Eduard Bornhöhe

Prosaist Eduard Bornhöhe (kodanikunimega Brunberg) sündis 5. veebruaril 1862 Virumaal Kullaaru Mõisas aidamehe pojana. Aastatel 1872-74 õppis ta Tallinnas W. Kentmanni algkoolis ja 1874-77 kreiskoolis. Lühikest aega oli ta joonestaja maamõõtjate juures ja Peterburis kaubakontori õpilane. 1878-79 töötas ta Kaunases raudteekontoris, seejärel abikoolmeistrina Põltsamaa kihelkonnakoolis ja seejärel Tallinnas saksa ajalehtede kaastöölisena. 1881. aasta sügisel siirdus ta köster-koolmeistriks Stavropoli, sealt edasi Tifliisi, kust ta tegi reisi Väike-Aasiasse. Naasnud kodumaale, oli Borhöhe kaks aastat koduõpetaja Matsalu mõisas, seejärel tegeles ta lühemat aega "Revaler Beobachter’i" teatrikriitikuna. 1886-87 oli ta keelte ja lauluõpetaja Kuuda seminaris Läänemaal, seejärel veel aasta koduõpetajana Matsalus. 1889. aasta jaanuaris astus ta Tartu Ülikooli filoloogiat õppima, kuid mõne kuu pärast pidi ta õpinguist loobuma ning ta jätkas tööd koduõpetajana, ajakirjanikuna ja karikaturistina. 1893 asus Bornhöhe lõplikult kodumaale, kus leidis teenistust Tallinna ringkonnakohtus tõlgina. 1907 aastal nimetati ta Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks, kus ta oli ametis 1917. aastani. 1919. aastal asus Bornhöhe elama Tallinna, kus ta töötas Kohtuministeeriumis rahukohtunikuna. Ta suri aasta 1923 novembris.

Bornhöhe loomingu kandvaima loomingu moodustavad tema ajaloolised teosed: "Tasuja", "Villu võitlused", "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad", "Tallinna narrid ja narrikesed", "Ajaloolised jutustused" jt.