Emakeelepäevaks.

Meenutame Kristjan Jaak Petersoni.

Soovitav lugejate arv oleks 8 poissi ja 2 tüdrukut. Nendest moodustuks laval 3 gruppi: 6 poissi, 2 poissi ja 2 tüdrukut. Tüdrukud loevad proosateksti.

1. (1.tüdruk) Vaevaliselt ja aeglaselt alustas eesti ilmalik luule oma teed 18. ja 19.sajandi piiril.

2. (2.tüdruk) On aasta 1818. Eesti keel, maakeeleks kutsutu, ei tunneta veel oma ilu, kuigi ta nagu rahulik ojake voolab omaette, vaikselt. Selles keeles tohib kõnelda vaid madalates hurtsikutes. Lossides arvatakse, et luulekeeleks suitsutarede keel sobilik ei ole.

3. (1.tüdruk) Aga ometi on keegi, kel on usku eesti keeles varjul olevasse ilusse. See on meie maarahva laulja – Kristjan Jaak Peterson.

4. (1.poiss loeb sosistades) Kas lauluallikas

Külmas põhjatuules
Minu rahva meelesse
Oma kastet ei vala?

5. (2.poiss loeb veidi valjemalt) Kas siis selle maa keel

Laulutuules ei või
Taevani tõustes üles
Igavikku omale otsida?

6. (1.poiss sosistades) Kas siis selle maa keel …

Ei või? …
Taevani tõustes üles …

7. (2.poiss liigub ettepoole) Kas siis selle maa keel,

Mis kui tasa ojake,
Oma ilu tundmata …

8. (1. ja 2. poiss koos) Tõuse üles, mu rõõmulaulu

Tuline oja.
Rõõmuga üles taevani.
Ole rõõmus mu meel.

9. (poistegrupp koos) Nii kui vahuse jõe

Mürisevad lained,
Mis kalju pealta
Langevad oru sisse;
Nii kui taeva pikne
Musta pilvede kella
Hirmsasti kärgatab:
Nõnda on jooksmas laulu
Ilus tuline oja.

10. (1.poiss) Kas siis selle maa keel

Laulutuules ei või
Taevani tõustes üles
Igavikku omale otsida?

11. (poistegrupp koos) Nii kui valguse allikas

Seisab austatud laulja
Oma vendade keske´ella.
Kärgatab pikne,
Ja metsad on vait:
Laulja on tõstamas
Oma häält, valamas
Suusta laulukastet,
Ja tema ümber
Vait kui mere kaljud
Rahvad on kuulamaies.

12. (2.poiss) Nagu kotkad pesalt lauglesid mu laulud.

Mõte mühas üles püstjast pilvemäest.
Taevad kaikusid mu pidul kaasa.

13. (1.tüdruk) On aasta 1818. Kristjan Jaak Peterson on kirjutanud oma päevaraamatusse.

14. (2.tüdruk) “Mul oli palju sõpru, aga talupoja-kuuega tõde võttis nad minu käest ära. Et sagedasti küll inimesed ütlevad: ”Meie ei vaata mitte kuue peale, vaid selle peale, kes teda kannab,” siiski oma südames mõtlevad nad: ”Ilus kuub on ikka parem kui sant kuub.”

15. (1.tüdruk) Mul pole aega tühjade kommete õppimiseks, kui ma tarkust tahan õppida.

16. (2.tüdruk) Ei ole mitte hea vara ette võtta noorusele ladina ja kreeka keelt õpetada. Parem oleks, et nad enne oma emakeele ära õpiksid ja siis, oma keele sõnu ja asju teades, teise maa keele ette võtaksid.

17. (1.tüdruk) Nõnda kui noor õunapuu vana õunapuu soo pärast, kelle seemnest ta üles kasvas, peab olema: nõnda peame meie, kui jumal on ja kui meie jumalast oleme, tema soo pärast olema ning elama. See on: ole hea inimene.

18. (poistegrupp koos) Ja su nime on kiitmas

Meri, kui tulises,
Toredas koidupiirdes
Tema lained tulevad,
Taeva sülesta päeva
Kulda teretavad.

19. (1.poiss) Siis ma võtan teid,

Selge, sinise taeva
Tähed, maa pealt
Kõrge isamaa poole
Rõõmuga vaadates laulda.

20. (2.poss) Kui minust ükskord kuulukse: ”Ta elas ammu!” -

Siis püha laulupikse heidan teie hinge,
Mu haruharvad sõbrad! läbi halli aja.

Kristjan Jaak Petersoni “Laulud. Päevaraamat” põhjal

koostas Leili Lind