BAROKK

Sissejuhatus


16. sajandi lõpul kerkis Itaalias esile uus kunstistiil - barokk. Selle nimetust oleks kõige lihtsam seletada sõnaga "ebatavaline" - oma hoo, kire, tunnete ning isegi ülepaisutuste ja liialdustega pakub see kunst vaatajale palju ootamatut, rabab ja üllatab teda. Barokk-kunsti tundeküllast jõudu kasutas rooma-katoliku kirik, püüdes suurendada rahvahulkade usutunnet. Seda kunsti soosisid ka isevalitsejad, kes leidsid selles suurepärase vahendi oma võimu ja suuruse näitamiseks. Nii saigi barokk-kunst erilise tähenduse katoliku usu maades või seal, kus ta leviku eest hoolitsesid valitsejad. Ta vallutas peaaegu kogu Euroopa ning jõudis hispaanlaste kaudu isegi Ameerikasse, kus teda praeguseni nimetatakse hispaania stiiliks. Nii kaugele polnud levinud ükski varasem Euroopa kunstistiil.

Barokk ei ole kuigi ühtlane ja üleeuroopaline stiil.
· Otseselt barokne stiil on omane ainult nendele maadele kus agaralt tegutses katoliku kirik, püüdes tagasi vallutada reformatsiooni ajal kaduma läinud kohta inimeste hingedes - seega Itaalia, Hispaania , Madalmaade lõunaosa (ehk Flandria) ja Lõuna-Saksamaa. Tinglikult võiks seda nimetada pärisbarokiks.
· Seevastu Prantsusmaal, ka Inglismaal võeti omaks rahulikum ja kainem, otseselt antiikkunstist eeskuju võttev stiil - seda on nimetatud vanaklassitsismiks. Sellise kunsti eelistamise taga oli rohkem valitsejate maitse ja toetus.
· Hollandis (Madalmaade iseseisvunud põhjaosas) kujunes aga välja sootuks omalaadne, barokist sootuks erinev kunst, mida hoopis realistlikuks võiks pidada. Vahel ongi seda nimetatud barokseks realismiks. Jällegi sõltus selline kunst otseselt oma tellijast - Hollandis võimu juurde pääsenud kodanlusest. Selle alla kuulus ka Eesti ja Skandinaaviamaad.

Siiski ei ole õige rangeid jaotusi kasutada, sageli põimuvad eri suundumused omavahel. Pealegi on ka muudes Euroopa maades levinud barokk niivõrd omanäoline, et seda võiks lausa omaette nähtuseks pidada, näiteks on põhjapoolse Euroopa barokk-kunst hoopis lihtsam, kainem ja asjalikum kui Itaalias, samas aga puudub klassikaline rangus. Sellist kunsti võib leida meil, Eestis.
Barokki peetakse üldiselt 17. sajandi stiiliks, mõnevõrra ulatus ta ka 18. sajandisse, mõnel maal kestis see isegi III veerandi lõpuni.



Pärisbarokk


16. sajandil valitses Euroopas tõeline segadus. Usupuhastus ehk reformatsioon oli paljudes Euroopa piirkondades katoliku usu peaaegu täiesti välja tõrjunud ning kestis pidev ja verine võitlus eri ususuundade vahel. Välja olid kujunemas tugeva keskvõimuga rahvusriigid, ikka rohkem kerkis esile seni varjus olnud kodanlus. Maadeavastused ja teaduste areng oli tugevasti avardanud inimeste silmaringi ning seadnud paljud senised tõekspidamised kahtluse alla.

Sellises keerulises olukorras tuli katoliku kirikul järk-järgult loobuda sajanditega juurdunud traditsioonidest. Käivitus nn. vastureformatsioon , võitlus kaotatud positsioonide taastamise eest eelkõige inimeste südames. Selleks et katoliku usku inimestele lähemale tuua kasutati väga erinevaid vahendeid.
Ühe inimeste mõjutamise vahendina sobis kunst. Kirik leidis, et kunsti loodud illusioonid aitavad usku inimestele arusaadavamaks muuta ja samas tekitada usklikes tunde taevasse ülendumisest. Itaalias 16. sajandi lõpul renessansist välja arenenud barokk oma tundeküllase ja kaasahaarava jõuga saigi kiriku liitlaseks. Barokk oma suurejoonelisusega sobis hästi ka ülikkonnale.

Baroki nimetus tuleneb itaalia keelest, milles barocco tähendab eriskummalist ja veidrat. Barokk-kunst ongi tundeküllane, jõuline, äge, täis rahutust ja tormlemist. Barokile ei ole omane mõistuspärasus, vaid pigem rõhumine inimese tundemaailmale.

Selline n.ö. ehtne barokk on omane piirkondadele, kus katoliku kirik kõige ägedamalt tegutses - Itaaliale, Hispaaniale, tol ajal Hispaania võimu all olnud Lõuna- Madalmaadele ehk Flandriale (praegune Belgia) ja neile Saksamaa piirkondadele, mis katoliiklikuks olid jäänud, samuti Poolale-Leedule.

Neis maades pöörati suurt tähelepanu jumalakodade ehitamisele (sakraalarhitektuurile) ja usulise sisuga kujutavale kunstile.

