Betti Alver

Elisabet Alver (aastast 1937. Elisabet Talvik) sündis aastal 1906, 10. novembril Jõgeval ning suri aastal 1989. 19. juunil Tartus.

1914 -17 õppis ta Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumis ja ENKS’I(Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts) tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 1924-27 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Pärast seda on ta elanud kutselise kirjanikuga Tartus, kus ta oli abielus Heiti Talvikuga, kuid aastast 1956 Mart Lepikuga.

EKL-I liige alates 1934.

Betti Alver debüteeris novelliga "Vaene väike", teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti on ta kirjutanud ka teoseid "Invaliid", "Viletsuse komöödia", "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlve mälestustele.

Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" annab iroonilise kujutluse ebavaimsest tõusikust seltskonnast. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel". Kuid poeemis "Pähklikoor" seob realistliku olustikukujutuse legendipärase esitlusega. Samuti on ta kirjutanud poeeme "Raudsed koopad", "Leib", "Pärast pikka põuda", "Tolm ja tuli". Kogumikke: "Tähetund", "Eluhelbed", "Lendav linn", "Korallid Emajões". Jt.

Samuti on ta tegelenud kirjanduse tõlkimisega.