäära eksporti munema, tuleb rahvakombeid ajakohastada: lubage urbijale endajoonistatud mälestuspilte munadest või munasabadest kodupoes. Aga ärge kaotage lustilist meelt. Sest "uttede" ehk "hanedaga" paljud ja munalubamine peavad olema kui rõõmusõnum, mitte pila. Ja urbige hellalt, et ükski lapsesäär ega pepu kipitama ei hakkaks.

Rahvusvaheliselt tuntud urbimise komme on pärit aegade hämarusest. M.J.Eisen arvab oma raamatus "Kevadised pühad" (Tartu, 1932), et urbimine oli Eestis kombeks juba enne maa ristiusustamist. Igal kevadel taassündiva looduse austamise üha märgina. Religioon on andnud loodususkumustele igal aastal sureva ja taassündiva jumala kummardamise vormi. Siit sugulus muinasegiptuse Osirise ja Jeesus Kristuse vahel. Eks kehasta ka Kristus, surev ja taassündiv jumalapoeg, looduse suurimat imet - elu võitu surma üle

Rahvakalendri urbepäeva kiriklik nimetus on palmipuude püha. See juhatab sisse nädala, mille kohta kasutusel kolm omadussõna: suur, vaikne ehk kannatusnädal.

Palmipuude püha lähtub Jeesuse elu viimase nädala esimese päeva kohta käivast. Sellest on juttu kõigis neljas evangeeliumis. Kõige lühemalt ja kokkuvõtlikumalt seisab "Johannese evangeeliumis" (12, 12jj.):

"Järgmisel päeval kuulus pühadeks kogunenud suur rahvahulk, et Jeesus tuleb Jeruusalemma, ja palmipuude oksi võttes läks rahvas Talle vastu ja hüüdis:

"Hoosianna!

Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel,

Iisraeli kuningas!"

Aga Jeesus leidis emaeesli ning istus talle selga, nõnda nagu on kirjutatud:

"Ära karda, Siioni tütar!

Ennäe, su kuningas tuleb

eeslisälu seljas istudes!"

Võib-olla leidus vanasti mõnes Tallinna kirikus ka ratastel puust eesel, puust Kristus seljas, keda palmipühapäeva hommikul linnatänavatel ringi veeti, et rahvas saaks tema teele pajuoksi pilduda, jumalat ja kevadet ülistada Niisamuti, nagu Rooma rahvas triumfikäikudel oma keisreid tervitas.

Palmiokste kohta peab veel meelde tuletama, et juba enne kristlust tunnistasid kreeklased ja roomlased palmi võidu ja igavese elu märgina. Neilt päris palm tähenduse kristlus. Paradiisiaia elupuu, millest surelikud maitsta ei tohi, on palm. Sestap näeme Eestigi kirikutes maalitud ja puust voolitud usutunnistajaid palmioksaga.

Argielus peab palmioksa kui eluvitsa ülesandega toime tulema tagasihoidlik kodumaine paju. Et asi paremini õnnestuks, lasevad õigeusklikud setud oma pajuoksi kirikus õnnistada.

Muide, pajuokstega võib koguni ilmalikku armastust edendada. Selleks piisab, kui panna kolm kolmeharulist pajuoksa palmipuudepüha ööl oma padja alla ja peita hommikul niisugusesse kohta, kust armastatu neid märkamata üle astub. Ja olevatki ihaldatav õnges!

Meie armsas Tallinnas, mis oma kodanikest rohkemat mäletab, on vanimaks palmipuude püha tähistamise märgiks aastal 1513 Oleviste Maarja kabeli idaküljele rajatud Hans Pawelsi kenotaaf reljeefidega Jeesuse kannatusloo teemadel. Nagu igaüks Pikalt tänavalt silmata võib, on alumise rea esimene reljeef "Jeesuse sissesõit Jeruusalemma". Selle autor on Clemens Pale ehk meister Klement Poolakas. Kristuse vastuvõtjate hulka on ta arvatavasti jäädvustanud ka iseenda- linnavärava kaare all seisva habemiku mehe näol. Ent see, kes tahab Jeesust linnaväraval vastu võtta, pole enam kalendriteema.

Lõpetuseks üks vanarahva nõuanne nendele, kes pühapäeva hommikul urvaplaastrit ootavad: kui on karta, et urbija on erapoolik ja jagab esimese sähmakad oma lemmikule, siis vahetage õhtul tavalised magamisasemed või heitke ühte. Selleks, et kõige õnnestavam eluvitsa esimene sähmak leiaks tabatava juhuse, mitte vitsahoidja suva järgi.

Jüri Kuuskemaa