Siin kasutatud mõiste "pärisbarokk" võib tunduda kummaline, siiani seda kasutatud pole, ometi leiab lehekülje autor selle igati asjakohase oleva.



Pärisbarokk: barokkarhitektuur

wpe119.jpg (14732 bytes)

Carlo Maderna: Santa Susanna kirik

Peamiseks kunstiliigiks arenes barokiajastul arhitektuur. Selle sünnikohaks sai paavstilinn Rooma. Uus stiil avaldus kõigepealt kirikuehituses. Tema tulekut olid ennustanud juba paar varasemat ehitist; väljakujunenult ilmnes ta Santa Susanna kirikus. Selle poolsammaste ja pilastritega kaetud kahekorruselist fassaadi kroonib kolmnurkne viil; ülemist, kitsamat korrust seovad alumisega spiraalsed voluudid kahel pool fassaadi. Seinaorvades seisavad staatuad.
wpe11A.jpg (4747 bytes)
F. Borromini: San Carlo kiriku kuppel
See küllaltki lihtne fassaad sai eeskujuks paljudele teistele, kordkorralt keerulisemaks muutuvatele fassaadidele. Neid murti ja painutati, kaunistustega loodi seal rahutuid valguse ja varju mänge. Selles saavutas äärmuse liialdusi armastav Francesco Borromini (1599-1667). Eenduvad ja taanduvad osad, lainelised jooned nii fassaadil kui põhiplaanis iseloomustavad tema loodud hooneid. wpe124.jpg (7287 bytes)
F. Borromini:
San Carlo alle Quattre Fontani kirik Roomas
Üleeuroopalise kuulsuse saavutas Lorenzo Bernini (1598-1680), kelle käe all sai lõpliku lihvi Rooma Püha Peetri kirik. Tema kujundas kirikuesise väljaku, muutis tunduvalt renessanssmeistrite kavandatud hoonet ja teostas sisekujunduse.

wpe125.jpg (14758 bytes)
Peetri kirik Roomas

Barokk tõi muutusi ka hoonete põhiplaanidesse. Tekkis ehitisi, mille põhiplaan moodustus üksteisesse põimunud ovaalidest. Ümarad ruumiosad, kaarjad ja vonklevad jooned sulasid kokku omapäraseks tervikuks. Niisugusel taustal said uudse ilme isegi vanad, varemgi tarvitatud detailid. Eriti armastati voluute; need keerdusid fassaadidel, ümbritsesid ovaalseid aknaid või imelikke sopiliste viiludega portaale. Taas tuli käibele basiilika, kuid uudselt ümberkujundatuna.

  Pealööv ehitati hästi avar ja valge, külglöövidest moodustati rida kabeleid, altaripoolses osas kerkis kuppel. Kirikutel võis leiduda ka fassaaditorne; neil kõrgusid veidrad paisutustega tornikiivrid.

Esinduslikumate barokkehitiste sisemus kaeti kalli värvilise marmori, lopsakate skulptuurkaunistuste ning maalidega. Viimaste juures taotleti petlikku ruumimõju. Laemaalides kasutati oskuslikult perspektiivi: seinu nagu jätkanuksid ülal maalitud sammaskäigud. Lagedele maaliti rünkpilved, mille vahel hõljusid imelikes poosides kas inglid ja pühakud või tegelased antiikmüütidest. Nii tekkis mulje taevani ulatuvast ruumist. Baroki ajajärgul plaanipärastati ka linnaehitust. Eelistati tugevaid värvusi, ehitati mitut värvi kivist ja kaunistati kullatud pronksiga. wpe126.jpg (13128 bytes)
L. Bernini: Peetri kiriku esine väljak
wpe127.jpg (14221 bytes)
B. Neuman: Vierzehnheiligeni kirik
Barokiajastul ehitati Euroopas palju suurejoonelisi losse, rajati pöetud puude ja sirgete alleedega parke, kujundati avaraid väljakuid mälestussammastega, planeeriti esinduslikke linnaosi

Arhitektuur Itaalias: Kirikutes mindi üle ladina ristile ning kirikud muutusid pikkadeks. Põhja- ja lõunatiibadesse ehitati kabelid. Väga suurt tähelepanu osutati maalidele ja skulptuuridele. Nende eesmärgiks oli muuta kirik suursugusemaks. Välisvaatel tohutult dekoratsioone. Lopsakas fassaad. Kirik kahekordne ja fassaad varjas kupli, jättes suursuguse mulje. Fassaadi pind dünaamiline ja rahutu. Kasutati väga palju valguse ja varju mängu.

Arhitektuur Saksamaal: Jõudnud üle Itaalia piiride, omandas barokkarhitektuur igal maal erinäolise ilme. Saksamaa oli üle elanud 30. aastase sõja. Hakati rajama luksuslikke parke ning suurehitisi. Samuti oli ka Austrias.

