VASTLAPÄEV
Kustas Põldmaa

 

LINALIUGU, PIKKA KIUDU,

KUPAR OTSA KULDANOPSI,

SEEMEL SISSE SIIDIKIRJA!

RAHVALAUL KARKSIST

 

Kõneldes linast, pean tingimata kõnelema ka vastlapäevast.

Vastlasõidust ei tohtinud keegi noortest tüdrukutest ja poistest puududa. Siis ju ei pidanud suvel lina kasvama, kui tüdrukud vastlaliugu ei lasknud; lina pidi jääma lühikeseks ja minema tutri täis. Veel tähtsam oli muidugi lõbus sõit ja trall, millesse isa-ema heatahtlikult suhtusid. Neiud - noorikud aga laulsid:

 

Vistel - Vastel poisikene,

ei Vastel toassa seisa,

Vastel sõidab vainulla,

külmakindad käessa,

soe kasukas seljassa.

Vastel laulab vainulla:

“Linad liulaskjale,

ebemed eietajale,

tudrud toassa istujale...”

 

Kelgujooksu pikkune pidi olema suvine linakasv. Kelle kelk või regi kõige kaugemale lumisele põllule liugles, sellele pidid kasvama kõige pikemad linad.

Vastlapäeva paiku tavaliselt tuiskas ja sellele järgnes sula ilm - vastlapäeva sula ehk lihtsalt vastlasula. Pakane puhkas ja tegi vaheaja. Sadas ka pehmet lund. Vastlapäeva õhtul tehti vastlasõitu. Poisid - tüdrukud lasid kelguga kõrgemast kohast või hangeharjast alla. Kui kinkusid või hangesid polnud, rakendati hobune ree või saani ette ja siis läks lahti uljas sõit üle põldude metsavahelisele teele. Kellade trall voogas üle lumiste väljade ja huljus üle jõgede, järvede, külade...

Minu nooruspäevil tehti meelsasti vastlasõitu ka jääraudadega ehk uiskudega siledal jääl. Kui jää oli lumega kaetud, tehti liuväli. Koolimaja juures tiigil või jõekäärus puhastati suur plats lumest puhtaks ja uisutamine läks lahti. Kõrvale ehitati jääkarussell. Liuväljal läks nüüd korraga kõik rõõmsaks, kilkamist ja naeru kostis kaugele. Uisud lõikasid jäässe looklevaid poognaid ning koolimaja kuusikus kaikus karussellilt voolav naerulagin. Puud tiigi kaldal nagu kuulasid seda ja olid riietatud pidupäeva valgesse härmarüüsse. Ja kui päike nüüd veel välja tuli, puistasid ta kiired kirkjat valgust ja see muutis kogu ümbruse säravaks pidukojaks.

Koolmeister andis vastlapäevaks õppida vastlaluuletusi ja me laulsime neid laulutunnis. Üks sellistest oli R. Kamseni

 

Küll on kena kelguga

hangest alla lasta,

kaugel luhal säravad

jää ja lumi vasta.

 

Ka kaasajal kõlab see laul talve- ja vastlalauluna kooliklassis ja raadios.

Vastlapäev kuulus vanasti põllumehe pidupäevade hulka, oli seoses põllu, niidu ja karjaga, selle murede ja rõõmudega, ennustuste ja lootustega, uue töösuuna võtmisega varsti algavas kevades. Talus oli tavaks vastlapäeva õhtul süüa oa- ja hernesuppi seajalgadega, et sead suvel kosuksid. Seajalakontidest tegid poisid mänguasja - vurri. Järgmisel päeval oli hea koolis tundide vaheajal tüdrukute nina all vurri lasta, neid narritada. Kodus aga panid suuremad tüdrukud puhtaks söödud seajalakondid rehetoa põrandale ritta. Kelle kondi nüüd koer kõige enne suhu haaras, see tüdruk pidi varsti mehele saama. Ka viidi seajalakondid teisel päeval sealauta ja öeldi emisele, et ta tooks nii palju põrsaid, kui konte on lauta toodud. Ja kui vastlapäeval oli noor kuu kolm päeva vana, pidi tulema hea vilja - aasta. Ning vastlapäeval metsast toodud põletispuud ja haokubud hoiti sügiseni reheahju kütmiseks, et saada hea idanemisega seemnevilja ja puhta maitsega leivavilja. Levinud oli ka komme vastlapäeval viia põllule koorem sõnnikut, et panna sellega põhi heale viljakasvule, eriti linale eeloleval suvel.

