ARVO VALTON

Elulugu

Arvo Valton, kodanikunimega Vallikivi, sündis 14-ndal detsembril 1935 aastal Märjamaal. Arvo Valton on tuntud, kui proosa- ja näitekirjanik, luuletaja, stsenarist, tõlkija ja publitsist. Sündis Märjamaa alevis ettevõtja pojana, õppis 1943-1949 Märjamaa algkoolis. Koos vanematega väljasaadetuna jätkas õpinguid 1949-1951 Novosibirski oblasti Tsanovski sovhoosi 7-klassilises koolis, 1951-1953 Tsanõ Keskkoolis. 1954 lõpetas Magadani oblasti Susumani keskkooli ja tuli tagasi Eestisse. 1954-1959 õppis TPI keemia- ja mäeteaduskonnas, mille lõpetas mäeinsenerina. 1961-1967 õppis üleliidulises kinoinstituudi kaugõppes, lõpetas filmidramaturgina. Töötas 1959-1961 Maardu keemiakombinaadis vahetusülemana karjääris ja rikastusvabriku tehnilise juhatajana, 1961-1968 Tallinna mõõduriistade tehases inseneri, konstruktori ja patendiosakonna juhatajana. 1968. aastast kutseline kirjanik; töötanud stuudios “Tallinnfilm” toimetuskolleegiumi liikmena. Kirjanike Liidu liige 1965, juhatuse liige 1971, juhatuse presiidiumi liige 1979. Tegutsenud Tallinna kirjandusklubi “Pegasus” esimehena. 1980. aastal osales 40 kirja aktsioonis, olles üks selle organiseerijaid. Oli aktiivselt tegev taasiseseisvumisüritustes: Loomeliitude Kultuurinõukogu liige, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee 1. koosseisu liige. EV Riigikogu saadik 1992-1995. Kuulub 1994. aastast Isamaaliitu. On viibinud kõigis endise NSVL vabariikides ja erilise tähelepanuga jälginud soome-ugri rahvaste saatust. Reisinud paljudes Euroopa riikides, ka Ameerikas ja Austraalias.
Rahvuslasena on Valton sõna võtnud eesti keele ja kultuuri küsimustes, ta on lülitunud taasiseseisvumisjärgsesse poliitika- ja vaimuellu tõsiisamaalises vaimus. Valton on õhutanud soome-ugri rahvaste iseteadvust: oli soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni aseesimees 1993, esimees 1996, alates 1998 president. 1986 oli üks mõttevahetuse algatajaid fosforiidimaardlate üle (fosforiidisõda 1987).

Viibinud NSV Liidu paljudes kohtades (Vladivostok, Magadani obl., Altai, Tuva, kõik Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia vabariigid ning Põhja-Kaukaasia autonoomsed vabariigid, Moldaavia, Uural, Mari, Mordva, Udmurtia, Taga-Karpaatia), külastanud mitmeid välisriike (Soome, Ungari, Mongoolia, USA, Kanada, Prantsusmaa, Austraalia, Uus-Guinea, Singapur, Tai, Poola, Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Saksamaa, Rootsi, Norra, Taani, Holland, Belgia, Luksemburg).

