TÕNISEPÄEV

Tõnisepäev on vanarahval olnud talve keskpaiga näitaja, taliharjapäev, või nagu minu isa ütles, talvepoolitaja. Tõnisepäevast arvati pool talve möödas olevat ja eks see tuletas meelde ka toiduvarude kulutamist. Tõnisepäeval vaatas peremees toidutagavarad üle, sest pool inimese- ja pool loomatoitu pidi veel alles olema. Ja perenaised ütlesid: "Näe imet, päev juba kukesammu võrra pikem. Päike hakkab juba riiet pleegitama, vaja kangad välja lume peale viia."

Tõnisepäeval pidi karu teise külje pöörama ja teist käppa imema hakkama. Selle päeva järgi arvati ka suve ette. Kui tõnisepäeval paistab päike, kuulutab see head vilja- ja heinakasvu. Tõnis oli sigade kaitsja ja sellepärast oli kombeks seapea söömine ja ohverdamine, millega paluti sigadele sigidust ja põrsastele õnnistust. Kui tõnisepäeval oli päikest, avas perenaine seasulud ja laskis loomale pisut päikest. Ise võttis linapeod kätte ja suges neid, siis kasvasid ilusad pikad ja siledad sead. Aga ketramine oli tõnisepäeval kõvasti keelatud, see võis hundid karja kutsuda ja sigade sigidust vähendada. Tänu sellele oli tõnisepäev tüdrukutele nagu seljasirutamise päev, sest mihklipäevast peale, tihti ka öötundidel, oli tulnud lõputult vokki vuristada. Tõnisepäeval võttis ema suurest lihatünnist soolvee seest pool seapead, pani patta koos kaalikate, porgandite ja odrakruupidega keema ja ütles: "Latsekese, teke nüid kärmede tuld, siss saab tennõse päevä söök ennebide valmis!" Ja kui pere lauda istus, palus isa tõnist, et see kaitseks karja ja õnnistaks seakasvu. Pärast võttis ema kausikese kaenlasse ja läks maja taha lepikusse, ainult temale teada olevasse paika tänuohvrit viima. Isa popsis piipu ja rääkis tõnisepäevatarkusi: "Kui tõnisepäeval naisterahvas külaliseks oli, siis loodeti emispõrsaid, kui meesterahvas, siis orikpõrsaid. Tõnisepäeval viidi enne päevatõusu üks koorem sõnnikut põllule, et kari terve oleks. Viijale anti toiduks seapead ja tanguputru. Tõnisepäeval mindi lauta, lasti loom ketist lahti, pandi kett oma kaela, hüpati ja hüüti: "Tere, tõnisepäev!" Kui nii kõikide loomadega tehti, siis pidi tõnn karja õnnistama. Tõnisepäev on sigade püha, siis ei tohi kedrata ega õmmelda, et sead pimedaks ei jääks ja sea soolikaid kokku ei ketraks. Tõnisepäeval ei tohtinud muud teha kui paela keerutada, see seob seajalad kinni, et nad suvel pahuraks ei läheks. Kui tõnisepäeva hommikul Tõnise- nimeline poiss raskesti magas, seoti tal jalad säärepaeltega kinni. Lahti sai ta alles siis, kui lubas viina osta ja oma pruudiga pulmad teha. "Isa muheles ja jätkas: "Aga meie külas elas üks vanapoiss. Joru- Karla, kes päevast päeva kõrtse mööda kolas, ja mis kuskil ripakil oli, selle ta hõlma alla lõi. Eks ta kurivaim teadis, et perenaised head ja paremat kuhugi metsa tõnnile ohvriks peidavad - Joru- Karla oli alati nagu asjaline platsis. Ja niipea kui ema oli kausikese kase alla pannud ja selja pööranud, oligi ka Joru- Karla jaol. Istunud teine siis nagu asjaline kännu otsas, võtnud põuest pudeli, põrutanud paar punnsuutäit, siis võtnud aurava kausikese põlvedele, ise kiitnud: "Karjajaak ja siapää, sii om Joru- Karlal hää!"

Johannes Rebane