17. JAANUAR - TÕNISEPÄEV

Üks Tallinna ajaloolistest asumitest kannab Tõnismäe nime. "Ristiisaks" oli siinkandis paiknenud Püha Antoniuse kabel. Selle rajasid "Antoniuse ordu härrased" - P. Antoniuse rüütliordu liikmed Toompealt. Kabelist on säilinud kirjalikke teateid alates 1420. aastatest. Kabeli ümber oli aed, mida piiras kivimüür. Täpne asukoht pole teada. Võistlevad kaks oletust: Antoniuse kabel oli praeguse Kaarli kiriku või Haridusministeeriumi kohal. Hoone purustati Liivi sõjaga kaasnenud linna piiramiste ajal. Ent kohanimi jäi püsima.

Keskaeg on Tallinnale pärandanud ka ühe tänini säilinud nägusa kabeli. Eesti päritoluga ehitusmeister Andres Karm rajas selle 1488. a. Niguliste kiriku torni jalami lõunaküljel olnud väiksema Matteuse kabeli kohale. Ehitamisega jõuti lõpule 1492. a. Saleda keskpiilari ja esindusliku viiluseinaga kabel on Tallinna gootika iseloomulikumaid ehitusmälestisi.

Poole kabeli ehituskuludest tasus Tallinna lihunike tsunft. Seetõttu on loomulik et kabelisse paigutati lihunike kaitsepühakute, lohevõitjast peaingel Miikaeli ja sigadega seotud Püha Antoniuse altarid. Kabeli peaaknal oli P. Antoniust kujutav vitraaz, ei puudunud ka vagamehe hõbekuju, mis kaalus umbes 6 kilogrammi.

P. Antoniuse kultust Tallinnas edendasid mungad- antoniidid, kel oma klooster linnas puudus. Antoniidid kandsid musta kapuutsiga mantlit, millele oli tavaliselt tikitud sinine rist. Teine ordu tunnus oli kelluke, mille helin arvati peletavat saatanlikke jõude, andes ühtlasi abivajajatele märku antoniitide lähedalolekust. Alates XV sajandi lõpust tegutsesid antoniidid ka Niguliste kiriku juures. Nende "spetsialiteet" oli haigete ravitsemine ja vaeste aitamine. Katkuepideemiate ajal olid antoniidid põetajatena ametis, samuti "Antoniuse tule" puhul. "Antoniuse tuld" põhjustas tungalterast nakatatud teravili, mida teadmatusest või näljahädade ajal söödi. Sellest muutus nahk tulipunaseks ja algas ägedaid valusid põhjustav kudede lagunemine. Haiged väitsid end nagu elusalt põlevat.

Antoniidid olid ka veterinaarid, ravitsedes koduloomi. Ordul oli ühtlasi paavstlik privileeg, mille põhjal nad tohtisid toiduse hankimiseks maksuvabalt sigu pidada ja karjatada, kus nad ka viibisid. Selle tõttu on vanas kunstis P. Antoniuse üheks atribuudiks kärsakandja. Pühakust loodeti loomaõnnistust, eriti sigadele.

Eestlaste jaoks oli P. Antonius Tõnis, Tennus või lihtsalt Tõnn. Tema austamisel segunesid kiriku poolt heaks kiidetud tavad paganlike, eelkristlike viljakusmaagiliste toimingutega, loodushaldjate ja maajumalate kummardamisega. Arvatakse koguni, et muinaseestlastel oli sarnase nimega haldjas (jumal), kelle kultus kristlikule Antonius Erakule üle kandus.

Suure seasõbra mälestuspühal 17. jaanuaril maitsti nii linnas kui maal meelsasti ossi ihu. Tõnisepäeva rituaaltoit eestlastel on seapeaga keedetud tangusupp. Sealiha hankimine oli keskaegses Tallinnas hõlbus. XIV sajandil oli seespool linnamüüri 19 lihakarni.

Hilistes rahvakommetes on tõnisepäeva pidamine kõige laialdasem Kagu- Eestis. Sealt on muuseumidesse jõudnud ka hulk hõberipatseid T- kujulise Antoniuse ristiga Poola katoliku ajast. Need pidid kandjale ja tema loomadele tagama Tõnise soosingu.

Rahvapärimustes on teateid ka "Tõnni vakast", salaja säilitatud laekast, milles koduhaldja kuju hoiti. Arvatavasti oli tegemist setude puusliku sarnase lihtsa ja voolitud kujuga, mida seatud tähtpäeval austati ja millele ohvriande toodi. Selliste ebajumalakujude kummardamise vastu võitlesid ristiusustajad nii siin kui sealpool Peipsit. Ometi püsis Tõnni kultus elavana veel möödunud sajandil. Eriti Lääne- Eestis, sealhulgas Vändras. On kirjapanekuid koguni "Vändra Tõnnist".

Tõnisepäev seostus eestlastel ka taliharjapühaga, mil oli vaja üle vaadata loomade ja inimeste toiduvarud ning ennustada suve ilmastikku ja viljakasvu. Heaks endeks oli päikesepaiste. Kui päike niigi palju paistis, et mees hobuse selga jõudis hüpata, siis on edu loota.

Tõnni-, Tõnise-, Antoniusega seotud kombestik esitab teda kui üht muinasjutumeest, headuse- ja valgustoojat. Ometi on tal koht mitte üksnes haldja loos. Kirikukirjades seisab aastail 252- 356 Egiptuses elanud Antonius Erak kui reaalne ajalooline isik. Kirik austab teda munkluse rajajana. 20- aastasena jaganud ta kogu oma vara vaestele, et minna kõrbeüksindusse mediteerima ja palvetama. Juba Antoniuse eluajal innustas tema eeskuju paljusid inimesi hülgama "ilmaliku elu tühja kära". Ent vagamehe elu kõrbes polnud kerge. Maise elu ahvatlused ja loomulik tung vastassugupoole järele mürgitas askeedi meelekindlust. Pühakulugu esitab mehe hingevõitlust kuradi ja tema kaaskonna kiusatuste vormis. Nii olevat saatan moondanud end üheks või kahekski hõrgutavaks alasti naiseks ja pakkunud end Antoniusele. Kui too end ahvatleda ei lasknud, muutusid naised fuuriateks, kes koos muude kuradi sigidikega tutistanud, küünistanud, hammustanud, tema onni maha lõhkunud ja muid inetusi teinud. Püha Antoniuse kiusatused on virgutanud paljude kunsnike mõttelendu. Eriti kuulsaks on saanud Hieronymus Boschi fantastilised nägemuspildid Antoniuse kiusatustest.

Eesti keskaegsest kunstipärandist on meieni jõudnud üksainus P. Antoniuse kujutis See on Nigulistes "Kristuse passiooni altari" välistiival. Tõenäoline autor: Tallinna tuntuim hiliskeskaegne kunstnik Michel Sittow.

Jüri Kuuskemaa