10 KÜSIMUST JA VASTUST LINDUDE KOHTA

 

 

 

1) MIS ON LINDUDEL JA IMETAJATEL ÜHIST

 

Imetajad ja linnud on kõik püsisoojased ehk soojaverelised loomad. Kui madala või kõrge temperatuuriga ümbritsev keskkond ka poleks, püsib imetajate ja lindude kehatemperatuur ühel ja samal liigiomasel tasemel. Enamikul liikidest jääb see 36º C ja 40º C vahemikku. Toidust saadud energiast kulutatakse üheksa kümnendikku kehatemperatuuri säilitamiseks. Energiat aitab vähendada soojavereliste loomade naha alla kogunev rasvast koosnev isoleerkiht. Enamiku imetajate keha on lisaks sellele kaetud ka karvadega, vaalad ja delfiinid peavad seevastu hoolitsema paksema pekikihi eest. Alaindudele on abiks soe sulestik. Kõik muud loomad, nagu roomajad, kalad või putukad, on kõigusoojased ning hukkuvad temperatuuri liiga madalale langedes. Arvatakse, et dinosauruste aegadel oli olemas ka soojaverelisi roomajaid.

 

2) IGAL LINNUL OMA LAUL

 

Üht ja sama eluruumi asustavad korraga mitmed eri linnuliigid. Selleks, et vältida arusaamatusi, on oluline, et liigikaaslased üksteist ära tunneksid. Ja kuna põõsastikus või puuvõras tegutsevad linnud üksteist pigem kuulevad kui näevad, peavad nende kasutada olevad signaalid olema kuuldavad ja ühetähenduslikud.

Hommikuti ja õhtuti inimeste kõrvus hirmvalju linnukoorina kostvas vidinas eristavad linnud oma liigikaaslaste häälitsusi. Kui aga sama liigi isendid asuvad üksteise nägemisulatuses, on nad enamasti vait, sest kõike, mida neil vastastikku öelda on, väljendatakse kehahoiu ja liigutuste abil.

 

3) TIHANE ESINEB MAONA

 

Kui tihase pesale läheneb mõni vaenlane, hakkab lind sisisema nagu madu. Mõnikord lähebki tal sel moel korda vaenlane minema peletada. Linnu niisugust käitumist nimetatakse akustiliseks mimikriks, mida loomariigis võrdlemisi harva esineb. Enamik loomadest, kes mimikrit enesekaitseks kasutades püüavad matkida midagi ohtlikku või söödamatut, teevad seda oma värvi või kehakuju muutes. Nii näiteks võivad mõned täiesti süütud maod paista sarnastena mürgisele korallmaole ning mõni ohutu putukas võib jätta endast ohtliku astlaga varustatud vapsiku mulje.

 

 

 

4) MUNA, MIDA TULEB KEETA 40 MINUTIT

 

Kõige suuremaid mune munevad jaanalinnud. Ühe jaanalinnumuna maht ületab üht liitrit ja selle keetmiseks kulub 40 minutit. Jaanalinnutibu väljahaudumiseks kulub 42 päeva. Muna ise on nii tugeva koorega, et sajakilogrammine mees võib muna peal tallata, kartmata koore purunemist.

 

 

 

5) HAIGRUL KAEL NAGU USS

 

Haigrute kael koosneb 17 lülist ja seetõttu saavad nad oma pikka kaela väänata igasse suunda. Niisugune liikuv kael on haigrule suureks abiks toidu hankimisel, aga ka sulestiku korrastamisel. Üldiselt on kõikidel lindudel kaelalülisid rohkem kui imetajatel, kelledest ka kõige pikema kaela omanikul, kaelkirjakul, on ikka vaid 7 kaelalüli.

 

6) MIKS KANAD MAGADES ÕRRELT MAHA EI KUKU

 

Kanad magavad õrrel samuti nagu muud linnud puuoksal. Mahakukkumise vältimiseks on lindude reies eriline lühike varbakonksutajalihas, mille pikk kõõlus ulatub varvastesse. Selle lihase töötamisel tõmbuvad varbad oksa ümber konksu. Kui oksal olev lind ennast lamaskile laseb, lüheneb nimetatud kõõlus automaatselt ja varbad tõmbuvad konksu, tagades linnu kindla püsimise oksal lihasjõudu kasutamata.

 

7) KAS JAANALIND IKKA TÕESTI OMA PEAD LIIVA ALLA PEIDAB

 

Haudumise ajal istub jaanalind oma munal, sirutades kaela kaugele ette vastu maad. Eemalt vaadates jätab hauduv jaanalind lihtsalt mätta mulje, kuna tema pead pole üldse näha. Täbarasse olukorda sattunud jaanalind ei peida pead liiva sisse, vaid pistab jooksu või siis asub end kaitsma.

 

8) RAISAKOTKASTE HÜGIEEN

 

Kui raisakotkad on söönud, puhastavad nad endid väga hoolikalt ning kui vähegi võimalik, võtavad tolmuvanne. Nende hügieeni hulka kuulub ka eriline roojamisviis, mille kohta võib öelda, et nad lasevad endile püksi, mis sest, et neil pükse polegi. Roe lihtsalt voolab mööda sääri alla varvastele. See, mis küll pealtnäha nii jälk on, mõjub jalgadele ning varvastelesuurepärase desinfitseerijana. Nimelt sisaldab raisakotkaste roe aineid, mis haigustekitajaid tapavad. Sel kombel on raisakotkad oma täiesti erilisel viisil väga puhtad linnud.

 

9) FLAMINGOD “TRIIGIVAD” PEALAEGA VEEKOGU PÕHJA

 

Flamingod otsivad toitu madalas vees kahlates. Lind pistab pea vee alla ja sobrab nokaga veekogu põhjas, kusjuures linnu pealagi peaaegu põhja “triigib”. Seega on ülanokk suunatud allapoole ning alanokk ülespoole. Vesi voolab koos vähkide, molluskite ja veeputukatega flamingo noka vahele, kust lind selle keelega läbi erilise “kurna” välja tõukab. Kurna kinnijäänud toit aga neelatakse alla.

 

10) KUS ASUVAD ÖÖKULLI KÕRVAD

 

Paljudel kakuliste (öökull on nende rahvapärane nimetus) liikidel on pea paremal ja vasakul küljel laiad, tipust teravnevad moodustised, mis meenutavad kõrvu. Tegelikult on need siiski vaid selliselt kasvanud suled. Ja kõrvalestad puuduvad öökullidel täiesti. Kakkude kõrvaavad asuvad pea külgedel ning väliskõrva ülesannet täidab näo sulestikust moodustuv näoketas. Näoketta suled püüavad helilaineid, võimendavad neid ja suunavad kõrvaavasse. Kakud on ülihea kuulmisega. Nad mitte ainult ei kuule, et kusagil rohus mõni hiir krabistab, vaid määravad täpselt kindlaks ka krabistaja asukoha. Selline terav kuulmine ja öiseks nägemiseks kohandunud silmad moodustavad edukaks öiseks jahiks uskumatult tõhusa süsteemi.

 

 

 

KASUTATUD KIRJANDUS

 

*N. Lenz “1000 loomariigi palet”

 

 

EVELIN VIKS