Looming

Prosaistina debüteeris 1960 novelletiga “Lauad” (“Noorus” 1960, 4). Varasemale lühiproosale on tunnuslik argieluseikade leidlik visandamine. Esikkogu “Veider soov” (1963) köitis värske nägemise ja leebe huumoriga. Novellikogus “Rataste vahel” (1966) süvenes realistlik tüpiseerimine; iseloomulik on inimeste soovide kokkupõrge nende täitumist takistavaga ja argielu rataste vahele jäämine. 1960 aastate teisel poolel toimus murrang: novellidesse ilmusid satiiriline hüperbool ja grotesk, mis kujunesid proosauuendustes tooniandvaks. Keskseks sai inimtegevuse võõrandumine jäigalt determineeritud süsteemis, bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimest süsteemis, kus tegevus muutub absurdseks. 1968 ilmuvad kogud “Kaheksa jaapanlannat” (LR) ja “Luikede soo.Karussell” kutsusid esile proosapoleemika; nõukogulikult häälestatud kriitikud süüdistasid kirjanikku nõukoguvaenulikkuses ja eksistentsialismis. Võõrandumisele vastandas Valton eksistentsi kui ehtsa resp. tõelise olemise, teisitiolemise. Novellikogus “Sõnumitooja” (1972) vaatles ta teisitiolemise võimalusi võõrandumise tingimusis. Valtoni novell metaforiseerus ja võttis parabooli kuju. 1970. aastate algul tärganud ajaloohuvi kallutas Valtoni käsitama ajaloosündmusi inimtegevuse näitelavana, millel on kalduvus korduda. Sarnaselt K. Ristikiviga vältis Valton ajalooproosas Eesti ajalugu ja ammutas ainet teiste maade minevikust. Novellikogus “Õukondlik mäng” (LR 1972) aktualiseerib Valton ajaloonäidete inimliku negatiivsuse avaldumisvorme, mis on kõnekad üle aegade. Kujunenud markantseimaks mudelproosa ja paraboolnovelli viljelejaks, siirdus Valton üha uute väljendusvahendite otsingule. Novellikogude “Pööriöö külaskäik” (LR 1974) ja “Läbi unemaastike” (1975) unenäo-ja müüdiloogika lisandas individuaalse ja kollektiivse alateadvuse analüüsi, müüdiloogika tõi esile teisitiolemise metaloogilise erikuju. 1970. aastate keskel muutus Valtoni looming žanrite poolest mitmekülgseks; novellide kõrvale ilmusid romaanid, aforismid, luuletused, näidendid ja lasteraamatud. Novellikogudes “Mustamäe armastus” (1978) ja “Võõras linnas” (1981) paiguti tugevnenud publitsistlik allhoovus on allutatud mängu paradoksaalsusele, mis tagab maailmapildi ambivalentsi. Valtoni romaan “Teekond lõpmatuse teise otsa” (1978) on ajalooline, selle mängupaigaks on Kesk-Aasia, jutustatakse mongoli valitsejast Tsingis-khaanist ning tao mungast Chang Chunist. Realistliku romaani kompositsioonireegleid eirab sürrealistlik narratiiv lembemotiivide varieerimisega teoses “Arvid Silberi maailmareis”(1984, lühem variant LR 1981): autor esitab kujutlusi rännakutena järjest avarduvas aegruumis. Kahe raamatuna “Üksildased ajas” (I – 1983; II – 1985) ilmunud kuues lühiromaanis on keskendutud üksilduse kui olemisviisi analüüsile, mis lahkneb konformsest ja stereotüüpsest olemisest. Valtoni on avaldanud aforismikogud “Uksed kriuksuvad öösiti” (1977), “Märklaud kilbiks” (1980), “Tagasi tulevikku” (1985), “Meenutused eikuhugi” (sisaldab ka miniatuure; 1987) ja “Mina, mina, mina” (1998) ning kaks luuletuskogu “Kollasteks laikudeks laguneb” (1978) ja “Seniks” (1992). Arvo Vallikivi nimega raamatuist “Retk oobuluste riiki” (1978) jutustab maavarade tekkest, “Ajaprintsess” (1981) on lastele kirjutanud kunstmuinasjuttude kogu “Põhjanaela paine” (1983) tugineb hüperboolilise folkloori motiividele; müüdiloogikale omased võtted avalduvad siin eriti ehedalt. Valton on ilmutanud huvi eurotsentrismi lagunemise tingitud mõttevoolude vastu (zenbudism, taoism jt.). 1979 aastal romaanivõistlustel kõrvalelükatud romaan “Rauakolina etüüdid” koos tsensuuritõketesse jäänud poliitiliste novellide ja muu lühiproosaga ilmusid kogus “Rännak giidi saatel” (1988, J. Smuuli nimeline preemia 1983), milles poliitilised realiteedid on seotud eetikaprobleemidega. Autor juhib tähelepanu vägivallavaldustele poliitikas, arendades reaalelu episoode absurdseiks situatsioonideks; idamaade motiive kasutab sel eesmärgil “Pildid filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust” (1992). 1949 Siberisse küüditatute elu kujutab romaan “Masendus ja lootus” (1989, A. H. Tammsaare nimeline kolhoosi auhind). 1990. aastate teisel poolel on Valton avaldanud proosaraamatud “Liisa ja Robert” (1993), “Unehäired” (1995), “Väike ilus vangimaja” (1996) ja “Kahekesi” (1999), publitsistikavalmik “Rahvusluse vaateid” ilmus 1997 “Ohtlik leiutis” ja 1979 “Mustamäe avastus”, Vilde-nimeline kolhoosi auhinna “Üksildased ajas” I (1984). Läbilõike Valtoni proosast annavad “Valitud teosed” I-II (1984), kahekümne neljas köites kavandatud “Kogutud teoste” 1. köide ilmus 1999.
On kirjutanud stsenaariumid “Tallinnfilmi” mängufilmidele “Viimne reliikvia” (1969; E.Bornhöhe “Vürst Gabriel” ainetel, rež. G.Kromanov), “Hundiseaduste aegu” (1984) ning telemängufilmidele “Minu naine sai vanaemaks” (1976) ja “Ringhoov” (1988, novelli “Mustamäe armastus” motiividel, lavastaja T.Virve). Koguna on avaldatud filmistsenaariumid “Kohtunikud ja kohtualused. Erapooletu. Hundiseaduste aegu” (1990), stsenaariume ja libretosid leidub kogus “Proovipildid” (1990). Raamatuna on avaldatud kaks näidendit ”Vägede valitseja. Pealkiri” (1988), neist esimene sai “Ugala” uue teatrimaja avamisnäidendite võistlusel II auhinna ja lavastati 1986 Pärnu teatris. “Vanemuises” lavastati 1966 P.-E. Rummo koostatud montaaž Valtoni proosast “Lugusid argielust ehk Valtoniana”. Valton on kirjutanud libreto E. Tambergi ooperile “Lend” (lavastatud “Estonias” 1980). On tõlkinud vene, mari, udmurdi, mokša, bulgaaria, poola ja ungari kirjandust, raamatuina on ilmunud tõlked: A.Bitovi “Kutsealune” (LR 1965), V. Tendrjakovi “Ühepäevaliblikas” (1967), Z. Rabi “Umbaknad”(1976), S. Leci “Sulgemata mõtted” (1977; koos A. Kurtnaga) ja V. Mišanina “Hõbedane jõekarp”(1978). Valtoni teosed on tõlgitud paljudesse keeltesse (vene, saksa, tšehhi, ungari, soome, prantsuse, hollandi jne.); esperanto keeles on ilmunud novellivalimik “En fremda urbo” (1987, “Võõras linnas”)