Saksa alade küllusliku ja toretseva laadi parimad näited on Belvedere loss Viinis ning nn. Zwinger Dresdenis - see on võluvalt koketsete galeriide, tornikeste ja nurgapaviljonidega ümbritsetud peoplats. Saksa barokkehitiste juures torkavad silma suured paljuruudulised, ülalt kaarjad aknad. Parkidesse rajati väga palju purskkaevusid.

wpe128.jpg (8005 bytes)
B. Neuman: Vierzehnheiligeni kir
wpe12A.jpg (24597 bytes)
Keisrisaal Würzburgi piiskopilossis
wpe129.jpg (8354 bytes)
Matthäus Daniel Pöppelmann: Zwinger Dresdenis


Pärisbarokk: skulptuur

wpe12B.jpg (9255 bytes)
L. Bernini: Apollon ja Daphne
Barokkarhitektuuri juurde kuulus lahutamatult ka skulptuur. Kujud kaunistasid hoonete sisemust ja fassaade, kusjuures neil polnud sellist jutustavat ülesannet nagu näiteks keskaja kirikutes. Barokkskulptuurid olid mõeldud peamiselt dekoratiivse, meeleoluka lisandina hoonete ja ehitusansamblite juurde. Palju püstitati antiikainelisi gruppe parkidesse, valitsejate mälestusmärke väljakutele, loodi kujudega kaunistatud purskkaeve ja trepistikke.
Barokkskulptuurid on hoogsad, rahutud, maalilised. Tugevaid, otsitud poosides inimesi kujutatakse lehvivates rüüdes või hoopis ilma rõivasteta. Voogavad draperiid, ülekuhjatus, ebatavalised þestid muudavad skulptuuride piirjooned sopiliseks, ebamääraselt laialivalguvaks. Vaatamata jõule ja kirglikkusele on skulptuuride välistes joontes siiski palju pehmet, sujuvat, ümarat.
Silmapaistvaim 17. sajandi skulptor oli ka arhitektina tuntud itaallane Lorenzo Bernini (1598-1680). Ta tuntumad skulptuurid on antiikaineline röövimisstseen valgusejumala Apolloni ja nümf Daphnega, samuti ka altarikuju "Püha Theresa ekstaas" ühes Rooma kirikus. Oma maaliliste, marmorist väljaraiutud pilvedega ning nagu tuule käes voogavates rõivastes tegelastega väljendab see tundeid rõhutav teos väga selgelt barokkskulptorite taotlusi.

Täiesti erandlikku skulptuurilaadi harrastati 17. sajandil Hispaanias. Sealsetele värvitud puuskulptuuridele lisati suurema loomulikkuse saavutamiseks klaassilmad ja kristallpisarad ning mõnikord pandi kujudele isegi päris riided selga.

wpe12C.jpg (12031 bytes)
L. Bernini: Püha Theresa ekstaas
wpe12D.jpg (18618 bytes) Prantsusmaal oli tähtsaim tegija Pierre Puget. Tema tegi mõnikord isegi traagikasse kalduvaid töid. Eeskuju sai ta antiikkunstist. Sellesse aega langevad suurte monumentide ehitustööd. Populaarne oli ratsamonument, kuid tehti ka kahureid, relvi jms. Näiteks Étienne-Maurice Falconet´i "Vaskratsanik". Kõik valitsejad soovisid end oma valitsemisajal kas pronksi valada või kivist välja raiuda.

 

 

 

Étienne-Maurice Falconet: Vaskratsanik



Pärisbarokk: maalikunst

Barokkmaalijad eelistasid sooje küpseid toone ning maalisid sujuvate värviüleminekutega, ilma teravate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Suurt tähelepanu pöörasid nad ka erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele

Harrastati ajaloolisi teemasid. Püüti väljendada taltsutamatuid kirgi ja afekte ning kujutada tähtsaid inimesi suurtes tegudes.

Tüüpilistel barokkmaalidel kujutati pingelisi hoogsaid stseene. Pildid on rahutud, rõhutatud on diagonaalsuunad. Palju on neis hetkelist: ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi - nagu momentvõttel on jäädvustatud jõulised, vormikad inimesed keset oma liikumishoogu.

Tunnete ja kirgede rõhutamiselt polnud kauge maa nende ülepaisutamiseni. Ilmekust ja mõju pidid lisama nii pühakute teatraalsed þestid ja nõretavad taevasse tõstetud pilgud kui ka müüdikangelaste vägivaldselt väänlevad kehad, aina igasugustes võitlus- ja röövimisstseenides.

wpe12E.jpg (11364 bytes)
Annibale Carracci: Madonna koos Püha Luukaga

M. Caravaggio: Lautomängija
Maalikunst Itaalias: Barokkmaal tekkis Itaalias. Siis sai kunstnikel villand suurmeistrite jäljendamisest. Hakati jäljendama varasemaid suurmeistreid. Selle aja jooksul kaeti sealsete losside ja kirikute seinad tohutu hulga baroksete maalingutega. Seejuures said eeskujuandvaks Bolognas töötanud Carracci perekonda kuulunud meistrite usu teemalised või antiikainelised seinamaalid. Nemad olid ühed varajasemad suurmeistrite jäljendajad.
Nende suunaks oli, et maal peab olema ideaalne, ilutsev ja muljetavaldav. Reni, Pomenchio ja Guercino jälgisid vendade õpetusi.

