1941. AASTA KÜÜDITAMINE


Stalinliku genotsiidi tagajärjel likvideeriti Venemaal üle 40 väikerahva. Arvestades Eesti geopoliitilist asendit oleks sama saatus tabanud ka Eestit. Pärast Balti riikide inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu algas nende maade elanike massiline arreteerimine ja deporteerimine Siberisse.
Baltimaade rahvaste küüditamiseks oli olemas Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku rahvakomissariaadi
poolt aegsasti välja töötatud kava, milline dokument riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja
Serovi allkirjaga leiti 1941. aastal Riiast. Nagu sellest dokumendist nähtub, peeti Balti riikide
kodanike maalt väljasaatmist suure poliitilise tähtsusega ülesandeks. Samuti kinnitab see N. Liidu
juhtivate tegelaste väidet, et Balti maade vallutamisel ei tohi korrata Peeter I viga ja jätta maa
pärisrahvad kohale. Kompartei häälekandja Pravda kirjutas 1941. aasta kevadel: "Peeter I tegi
sellega suure vea, et ta jättis Balti pärisrahvad nende asukohtadesse".
1941. aastal otsustasid nõukogude julgeolekuorganid selle vea parandada ja alustasid kohe peale
Baltimaade okupeerimist ette valmistama suurejoonelist elanike ümberasustamist. Nagu hiljem leitud
materjalidest selgub, oleks 1941. aastal nõukogude korra kestma jäämine viinud Siberi-teele kogu
eesti rahva. Ainult ajaloo suurima inkvisiitori surm 1953. aastal päästis eesti rahva sellest
hävingust. Kuid ikkagi hukkus järgnenud 50 okupatsiooniaasta vältel 274 260 eestimaalast, seega
umbes 23% endise Eesti Vabariigi elanikkonnast, mis on suhteliselt mitu korda rohkem, kui hukkus
juute natside holokausti tagajärjel.

Korraldused ja instruktsioonid küüditamise läbiviimiseks andis Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku
Rahvakomissariaat. Nende täitmine oli pandud kohalikele võimumeestele. Eesti rahva küüditamist
korraldas ja juhtis "troika" (kolmik), kelle eesotsas oli ENSV Riikliku Julgeoleku
Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm ja kuhu kuulusid veel Siseasjade Rahvakomissariaadi
rahvakomissar A. Murro ning Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär Karl Säre. Maakondades
korraldasid küüditamist kohtadel moodustatud "kolmikud" ja operatiivstaabid, kes võtsid arvele
"kontrevolutsioonilise ja nõukogudevaenuliku elemendi" ja koostasid küüditatavate nimekirjad.
Andmete kogumist ja nimekirjade koostamist alustati juba 1940/41. a. talvel.
Materjalide kogumist nõukogudevaenulike kodanike suhtes teostas NKVD oma agentide võrgu kaudu.
Linnad ja maakonnad olid jaotatud sektoriteks, kus NKVD agendid hankisid kompromiteerivaid andmeid
isikute kohta, keda arvasid olevat ohtlikud nõukogude võimule. Määravaks olid samuti kommunistide,
komnoorte ja teiste nõukogude võimu pooldajate kaebused.
Elanikke kompromiteeriva materjali hankimisel kasutas NKVD ka n.n. "salajaste kaastöötajate" abi.
Selliseid kaastöötajaid püüdis NKVD värvata kõigi kutseala töötajate hulgast, kaasa arvatud endised
Eesti Vabariigi poliitilised tegelased. Eriti püüti värvata neid isikuid, keda süüdistati nõukogude
korra vastastena. Nende värbamisel kasutati survemeetodeid, ähvardades värvatava perekond kas
arreteerida või välja saata. Sellest pääseda oli võimalik ainult NKVD kaastöötajaks hakkamise teel.
Peale sõja lõppu kasutas taasokupeeritud Eestis üsna sageli samasugust meetodit ka tollane KGB.
Julgeolekuorganite määruste, instruktsioonide ja korralduste kohaselt kuulusid väljasaatmisele:
natsionalistlike kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide nagu Kaitseliit, Isamaaliit j.t.
aktiivsed liikmed koos perekondadega.
endised kaitsepolitseinikud ja politseinikud ning vanglatöötajad.
endised suurmaaomanikud, vabrikandid ja riigiaparaadi teenistujad.
endised ohvitserid, kelle kohta olid olema kompromiteerivad materjalid.
nende kontrevolutsionääride perekonnaliikmed, kellele oli mõistetud kõrgeim karistusmäär.
Saksamaalt repatrieerunud isikud käigus. Samuti sakslased, kes olid Saksamaale sõitjate nimekirjas
ja kelle kohta olid olemas kompromiteerivad materjalid.
põgenikud endisest Poolast, kes keeldusid võtmast Nõukogude kodakondsust.
kuritegelik element.
prostituudid, kes olid varem registreeritud politseis ja jätkasid tegelemist prostitutsiooniga.

