AUGUST KITZBERG ( 29. XII 1855 – 10. X 1927 )

Eesti näitekirjanik ja prosaist. Sündis Pärnumaal. Oli kirjutajaks.

Kitzbergi kirjanduslik tegevus algas 1870-ndatel aastatel vähenõudliku tõlketööga. Intensiivsemat loomingulist tegevust alustas 80-ndate aastate teisest poolest. Valmisid romantiline ajalooline jutustus "Maimu", rida külajutte ja näidendid. Nendes ilmnes autori võime tõepäraselt kujutada Mulgimaa külaelust nähtud inimtüüpe ja olusuhteid, samuti tema tähelepanu varandusliku ebavõrdsuse probleemile. Realistina näitas Kitzberg hallparunite ülbust ja kehvade inimeste kõrvalesurutust, kuid autori üldine suhtumine oli seejuures lepitada püüdev või idüllilis-humoristlik.

Oma loomingulisse küpsusjärku jõudis Kitzberg võrdlemisi hilja, alles vanemas elueas, Ta keskendus sellal peaaegu täielikult näitekirjandusele, mida stimuleeris kirjaniku tihe koostöö teatri direktori ning näitejuhi K. Menninguga.

Tragöödiaga "Libahunt" (1912) jõuab Kitzberg oma näitekirjanduslike tipptulemusteni. "Libahunt" kujutab kahe vastandliku ellusuhtumise kokkupõrget pärisorjuseaja olustikus. Peategelane Tiina, hukatud "nõia" tütar, ei suuda omaks võtta lootusetut alistumist mõisa ja kiriku meelevallale, kannatlikku saatusega leppimist; tema kirglik loomus ei tunnusta inimest alandavaid ja moonutavaid olusid ning nende poolt sünnitatud eelarvamusi. Nõnda satub ta konflikti olemasoleva elukorraga, Tammaru pere - peremehe ja perenaise, tütar Mari traditsiooniliste tõekspidamistega. Perepoeg Margus püüab Tiinat mõista, kuid on selleks liiga arg ja traditsioonide kütkes, et lõplikult Tiina poole hoida. Tiina erandlikkus, tema nooruslik trots ja vastuhakk tavadele viib ta libahundiks kuulutamiseni, inimeste hulgast eemaldumiseni ja hukkumiseni, millega aga ühtlasi on löödud mõra vaimupimeduse ja orjameelsuse müüri. "Libahunt" on tugevate romantiliste joontega tragöödia, milles peamiseks osutub inimese vabaduspüüe, otsustavuse ja moraalse jõu poetiseerimine.