DORIS KAREVA ( 28. XII 1958 )

Sündis Tallinnas. Õppis inglise filoloogiat Tartu ülikoolis.

Kareva esimesed luuletused avaldati 1974 ajakirjas "Noorus", debüütkogu "Päevapildid" ilmus 1978.

Kareva astus illusioonideta maailma ja on algusest peale selgelt indiviidikeskne lüürik. Ta esikkogu värssides leidub tagasihoidlikku mänglevust, iroonilist lähiümbruse silmitsemist ning omaenese minalegi suunatud kõrvaltvaataja jahedalt uurivat ja arvustavat pilku. Läbi hetkeimpressioonide kumab hingevaeva inimlike kontaktide pinnapealsuse ja põgususe pärast.

Kareva edasises arengus domineerib enesetunnetuslüürika, mis ajuti võib esineda valusa pihtimuse kujul, ning kontakt välismaailmaga avaldub järjekindlalt isiksuse sisimas läbituntu kaudu. Ühe intensiivsemalt ja tundepuhtamalt kõneleb luuletaja armastusest, mida mõtestab suurima inimliku lähedusena, olemise mõtte ja algtingimusena. Koos sellega ilmneb tung humaanse valguse ja püha poole ning järjest tähtsamaks tõusevad inimolemise põlised küsimused – elu ja surm, ajaline ja igavikuline, lõpuks ka oma maa ja rahva saatus.

"Me elu on me elu ainus mõte" 1978

Me elu on me elu ainus mõte.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.