Samal ajal oli ka teine suund - realistlik suund kus vastupidi väga loomutruult kujutada. Selle suuna levitajaks oli Michelangelo Caravaggio (1573-1610). See rahvalik maalija püüdles tõetruuduse poole, olgugi et see tõde võis ka inetu või isegi labane olla. Tema maalide tegevuspaik on võetud tegelikust elust, sündmustik hargneb enamasti poolpimeduses, mida lõhestab poolviltu ülalt langev ere valgusvihk, niinimetatud keldriluugivalgus. Poosid olid suvalised. Hakati tegema natüürmorti. Oluline oli liikuvus ja elujõulisus. Selle ilmeka ja dramaatiliselt mõjuva võtte omandasid hiljem teisedki maalijad, ka väljaspool Itaaliat.
See oli ka aeg kus teiste maade kunstnikele sai lausa pühaks kohuseks käia kindlasti Itaalias õppimas ja uurimas antiikaja renessansi kunstisaavutusi.

wpe12F.jpg (9200 bytes)
M. Caravaggio: Püha Peetruse ristilöömine
wpe130.jpg (9180 bytes)
El Greco: Krutsifiks
Maalikunst Hispaanias: Erilisest sügavast, tõsisest ja kuidagi fanaatilisest vaimust on kantud barokkmaal Hispaanias. Seal loodi peamiselt kirikupilte ja portreesid. Valitsesid rasked pruunikad toonid ning keldriluugivalgus, mis andsid pinget nii imelistele pühaku-legendidele kui ka tõetruudele portreemaalidele.

Vanim ja omapäraseim hispaania baroki suurmeistrite seas on kreeka päritoluga kunstnik, keda tuntakse üldiselt ta hüüdnime El Greco (õieti Domenikos Theotokopulos, kreeklane, 1541-1614) järgi. Kuigi võõramaalane, kes tõi endaga kaasa mõjutusi sünnimaalt ning maneristlikke jooni oma õppeajast Itaalias, oskas see geniaalne maalija olla hispaanialikum kui hispaanlased ise. Tema maalides avaldub see pärand, mille hispaanlaste hinge olid jätnud katoliku kirik ja ähvardav inkvisitsioon. Inimesed on tal tavaliselt pikaks venitatud, nende näod kõhnad ja piinatud.

Ekstaasis pööravad nad pilgu sünge tumeda taeva poole; sinnapoole tungivad nagu leegitsedes kõik maali rahutud, teravad vormid. Selline ilmekas ja kergesti äratuntav inimtüüp kordub El Grecol nii pühakulugudes kui ka portreedel. Maalis ekspressiivses maneristlikus laadis portreid ja usulise sisuga kompositsioone. Suur osatähtsus oli ka müstilisel nägemuslikkusel. Teoste ülesehitus oli barokipäraselt dünaamiline, keerukas ja mitmeplaaniline.

Pärast El Grecot lõid tumedatoonilisi ja usuhardaid pühakupilte Jusepe de Ribera (1590-1652) ja Francisco de Zurbaran (1599-1664). Zurbaran oli Velazqueze kõrval suurim realist hispaania maalikunstis, seejuures aga hoopis ühekülgsem. Maalides valitseb karge ja askeetlik põhitoon.

wpe131.jpg (13893 bytes)
El Greco: Toledo äikese eel
wpe132.jpg (6740 bytes)
B. Murillo: Kerjuspoiss
Neis kujutab ta ainult pühakuid ja munki, selles mõttes on ta kõige hispaanialikum kõigist hispaania kunstnikest. Enam värvi ja kergust on Bartolomi Esteban Murillo (1618-1682) kuusirbil seisvates madonnades, kelle ümber pilvede vahel lendlevad inglikesed. Selle aja kohta üsna elulised on Murillo pildid tänavapoistest. Ta joonistas palju religioosse sisuga pilte, oluline oli liikuvus. wpe133.jpg (8002 bytes)
J. de Ribera: Püha perekond

Üks kõigi aegade tuntumaid hispaania kunstnikke üldse on Diego Velazquez (1599-1660) - tõetruude, suure inimestetundmisega loodud portreede autor. Ta maalis väga realistlikult ja sellepärast said paljud ta pildid suure kriitika osaliseks. Ta töötas Hispaania õukonnas. Pärast noore Velazqueze tööde nägemist ei lasknud kuningas enam mitte kellelgi teisel ennast maalida ning Velazqueze osaks sai luua sadu pilte kuninglikust perekonnast ja õukondlastest, kääbustest ja õuenarridest - kuigi ta oli alustanud tavaliste inimeste ja igapäevaste esemete maalimisega.

wpe134.jpg (12019 bytes)
D. Velazquez: Paavst Innocentius X
  Kuid lihtsuse ja loomulikkuse säilitas ta ka õuekunstnikuna. Eriti õnnestunud ja usutav on portree salakavalast paavstist Innocentius X-st. Mõned suured maalid lõi Velazquez ka õukonnaelu, ajaloo ja mütoloogia ainetel. Äratab imetlust, kui meisterlikult oskas ta. edasi anda esemete materjali, õhku ja valgust; tundub isegi, nagu heljuksid ta maalidel hämaratesse ruumidesse langevas päikesevalguse vihus imepisikesed kullakalt helendavad tolmukübemed. Ta ei joonistanud hoolega igat karva välja, vaid oluline oli tabada inimese iseloomu. Püüti anda edasi liikuvust ja dünaamilisust. Näiteid tema tööst: "Sevilla veemüüja", "Veekandja", "Paavst Innocentius X" jne.