Vastlapäeva sõit ehk liulaskmine, nagu seda nimetati, lõppes tavaliselt külakõrtsis, kus noored lõbusalt tantsu lõid ja vanad mehed sel päeval omavahel juttu ajasid. Tihti kujunes aga noorte vastlasõit ootamatuks küllasõiduks kas naabervalla või naaberküla tuttavasse tallu, kus siis vastlasimmaniks lahti läks. Hiljem kujunesid vastlaõhtud juba rahvamajades vastlapidudeks lavaliste ettekannetega, laulu ning muusikaga ning lõpuks tantsuga puhkpilliorkestri saatel. Nii või teisiti kujunes vastlapäev eriti noortele lõbusaks kokkusaamise võimaldajaks, neidudel ja noormeestel oli põhjust külla sõita, avanes võimalus üksteisega tuttavaks saada ja sõprust luua, mis tihti välja viis noorte abiellumiseni.

Vana eestlaste vastlapäev kuulus liikuvate pühade tsüklisse, mis pärineb vanast kuukalendrist. Kuupäeva nihkumine võis toimuda umbes kuu aja piirides 8. veebruarist kuni 7. märtsini. Kindel oli aga nädalapäev ja kuu faas. Vastlapäev nõudis noorkuud ja teisipäevast päeva.

Päev kannab saksa keelest tulnud nimetust - vastlapäev. Saksa keeles on päeva nimi der Fasttag, s.o. paastupäev. Tegelikult peaks ta nimi olema meil liugupäev, nagu seda teadaolevalt Kirde - Eestis kutsuti, ehk lühemalt liupäev. Meie vanal liupäeval polnud midagi ühist paastumisega, nagu seda teevad katoliiklased ja vene õigeusklikud.

Pahade vaimude eemaletõrjumisest on võrsunud vastlapäevaaegade maskidega karnevalid ja muud pidustused. Need kajastavad kohati, eriti Lääne - Eestis vanasti levinud kada ajamist, s.o. õlgi täis topitud meheriides kuju ehk nuku viimist perest perre ehk “teise saksa maa peale ajamist”.

“Ebausulisi tempe teevad talupojad ka vastlapäeva õhtul. Siis teevad nad õlgedest puusliku, pistavad sellesse terava puu ja ehitavad õlgedest esimesel aastal mehe, panevad õlgedele pähe vana kübara või mütsi, panevad õlgedele mehe kuue ümber; teisel aastal ehitavad nad õlgedest naise, panevad pähe vana valge a tanu, selga vana naisekuue. Siis kannavad nad puusliku õhtul pimedas välja metsatukka ja seovad selle puulatva. Selle tegevusega peavad nad seda ebausku, et vili, põlluvili ja lina hästi kasvaks ja õnnestuks.” (E. Laugaste “Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu”, Tln., 1963, lk. 70.)

Linnades peetakse aga tänapäeval maskipidusid ja vastlaballe. Liupühal laseme liugu: suusatame, kelgutame, uisutame, korraldame talvematku. Liuväljad, kelgumäed, suusarajad kutsuvad sel päeval nii noori kui ka vanu.

Vastlapäeva paiku on tavaliselt vastlasula ja pehmed ilmad. Siis tulevad veel viimased kanged külmad. Siit edasi hakkab lähenema juba kevad. Päevad venivad pikemaks. Pargis ja metsas pinnib rasvatihane juba kilkavalt ja puukoristaja vile on juba vali. Lindudes on ärganud pesitsemiskihk. Isegi rähn on hakanud metsas tiitsamalt trummeldama, pesakaaslast kutsuma ning isavarblased on nagu arust ära, peksavad ja materdavad üksteist tänaval ja õues päris jultunud kombel.

Meie aga teeme toredat vastlasõitu suuskadel, kelkudel... ja heledad valgusejoad valguvad lagendikkudele. See on päikesest. Me liigume edasi! Kevadele vastu!

 

Kustas Põldmaa. Nurmelt ja niidult. - Tallinn: Valgus, 1976. - Lk. 149 - 151.