AUGUST MÄLK (4. X 1900 – 19. XII1987)


Sündis Saaremaa Lümanda vallas. Õppis Tartu ülikooli juures kursustel. Töötas õpetajana.1936.aastast vabakirjanik. 1944.aastal põgenes Rootsi.

Esimesed ilukirjanduslikud palad ilmusid perioodikas 1920. Esimesed raamatud "Kesaliblik"(1926), "Hukkumine"(1928) annavad tunnistust lugemismõjutustest ning käsitluslaadi otsingutest, mis ulatuvad uusromantismist naturalismini. Arvestatavaim sellest perioodist on pidalitõbiste elu realistlik valgustamine novellis "Surnu surm"(1926) ja jutustuses "Surnud elu"(1929). Oma parima Saaremaa ranniku inimeste ja olustiku käsitlemisel andis Mälk novellides "Rannajutud" ja "Mere tuultes". Suure populaarsuse omandas rannaromaan "Õitsev meri"(1935). On kirjutanud Põhjasõja teemadel "Surnud majad", romaani "Kivid tules" sündmustik on paigutatud põlevkivirajooni. Ajakomöödia alal saavutas edu rahvatükkidega "Vaese mehe ututall"(1932) ja "Neitsid lampidega2(1933), mida iseloomustavad karikeeritud tüübid ja ladus, rahvapärane dialoog.

Välismaal katkesid Mälgu sidemed lapsepõlvest tuttava keskkonnaga. Muutunud olusuhted ning kirjanduslikud mõjutused on hilisemas loomingus esile kutsunud uusi ainealasid ning ideelisi otsinguid. Mälgu esimesed Rootsis ilmunud romaanid "Öised linnud"(1945), "Kodumaata"(1947) kajastavad kodumaalt põgenemist ning pagulaselu algaastaid. Sügavam hingeelu jälgimine ning religioosse tagapõhjaga eetilise tõe otsimine kajastub jutustustekogus "Jumala tuultes" (1949). Pessimistlikud eluvaatlused ilmnevad hilisemates romaanides. Jutustustekogu "Tuli sinu käes"(1955) näitab fašistlikus armees teenimise ja võõrsil elamise traagikat. Realistlikke pilte Rootsi ja rootslaste tänapäeva-elust loob romaan "Kevadine maa"(1965).

"Õitsev meri" (1935)

Tegelasteks on vabadikupere, kelle vastu saatus pole armuline, nii et mitmeliikmelisest leibkonnast jääb romaani lõpul Turja sauna alles vaid Vahepeal Pöide viljakasse asunikutallu abiellunud Hannes. "Õitsvat merd" kannab elujaatav mõttelaad. Vana Turja Laas, üks peategelasi, kes ei mõtle naljalt kaugemale tänasest päevast ning kogu oma kodu kehvuse juures korduvalt kinnitab, et ta on oma eluga rahul. Romaani tegevustikku kannab siiski Hannes, Turja pere noorim poeg. See, mis Hannes romaani veergudel läbi teeb, pole sihikindel võitlus ülesseatud eesmärgi saavutamiseks, vaid samasugune siksakiline liikumine, nagu elu ise oma paratamatuses. Hannesele pakub elu vähe kindlaid võimalusi õnne juurde jõudmiseks, kuni teose lõpul selguvad väljavaated harmooniliseks kooseluks Saadu Taaliga. Samal ajal pole Mälgu pilgu eest varju jäänud erinevus rannavabadike ja jõuka talu elu vahel. Suureõuel on tore maja, mootorpaat ja vanemad võivad oma tütre saata gümnaasiumi õppima. Turja viletsas tares tuntakse seevastu pidevat puudust, leib lõpeb poolest talvest ning Hannesele hariduse andmise plaan jääb ainult mõtteks. Selle asemel peab nooruk asuma aerude taha, kus tormi korral tuleb silmitsi surmaga nii pingurada, et peopesad verel.