TT: muinasjutt Grandi leidmisest (1976), Vanad arved (1981), Kiirustav kahetsus (1989), Kirikutrepil (1989), Üks tund Toledos (1990), Kuninglik lõbu (1991), Vabaduse kütkes (1993).

Lisad

1. Arvamus Postimehes:

Kas tuleb uus fosforiidisõda?

Me ei ole oma maavaradele head peremehed

ARVO VALTON-VALLIKIVI, kirjanik

Hetketi tekib tõepoolest tunne, et oleks vaja nüüd, kolmteist aastat hiljem, meie maavaradesse puutuvad jutud kogu ühiskonna tasemel taas selgemaks rääkida, kui just mitte uut fosforiidisõda alustada. Sest väga paljud asjad selles vallas tunduvad käest ära olevat just põhitõdede osas.

Selle mureliku jutu sissejuhatuseks niipalju, et 1986.-87. aastal olid meie põhilisteks probleemideks nii maavarade sotsialistlik läbilagastamine, keskkonna koloniaalmajanduslik saastamine kui ka paljude diskussioonidest osavõtjate poolt otsesõnu välja ütlemata jäänud, kuid eriti silmas peetud etnilise olukorra uus järsk halvenemine, uue suure migratsioonikolde ohtlik teke.

Fosforiidile jah!