 


Maalikunst Flandrias: Barokkmaalijad eelistasid sooje küpseid toone ning maalisid sujuvate värviüleminekutega, ilma teravate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Suurt tähelepanu pöörasid nad ka erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele
Tüüpilistel barokkmaalidel kujutati pingelisi hoogsaid stseene. Pildid on rahutud, rõhutatud on diagonaalsuunad. Palju on neis hetkelist: ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi - nagu momentvõttel on jäädvustatud jõulised, vormikad inimesed keset oma liikumishoogu. Tunnete ja kirgede rõhutamiselt polnud kauge maa nende ülepaisutamiseni. Ilmekust ja mõju pidid lisama nii pühakute teatraalsed þestid ja nõretavad taevasse tõstetud pilgud kui ka müüdikangelaste vägivaldselt väänlevad kehad, aina igasugustes võitlus- ja röövimisstseenides.

wpe135.jpg (14000 bytes)
Rubens: Maa ja vee liit
Omaette nähtuse 17. sajandi kunstis moodustab flaami, s.t. Flandria maalikunstnike looming.
16. ja 17. sajandi vahetusel toimus Madalmaadel suur poliitiline muutus - Holland sai iseseisvaks, Flandria jäi aga edasi katoliikliku Hispaania võimu alla. Nüüdsest peale läks eri suundades ka mõlema maa kunst. Flandrias muutus see toredust taotlevaks õukonnabarokiks, Hollandis seevastu aga omandas lihtsama, kodusema ilme.

Flaami maalikunstis oli meelisteemadeks pühakute kannatused ja võituslikult pingelised piiblistseenid. Nende kõrval maaliti ohtralt ka mütoloogilisi lugusid, kaasaja sündmusi ja portreid. Kujutavat anti edasi äärmiselt elamuslikult, kasutades tugevaid valguse ja varju efekte.
Flaami maalikunsti suurim esindaja, kes viis ellu baroki ideaalid, oli Peter Paul Rubens (1577-1640). Edu ja imetlus saatsid Rubensit juba ta loomingutee algusest peale. Ta sai nii ohtralt tellimusi nii kodu- kui välismaalt, et pidi nende täitmiseks kasutama hulgaliselt õpilasi ning abilisi. Kümnete kaupa valmis tal ajaloolise, mütoloogilise või muu sisuga töid. Tema fantaasiaküllaseil figuurirohkeil kompositsioonidel on barokipäraselt dünaamiline ülesehitus. Ka usuteemalised pildid lahendas Rubens enneolematu jõu ja kirega. Maiseid rõõme ja elu küllust ülistas Rubens oma suurtes mütoloogilistes maalides. Neis on hoogu, liikumist, pakatavat jõudu ja elulusti, sooje hõõguvaid värve, rõivaste toredust ja ehete sära, tugevaid tõmmusid mehi ning heledanahalisi ruugete juustega täidlasi naisi, pakse lapsukesi, vallatlevaid faune ja nümfe. Kui selline, ülivohav laad võib praegusaegsetes vaatajates mõnikord isegi võõrastust tekitada, siis Rubensi portreed erutavad vaatajat tänapäevani. Eriti just pildid kunstniku abikaasast, noorest Helene Fourment'ist õhkuvad erilist inimlikku soojust. Piltidel olid hästi vormikad ja täidlased inimesed. Kasutas jämedat pintslit ning sellega tüsedus saavutatigi.Tema maalidel kolme nurga kujulist kompositsiooni ei ole, vaid pilt on paksult rahvast täis. wpe136.jpg (12890 bytes)
Rubens: Susanne Fourment

 

wpe137.jpg (6633 bytes)
A. van Dyck: Autoportree
Anthonis van Dyck'i (1599-1641), teise kuulsa flaamlase loomingutee sai alguse Rubensi ateljeest tema õpilasena. Siiski ei omandanud van Dyck oma õpetaja jõulisust; pigem oli ta mahe ja peenetundeline. Viljeles varases loomejärgus rohkesti pateetilist usu- ja mütoloogiaainelist kompositsiooni, hiljem lõi peamiselt suursuguseid ja elegantseid aristokraadiportreid. Tema lõi uue alaliigi portreemaalis, nn. paraadportree, kus kujutatav inimene püütakse esitada võimalikult meeldiva, suursuguse ja väärikana ning kus tähtsat osa etendab kaunis, peenelt edasiantud rõivastus. Tema portreede peen töötlus ja kõrge värvikultuur mõjutasid oluliselt inglise ja prantsuse portreemaali arengut. Rubensi ateljees töötas teisigi nimekaid kunstnikke näiteks suurepärane vaikelude - natüürmortide - maalija Frans Snyders (1579-1657) ja lillede maalimisele pühendunud Jan Brueghel (1568-1625), Pieter Brueghel vanema poeg.
Nende õukonnakunstnike kõrval leidus flaamlaste seas ka rahvalikumaid meistreid, kelle loomingus flaami baroki elujanulisus muutus lausa jämedakoeliste rõõmude ülistuseks. Liialdavas robustses laadis kujutas lihtrahva pidusööke Jacob Jordaens (1593-1678). Koomilisi, sageli aga rohkem sapiseid pilte talurahva pidudest ja kõrtsikaklustest lõi Adriaen Brouwer (1606-1638).

