BETTI ALVER ( 23. XI 1906 –   29. XI 1989

Tema esikteos, romaan "Tuulearmuke" kujutab tütarlapse hingeelu. Alveri mõtte- ja pildirikkas luules ilmneb kohati humoristlikku ja iroonilist värvingut, sõnakasutus on leidlik ja tähendusrikas.

Tähelepanu köidab valitud, haruldane sõnavara ning väljenduse loomulikkus ja lihtsus samal ajal ("Süda", "Leib"). Alates 1960. aastast kasutab autor rohkem otseütlevat pöördumist ("Noorus"). 1960. aastate lõpust hakkab kirjutama keerulisema ülesehitusega ja vabama rütmiga luuletusi ("Allakäik", "Pallimäng").

Hilisloomingus on traditsioonilisemat mõtisklemist.

"Võlg" 1981

Kas iial saab tasa mu hingevõlg?
Alul võeti ära
mu sõba
ja sõlg,
mu võlupeegel, mu imelill,
mu hõbehäälega
vilespill.

Siis nõudja võttis ka joomanõu,
võttis ära mu rõõmu ja elujõu,
võttis minult mu kodu,
lambi ja lee –
kuid võlga,
mu võlga
see tasa ei tee.

Kui lootsingi eile, siis täna ma tean,
mida nõudja veel nõuab, miks
pantima pean
ka viimse valu
ja silmavee -
kuid võlga,
mu võlga,
see tasa ei tee.

Unes tundub küll võimatu
võimalik,
mu oma
siis äkki on igavik,
mu päralt
kõik õnned ja õiemaad,
maailma müntide müriaad,
kõik laulud, lennud ja Linnutee –
kuid võlga,
mu võlga
see tasa ei tee.