Kui me praegu nendest asjadest räägime, siis kolmandana mainitud tegur nihkub pisut tagaplaanile, kuid päriselt ei kao - sest kuigi pole plaanis võõrtöölisi importida, on siiski tegemist olemasolevate migrantide kinnistamisega. Nagu toona sellest valjusti ei räägitud, ei tehta seda ka praegu, sest valjuhäälne jutt segaks meie mahedat euromuusikat.

Kaks esimest tegurit - nii lagastamine kui ka saastamine - on mõnevõrra värvi vahetanud, kuid pole oma aktuaalsust sugugi kaotanud. Lihtsalt sotsialistliku lagastamise - aga see kestab meie põlevkivibasseinis sisuliselt ju tänaseni - asemele tuleb tehnoloogiliste uuenduste järel lihtsalt see teine lagastamise variant, mis näiteks Marokos erines ju vähe Koola poolsaare omast: mõlemas kohas rabati kõigepealt paremat ja mõeldi vähe sellele, mis saab järelejäävast tulevikus.

Sõda on halb lahendus igal juhul, kuid toona oli see mitmes mõttes väga vajalik: fosforiidisõda sai rahvale poliitiliseks kooliks ja viis meid sujuvalt laulva revolutsioonini. Nüüd, iseseisvunud Eesti riigi tingimustes, ei tahaks küll sõda välja hüüda, kuid rahva arvamust poliitikute ja teadlaste arvamuse kõrval on tarvis teavitada ja arvestada.

Olin toonastes vaidlustes üks ägedaid fosforiidikaevandamise vastaseid, kuid minu sellekohased artiklid toimetuste tsensuurist praktiliselt läbi ei pääsenudki. Väitlustes ütlesin küll üsna avalikult välja, et kui meil oleks oma Eesti riik, poleks mul midagi fosforiidi kaevandamise vastu. Ja ütlen seda ka täna, mil meil see Eesti riik on olemas.

Paneb lausa imestama, et tollest sõjast ollakse ikka veel nii ehmunud, et fosforiidiga peaaegu ei tegelda. Sellest isegi ei räägita! Ütleksin ühe lausega: see on kompaktne maavara ning selle kasuliku aine sisaldus on piisav, et sellest saaks küllaldaste investeeringute korral head ja vajalikku väetist toota ning seda nii meie põldudel kasutada kui ka välja vedada.

Tulevikule mõeldes oleks muidugi vaja kaevandada säästlikult ning leida kasutusvõimalused ka selle kohal lasuvatele glaukoniitliivadele ja diktüoneemakildale (paekivi kasutamisvõimalused on juba praegu olemas - kui tegu ei ole metsikute kogustega).

Räägime ka põlevkivist

Hoopis halvem on olukord põlevkiviga - ja muide oli seda ka 1987. aastal, aga sellest siis ei räägitud. Ja sellest on vaikitud tänaseni, sest kardeti kangesti sotsiaalseid pingeid Ida-Virumaal ja lasti seal lahkesti sotsialismil edasi elada (vireleda). Valitsuse katsed ükski kaevandus erastada lämmatas kohalik vägi ja võim eos.

Kuid asi ei ole muidugi siiski erastamises, vaid ennekõike selles, et seal on toimunud ja toimub aina edasi arutu lagastamine väärtusliku maavara puhul, mille varud on küllaltki piiratud. Ja ennekõike johtub see kaevandamisviisist, mille muutmiseks pole väiksematki katset tehtud ega ole mina oma endistelt erialakaaslastelt kaevandusinseneridelt sõnagi kuulnud, et seda uutes tingimustes kavatsetakse teha.

On nimelt nii, et kambriviisilisel kaevandamisel, mis juurutati juba mitukümmend aastat tagasi, jääb välja võtmata üle poole maavarast - kui juurde arvata ka väljavõetava kihi laeks olev pisut halvema kvaliteediga põlevkivikiht.

Keskeltläbi 30 aasta pärast langevad ülemised kihid sisse, need pragunevad ja kaugemas tulevikus oleks juba maa alla jäänud ning segi paisatud põlevkivi uus kaevandamine hoopis keerulisem (praeguste võimaluste juures peaaegu võimatu).