 

 

 

 

wpe138.jpg (14601 bytes)
A. Brouwer: Pannkoogiküpsetajad


Vanaklassitsism

wpe139.jpg (16903 bytes)
C. Perrault: Louvre'i idafassaadi keskosa
Prantsusmaal võeti omaks pärisbarokist sootuks erinev kunstistiil, mida vahel ka vanaklassitsismiks nimetatakse (eesliidet "vana-" kasutatakse selleks et eristada seda hilisemast, 18 sajandi II poole klassitsismist) Vanaklassitsism on rangem ja rahulikum, otseselt võeti eeskuju antiikse Kreeka ja Rooma kunstist ning ka renessansist. Määravaks on selle juures peetud "Päikesekuninga" Louis XIV kunstimaitset. Kindlasti sobis aga vanaklassitsism väljendama kindla, korrastatud riigivõimu ülevust ja suurust.

Ehituskunstis välditi itaalialikke liialdusi. Valitsevaks sai klassitsistlik suund, s.t. püüti jäljendada antiikset ja renessansskunsti. Hooned olid ülesehituselt selged, sümmeetrilised ja rahulikud. Kasutusele tuli mansardkatus - nimetus pärineb selle loojalt, Pierre Mansarti- nimeliselt arhitektilt.

Stiili kujunemises on suur roll 1667. aastal korraldatud arhitektuurikonkurss Louvre'i lossi idafassaadi ümberkujundamiseks. Olgugi, et osalejate seas oli ka suur Bernini ise, võitis selle Claude Perrault. Tema kavandatu on rangelt klassitsistlik, mõneti Kreeka templeid meenutav.

Arhitektuur Prantsusmaal: Prantsuse arhitektuuri kuulsaim mälestis on Versailles' loss Pariisi lähedal. Oma tohutute mõõtmete ja mõjukusega pidi see endast kujutama Louis XIV võimu võrdkuju. Lossi tuumikuks on kolmekorruseline küllaltki madal pikaksvenitatud ehitis, mis kolmest küljest piirab suurt esindusõue. Peahoonest hargnevad külgtiivad.

Üks lossi sadu meetreid pikkadest fassaadidest on pööratud pargi poole.

wpe13A.jpg (10502 bytes)
Versailles' lossi vaade pargi poolt

Seal laiuvad mustriliselt kujundatud lillevaibad, purskkaevudega basseinid, roheluse taustal helendavad antiikainelised kujudegrupid. Kiirtevihkudena eemalduvad lossi juurest fantastiliselt geomeetrilisteks pöetud puudega alleed. Sarnaselt kujundatud parke on hakatud nimetama nn. prantsuse parkideks.

Õige mulje sellest hiigelkavast saab alles meie päevil, kus on võimalik seda vaadelda linnulennult. Versailles' lossi rangevõitu väliskujundusele vastanduvad rikkalikult kaunistatud siseruumid, eriti just tohutu suur Peegligalerii.

Loss on paljude andekate arhitektide ühislooming. Olulisemad neist on Louis Le Vau, Jules Hardouin-Mansart ja pargi kujundaja Andre Le Notre.
Versailles jäi kauaks ajaks eeskujuks Euroopa lossiehituses.

wpe13B.jpg (6054 bytes)
C. Wren:
Saint Pauli katedraal
 

Arhitektuur Inglismaal: Rangem, klassitsistlikum suund valitses ka Inglismaal. Sealsetest ehitusmälestistest peetakse tähtsaimaks Londoni Püha Pauli katedraali, mille autoriks on Christopher Wren.

 

 

 

Skulptuur: Kolossaalsed ehitustööd uute paleede rajamisel andsid hulgaliselt tööd ka skulptoritele. Õukonna juures töötas mitmeid andekaid kujureid näiteks Francois Girardon (1628-1715). Omapärane, traagilise alatooniga on Pierre Puget (1620-1694) looming, mis aga kahjuks tema eluajal erilist tunnustust ei leidnud.

 

 

 

 

P. Puget: Herakles

wpe13C.jpg (7219 bytes)
wpe13D.jpg (8191 bytes)
N. Poussin: Arkaadia karjused
Maalikunst: Klassitsistlik on ka prantsuse maalikunst. Selle peaesindaja Nicolas Poussin (1594-1665) töötas küll suurema osa oma elust Itaalias, kuid ta teoste selgus ja mõistuslikkus teevad temast kõige prantsuspärasema maalija. Ülla suurejoonelisusega kujutab ta sündmusi antiikmütoloogiast või -ajaloost. Tihti korduvad siin meile juba prantsuse renessansist tuttavad saledad heledapäised naised, ikka antiikaegsetes rüüdes. Ka on suur osa Poussini maalidest antud täisvalguses, mis iseenesest on võõras 17. sajandile. Poussinil oli suur tähtsus kunsti edaspidisele arengule, eriti just 18. sajandi lõpu kunstile. Poussin lõi ka nn. heroilise maastikumaali.

Selles elustavad ülevaid lõunamaiseid maastikke tegelased antiikajaloost või -kirjandusest. Siin ei järginud kunstnik otseselt loodust, vaid lõi ise oma suva järgi nn. ideaalmaastikke.