Küüditamise läbiviija oli NKVD.
Küüditamise – või nagu seda ametlikult nimetati - sundevakueerimise läbiviimisele asuti 13. ja 14.
juuni öösel. Kõikidele asutustele oli antud korraldus - saata oma transpordivahendid miilitsa
käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse
pühendatud seltsimehed, usaldusväärsed kommunistliku partei liikmed, komnoored ja töölised, kellest
moodustati vahetult küüditamist teostavad rühmad. Salastatuse tagamiseks lülitati välja kõik
telefonid.
Ometi imbus teade lähenevast küüditamisest siin-seal ikkagi läbi. Ühtesid muutis valvsaks autode
koondamine, teisi pikad rongie?elonid jaamades. Oli ka juhuseid, kus mõned küüditamisest teada
saanud kohaliku võimu esindajad jõudsid rahvast hoiatada ja inimesed läksid pakku. Enamik ei osanud
aga midagi karta, kuna nende endi teada polnud ju keegi neist midagi seadusevastast teinud.
13. juuni õhtul täitusid linnade ja maakeskuste suuremad saalid meestega, kellest suur osa ei
osanud aimatagi, mis eesmärgil nad kohale olid kutsutud. Kui see selgus, püüdsid mõned vargsi
lahkuda, kuid paraku olid Punaarmee sõdurid hooned selleks ajaks sisse piiranud.
Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised "brigaadid", mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja.
Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate
nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms. Paraku jäi aga sageli kõik instruktsioonides toodu
paberile, kuna tegelikult sõltus kõik julgeolekutöötaja suhtumisest ja hoiakust.
14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid rühmad tegevust. Õhtul paha aimamata magama läinud pered
äratati ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituiks või kodumaalt
välja saadetavaiks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid otsiti läbi, kusjuures nii mõnigi
väärisese läbiotsija taskusse rändas. Ka ei mainitud, et perekonnapead naistest-lastest hiljem
eraldatakse. Mõnel pool aitasid sõdurid inimestel asju pakkida, teisal aga viidi inimesed ära kaks
kätt taskus.
13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102
inimest. Puuduliku organiseerimise tõttu see tšekistide plaan aga ei õnnestunud ja küüditamine
venis kuni 16. juuni õhtuni. Tänu sellele õnnestus paljudel nimekirjas olnutel pakku minna.
Operatsiooni läbiviimiseks oli varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning
Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Pärnus, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval. Peagi hakkasid
vagunid täituma. Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed,
tähega B vagunitesse naised ja lapsed.
17. juunil veeresid rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja. Instruktsioonide kohaselt oli
vagunisse lubatud panna 30 inimest, kuid tegelikkuses suruti neid sinna üle 50 kuni 60 inimest.
Täistuubitud vagunites oli õhk kuumusest raske ja läppunud. Inimesi vaevas janu. Vett ei olnud.
Käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Paljud vanemad ja nõrgemad inimesed surid juba teel
olles.
Kokku jõuti küüditada 9264 inimest, kusjuures vähemalt 112 inimest võeti kinni nimekirjaväliselt.
Ükski küüditatuist polnud kohtulikult süüdi mõistetud. Perekondadest eraldati 2819 meest, kes viidi
arreteeritutena Sverdlovski oblasti surmalaagrisse, kus 606 neist hiljem maha lasti. 1194 neist
surid nälga ja kurnatusse ning ainult 539 meest tuli hiljem invaliididena Eestisse tagasi.
Küüditatute hulgast lasti maha ka 12 naist.
1941. a. maakondadest ja linnadest küüditatud

Harju maakond ja linnad 2593
Järva maakond ja linnad 365
Lääne maakond ja linnad 573
Petseri maakond ja linnad 475
Pärnu maakond ja linnad 816
Saare maakond ja linnad 985
Tartu maakond ja linnad 1070
Valga maakond ja linnad 363
Viljandi maakond ja linnad 745
Viru maakond ja linnad 1303
Võru maakond ja linnad 440
Kokku 9728
1941. aasta juuniküüditamine pani aluse metsavendlusele ning järgnevatele Suvesõja sündmustele, mis
lõppkokkuvõttes viis hiljem hauda ja Venemaa vangilaagritesse veel tuhandeid eesti mehi ja naisi.