Ka niisuguses majandusasjas näitaks selline ühepäevaperemehe mentaliteet meie soovimatust oma rahva tulevikku kaugele ette projekteerida.

Teiseks probleemiks on asjaolu, et seda küllaltki mitmekesiste ja huvitavate võimalustega maavara on juba aastakümneid vaid läbi elektrijaamade korstnate köetud.

Kui selline asi koloniaalmajanduses oli tavaline asi, siis kümme iseseisvusaastat peaks olema piisav aeg, et vähemasti otsida, aga ka leida efektiivsemaid võimalusi meie peamise maavara kasutamiseks. Praegu alles jutujärgus olevad kavatsused põlevkivist õli toota paistavad paraku olevat sama ühekülgsed ja efektivaesed.

Lagastatud rikkused

Mõistan, et selle maavara kompleksne kasutamine, kus sellest saadaks mitmeid kasutamiskõlblikke tooteid, on tehnoloogiliselt keeruline ja kallis, kuid meie väheste võimaluste juures tuleks neid võimalusi ikkagi intensiivselt otsida. Minu teada oli meie põlevkivikeemia juba enne Teist maailmasõda teaduslikus mõttes kõrgetasemelisemaid maailmas. Kui me oleme selles osas tänaseks paljudest teistest maha jäänud, siis peab kahjuks tunnistama, et suur osa mahajäämusest langeb viimasele kümnele aastale.

Meie parimast maavarast üle poole maa alla jätmine, väljavõetavast vaid 10-20% mõistlik kasutamine ning ülejäänu saastaks kuhjamine näib minu meelest küll olevat kuritegu meie rahva tulevaste põlvede vastu.

Muidugi on mugav lasta mõni väljast tulnud erafirma meie rahvusliku maavara kallale (kes on lagastanud näiteks suurt Austraaliat, kus kontroll on tõenäoliselt tõhusam, lagastab sama hoolimatult ka väikest Eestit), kuid heaperemehelikust suhtumisest oma varandusesse ja meie järeltulijate peale mõtlemisest see küll ei kõnele.

Kas meile on veel vähe metsade lageraietest ning pidevast varastamisest rahva ja üksteise tagant?

Mäeinseneri haridusega kirjanikust autor oli fosforiidisõja üks liidreid.

2. Artikkel Eesti Päevalehes:

Eesti presidendi omadused

MÄRGUKIRI


20. septembril teevad eesti rahva esindajad meie riigile äärmiselt olulise valiku. Selle valiku tegemise eel on liiga pealiskaudselt vaadatud sellele, missugune peab olema Eesti Vabariigi president nüüd ja tulevikus. Esitame lühikokkuvõtte omadustest, mis meie arvates on kõige olulisemad.

Koostöö - Eesti president peab tunnetama oma kohta ja rolli riigi poliitilises süsteemis. Eesti on parlamentaarne riik, presidendi roll on tasakaalustav. Välislepingute sõlmimisel peab president lähtuma Riigikogu ja valitsuse heakskiidetud põhimõtetest. President peab suutma kriisiolukordades ühendada rahvast ning erinevaid huvigruppe Eesti ühiskonnas.

Põhimõtted - Eesti president ei ole tuulelipp. Pole mõeldav, et tema põhimõtted võiksid muutuda kas tujukuse või välise surve mõjul. Õigusliku järjepidevuse alusel taastatud Eesti riik ja selle säilimine ka kõige keerulisemates poliitilistes olukordades peab olema Eesti presidendi esmane põhimõte. Eesti president peab otsustavalt vastu seisma topeltmoraali ning silmakirjalikkuse ilmingutele maailmapoliitikas. Presidendi diplomaatiline paindlikkus ei tohi välistada järjekindlust ning põhimõtete püsivust.

Elulugu - Eesti presidendi minevik peab olema puhas, see ei tohi anda välismaailmale vastuolulisi signaale, rääkimata signaalist, et Eesti võiks pöörduda möödunud aegade juurde. Eesti presidendi seotus kunagise nõukogude võimuaparaadi või kompartei ladvikuga kahjustab Eesti mainet oluliselt.