Tuntuimaks maastikumaalijaks oli Claude Lorrain (1600-1682). Tema ideaalmaastikes laiuvad kaugusse avarad, valgusse uppuvad vaated, mida esiplaanil raamivad tumedad puudegrupid, sambad, varemed vms. Selline laad leidis järgneva paarisaja aasta jooksul jäljendajaid kogu Euroopas.

 

 

C. Lorrain: Hommikune sadam

wpe13E.jpg (8539 bytes)
wpe13F.jpg (15558 bytes) Oli veel teinegi - realistlik, s.t. tõetruu suund 17. sajandi prantsuse maalis. Louis Le Nain (1593-1648), ta kaks venda ja mõned teisedki kujutasid töötavaid või söögilauas istuvaid lihtsaid talupoegi. Nende siirad, tõsised, peamiselt tumedates toonides ning keldriluugivalgusega pildid jäid aga omal ajal ning veel kaua hiljemgi täiesti tunnustuseta. Huvitavaid valgusefekte armastas kasutada Georges de La Tour (1593-1652).

L. Le Nain: Talupere
Tarbekunst: Barokk hõlmas kogu inimese eluümbruse, mitte ühtegi varasemat stiili ei rakendatud nii sihiteadlikult kui barokki. Nii nagu ehituses ja kujutavas kunstis, avaldus baroki laiajoonelisus ka kunstkäsitöös, mööblis, moodides, kogu elulaadis. Nüüd leiutati mitmed kauaks püsima jäänud mööbliesemed: kirjutuslauad, kummutid, kõrgete kumerate viiludega riidekapid, hakati polsterdama istmeid. Jämedad kuuljad või spiraalsed lauajalad, voluutidena keerduvad käetoed ja toolijalad, suureõieline mööbliriie, telgitaoliste draperiidega baldahhiinvoodid, toredaimad tõllad - kõik need kuuluvad barokiajastusse. Esemed olid kogukad, kõhukad ning lopsakalt kaunistatud. Mustrites eelistati akantuselehti ning suureõielisi lilli, näiteks päevalille, roose ja tulpe. Väga hinnatuks on saanud just prantsuse mööblimeistrite, eriti Andre Boulle'i looming.

 

A. Boulle: Riidekapp

wpe140.jpg (22996 bytes)


Hollandi kunst

wpe141.jpg (13891 bytes)
16. ja 17. sajandi vahetusel toimus Madalmaadel suur poliitiline muutus - Holland sai iseseisvaks, Flandria jäi aga edasi katoliikliku Hispaania võimu alla. Nüüdsest peale läks eri suundades ka mõlema maa kunst. Flandrias muutus see toredust taotlevaks õukonnabarokiks, Hollandis seevastu aga omandas lihtsama, kodusema ilme. Seetõttu ei maksa hollandi kunstist otsida ka arhitektuuri ja maalikunstialaseid suurteoseid- neile kunstiliikidele ei pööratud seal suuremat tähelepanu. Seda võimsam, mõjurikkam ja imetlusväärsem on aga Hollandi 17. sajandi maalikunst.

Vermeer: Pitsikuduja


Kuigi 17. sajandi hollandi maalis oli jooni barokist, jäi ta tagasihoitumaks ja läbinisti realistlikuks, tõetruuks. Et enamasti polnud pildid mõeldud mitte kirikute või losside seintele, vaid kodanlaste elutubadesse, siis tehti nad mõõtmetelt väikesed. Selle järgi ongi hakatud osa hollandi kunstnikest nimetama "väikesteks hollandlasteks", ehkki nende teened olid kõike muud kui väikesed. Eriti armastati þanri- ehk olustikumaali. Pieter de Hooch (1629-1684) maalis hubaseid hollandi kodusid ja õuesid.

wpe142.jpg (13461 bytes)
J. Steen: Pidutsejad
Naisi köögis, pitsi niplamas, kirja lugemas, üldse rahulikke argitoimetusi näeme Jan Vermeer van Delfti (1632-1675) intiimsetel piltidel. Tavaliselt toimub tal tegevus siseruumis, kuhu külje pealt aknast langeb mahe valgus, pannes särama mõne pärlikee, heleda juuksekihara või tooli polstrinaela. Vermeeri armastatuimad värvid on sinine ja kollane. Vermeeri arvuliselt väike looming (kõigest 35 meie ajani säilinud maali) on aga hiljem omandanud tohutu kuulsuse ja mõjujõu.

Imetlusväärse meisterlikkusega on edasi antud rõivaste läikiv atlass ja vaipade sügavad samettoonid Gerard Terborchi (1617-1681) maalidel. Viimaseid võib ara tunda ka selle järgi, et tihti on mõni maali tegelane seljaga vaataja poole. Þanripiltides eelistati jõukuse ja heaolu näitamist. Kuigi meistrid nagu Jan Steen (1626-1679) või Adriaen van Ostade (1610-1685) maalisid ka vaesemat rahvast ja talupoegi, siis ikka jõudehetkil, mitte kunagi tõeliselt rasket tööd tegemas


Elumõnude näitamise ülesannet teenisid ka natüürmordid. Kallid hõbenõud, kristallpeekrid, läbi-paistavad klaasid või siis tumedal taustal erendavad lillekimbud, vaagnad küpse puuviljaga, mida võluva pisiasjana täiendab mõni putukas või liblikas, samuti terved laua-täied jahisaaki - selliseid asju armastati kujutada neil piltidel. Imehästi on hollandi natüürmortidel edasi antud erinevate esemete materjal.

Hollandi maastik on lage ja vaesevõitu, kuid maastikumaalijad võtsid abiks valguse ja õhu, pilvede ja taeva peegeldused kanalite vees ning lõid väga lihtsaid, kuid kauneid pilte armastatud kodumaa loodusest. Neil näeme suurte puude ja veskitega lagendikke, luidetega rannavaateid, koduseid külatänavaid. Merekaubandusest rikastunud Hollandis tekkis uue alana meremaal, karjamaa vaadetest arenes välja loomamaal, harrastati ka linnavaateid. Tuntumaid hollandi maastikumaalijaid on Jacob van Ruisdael (1628/29-1682)

Kõrgele tasemele tõusis Hollandis portreemaal. Seda soodustasid tollal moes olnud suured grupipildid mitmesuguste ametkondade ja ühingute esindajatest. Inimesed neil maalidel on enamasti väärikates mustades rõivastes, mida täiendavad suured valged kraed ja kätised.Tihti kujutatakse kõrgetes ülalt aheneva põhjaga torukübarates mehi, vahel ka tärgeldatud tanudes vähese iluga vanemapoolseid emandaid. wpe143.jpg (14871 bytes)
F. Hals:
Perekond maastiku taustal
wpe144.jpg (16980 bytes)
Selliseid pilte lõi ka kuulsaim tolleaegne portretist Frans Hals (1580-1666). Peamiselt maalis ta aga värvikamaid tüüpe: kõrtsikülastajaid, mustlasi, suurte pitskraede ja säärikutega ohvitsere, palgasõdureid jne. Halsi töödes on palju elurõõmu ja loomulikkust, eriti hästi õnnestusid tal naervad inimesed. Oma aja kohta ebatavaliselt lopsakas ja hoogne oli Halsi maalimisviis.

 

 

 

F. Hals: Naerev kavaler

Üks kõigi aegade suurimaid maalijaid on Rembrandt (1606-1669). Ta õnnelikel noorusaastatel loodud rikkalike, soojas kullakas toonis, elurõõmust pulbitsevate piltide asemele tulevad hiljem sügavad, tõsised, ka kannatust ja muret väljendavad maalid. Sellises pöördes kajastus kunstniku enda elusaatus: mitmete lähedaste inimeste, ka abikaasa - palju kordi maalitud Saskia surm, tellijate tüdinemine ta kunstist ning vaesumine. Peab aga ütlema, et Rembrandti kannatused muutsid ta tööd üha sügavamaks, läbielatu oli teinud kunstniku eriti mõistvaks ka teiste inimeste suhtes. Tema maalide salapärasest poolhämarusest toob valgusvoog esile imeliselt kiirgava ilme ja maheda pilguga nägusid, elu näinud vanakeste kortsulisi palgeid ja krobelisest kangast rüüsid. wpe145.jpg (9474 bytes)

Rembrandt: Dana
wpe146.jpg (10416 bytes)

Rembrandt: Dr. Tulpi anatoomia

wpe147.jpg (10301 bytes)

Rembrandt: Öine vahtkond

Valgus annab summutatud sära pärlikeedele, sätendab korraks mõnel kuldketil või kaunistatud mõõgapidemel ning kustub siis matis sametipinnas. Rembrandt piirdus soojade tumepruunide, kuldsete ning sügavpunaste toonidega, vahel lisas ka tuhmi sinist ja ometi lõi ta oma maalides rikka ja mitmekesise maailma. Selle mõju peitub just inimlikkuses - olgu siis tegu mütoloogia, piiblipiltide või portreedega. Eriti selgelt väljendub see Rembrandti enda portreedes, mida vananev kunstnik järjekindlalt tavatses maalida. Rembrandti loomingu tipuks on ta viimne töö "Kadunud poja tagasitulek". Kuid ikkagi 700 maali ning paljude suurepäraste graafiliste lehtede autor suri unustatuna viletsuses. Alles hilisematel aegadel on teda vääriliselt hindama hakatud.


Kasutatud kirjandus

1. Tiiu Viirand, "Kunstiraamat noortele", Tallinn 1984
2. ENE 1, lk. 471, artikkel "Barokk"
3. EE 8, lk. 228, artikkel "Rubens"
4. EE 8, lk. 96, artikkel "Rembrandt"
5. EE 10, lk. 287, artikkel "Velazquez"
6. ENE 2, lk. 189, artikkel "Dyck"
7. "Uusaeg 8. klassile", Tallinn 1998
8. http://www.pyg.paide.ee/kunstiajalugu/17_18_sajand/paris_sissejuhatus.htm
9. http://vjk.crjg.viljandi.ee/~aivar/oppematerjalid/kunstiajalugu/index.html
10. http://www.zone.ee/kunajal/interest.htm
11. http://www.ekm.ee/kadriorg/lossist.htm
12. http://artchive.com/ftp_site.htm