Haridus - Eesti president peab hästi orienteeruma maailma poliitilises ja kultuuriajaloos, et olla arvestatav vestluspartner igal tasandil. Presidendi isik peab kinnitama, et hea haridus ning haritus tagab Eesti ja eestlaste konkurentsivõime arenevas maailmas. Presidendile kui riigi esindusfiguurile tuleb kasuks humanitaarharidus ning kuulumine rahva kultuuri- või teaduseliiti.

Keelteoskus - Eesti president peab meie arvates lisaks silmapaistvalt heale eesti keelele vabalt valdama ka inglise keelt ning suutma juhtida poliitilist vestlust teistes võõrkeeltes. Meie arvates on 4-5 maailmas või meie geograafilises regioonis levinud võõrkeele tundmine Eesti presidendi jaoks miinimumnõue.

Kõneoskus - Eesti president peab väljenduma täpselt ja tabavalt, tema kõnes peab sisalduma sõnum. President peab suutma pidada kõnesid ka võõrkeeltes. Kui Eesti president räägib eesti keeles, siis peab jutt olema hästi liigendatud (mõtted ja laused selgesti eristatavad), nii et sünkroontõlge suudaks mõtte edasi anda.

Kogemused - Eesti presidendil peavad olema piisavad välissuhtluse kogemused ja diplomaatiline pagas, samuti piisav poliitiline kogemus ning tunnustatud teened Eesti riigi taastamisel lähtuvalt õigusliku järjepidevuse põhimõtetest.

Pilk tulevikku - Eesti president peab vaatama tulevikku. Tal peab olema selge ettekujutus rahva arengust, samuti Eesti võimalustest tagada endale nii julgeolekugarantiid kui ka tõhus osalus meie arengut soodustavate rahvusvaheliste poliitiliste ja majanduslike organisatsioonide töös.

Mõjukus - Eesti presidendi isikuomadused peavad olema niisugused, mis teevad Eestist mõjuka partneri rahvusvahelises suhtluses. Presidendi isiklik mõjukus ja autoriteet peab kasvatama Eesti riigi mõjukust, mitte vastupidi.

Eestile parimaid valikuid soovides,

JÜRI ARRAK, PEEP LASSMANN, ARNE MIKK, MATI PALM, EINO TAMBERG, SULEV VAHTRE, ARVO VALTON .

3. Teose “Pööriöö külaskäik” analüüs

See novell räägib, sellest, kuidas mina-tegelane läks oma vanale armsamale külla ning, mis tundeid ta seal tundis. Novell “Pööriöö külaskäik” ongi põhiliselt ülesehitatud kirjeldustele ning tunnete kirjeldustele.

Siit teosest tuleb välja, et vana armsam, kellest jutt pidevalt käib, oli kui sõber mina-tegelasele, sest nad said hästi läbi. Aga tema külaskäigul oli mingi tagamõte, millest ma eriti aru ei saanud. Mina-tegelane ei tundnud aga ennast kuigi hästi seal vana armsama juures, sest talle midagi ei meeldinud tema endise kallima või siis seal valitsenud õhkkonnas, muidu poleks ta sealt tahtnud ju ära minna.

Selles novellis on väga huvitavalt kirjeldatud vana armsamat, kord räägitakse temast, kui noorest, kord jällegi nagu vanast inimesest.

Teos ongi põhiliselt läbi põimitud kirjeldustest ja mina-tegelase mõtetest, tegevust aga peaaegu ei toimugi. Sellepärast see teos mulle ei meeldinudki.

Kasutatud kirjandus

1. http://www.postimees.ee:8080/leht/00/03/11/arvamus.htm#esimene (2002-10-20)

2. http://www.zzz.ee/epl/960913/art5.html (2002-10-21)

3. “Loomingu” raamatukogu 31/arvo Valton. Tallinn, 1974, 70lk.

4. Eesti kirjanike leksikon. 3 köide. Tallinn. Ilo. 2001. 763 lk