Eesti keele sotsioperioodid
Tiit Hennoste

REFERAAT

 

Helen Allik

Käesolev referaat teemal “Eesti keele sotsioperioodid” on koostatud Tiit Hennoste 1997.aastal ilmunud samanimelise artikli põhjal.

Eesti keele sotsioajalugu jagatakse üheksasse perioodi. Selle jagunemise eelduseks on põhimõte, et eri aegadel eksisteerivad ühiskonnas erinevad keeled, mida kannavad edasi erinevad sotsiaalsed kihid ja millel on erinevad ülesanded.

Sotsioperioode eristatakse üksteisest seega arvukate tunnuste järgi. Tiit Hennoste on need ka eraldi punktidena välja toonud.

  1. Juhtkeel või põhikeel Eesti ühiskonnas antud perioodil (eesti, saksa, vene)

  2. Teised olulised keeled Eesti ühiskonnas antud perioodil (eesti, saksa, vene, ladina, rootsi)

  3. Eesti keele eri registrite olemasolu ja kasutus.

    See jaguneb: a) vaimulik/ilmalik

    b) suuline/poolkirjalik/kirjalik

    c) avalik/argine

  4. Territoriaalne keeleline jaotus

    1. kohamurded

    2. maa-ja linnamurded

  5. Eeltoodud keelte kasutajad

    1. sakslaste eesti v. eestlaste eesti keel

Lisaks neile alustele on olulised olnud ka mitmed teoreetilised postulaadid. Arvestada tuleb asjaoluga, et piirid sotsioperioodide vahel võivad olla järsud (näiteks seoses sõdade, revolutsioonidega), kuid enamasti on nad laugjad ja situatsioon muutub tasapisi, tunnushaaval. Teiseks püüab autor lahus hoida nö tilkumisperioodi, mil protsessid muutuvad aeglaselt, ja voolamisperioodi, mil kujuneb välja allkeel või register. Kolmandaks eristab Hennoste aktiivseid ja passiivseid allkeele kandjaid. Aktiivseteks nimetab ta neid, kes toodavad vastava allkeele tekste, passiivsed kandjad on tekstide vastuvõtjad. Ka on vahe registri väljakujunemise ja väljakujundamise, samuti selle vahel, kas allkeelt peetakse oma reeglite ja ülesannetega allkeeleks või hoopis mõne muu keele vigaseks variandiks (nt 17.saj. eestlaste murded sakslaste jaoks).

I PERIOOD: kuni 13.sajandini

Tol ajajärgul olid eesti ala kesksed elanikud eestlased. Sellega seoses kujunesid välja ka eesti keele suulised murded. Need jaotatakse kolmeks: kirderühm, põhjarühm ja lõunarühm. Tolle aja murded pidid jagunema vähemalt kaheks registrirühmaks: avalikud registrid ja argiregistrid. Neist esimesed jaotatakse omakorda kahte rühma: profaansed ja sakraalsed registrid. Profaansed e. ilmalikud koosnevad folkloorist (laulusõnad, jutud jms) ja asjaajamisest (lepingud, avalikud koosolekud jms). Argisuhtluses oli peamiseks eesmärgiks suhtlemine ise, asjaajamises informeerimine, religioonis ja kirjanduses aga mõjutamine. Perioodi lõpuks on Eesti ala langemine Saksa ülemvõimu alla 13.saj. algul.

II PERIOOD: 13.saj.algusest kuni 16.-17.sajandini

Kesksed keelekollektiivid on eesti- ja alamsaksakeelsed rahvad. Kõrgemad seisused ühiskonnas olid saksakeelsed, madalamad eestikeelsed. Seega sai eesti keele murretest madalama staatusega sotsiolekt. Kuna valitses katoliku kultuur, siis hariduse, asjaajamise ja vaimulikuks keeleks sai ladina keel.

Põhiosa rahvast jäi kirjaoskamatuks. Tol perioodil kirjutatakse siiski palju rahvaluulet, kuid eestlaste riiklik elu hääbub – nad pärisorjastatakse. Alamsaksa keele mõjul toimuvad suured muutused eesti murretes, grammatikas ja leksikas. Linnad on mitmekeelsed, maakohad ükskeelsed. Perioodi lõpetavad 3 muutust: luterliku kultuurimudeli võidulepääs, Eesti minek Rootsi alla ja ülemsaksa keele domineerima hakkamine.

III PERIOOD: 16.-17.saj. kuni 18.saj. alguseni

Tekivad eestikeelsed kirjalikud tekstid ning ladina keele osatähtsus väheneb. Saksa keele kõrval saab ametikeeleks ka rootsi keel. Eesti sakslaste keeles hakatakse kasutama kahte murret: ülemsaksa keelt (asjaajamise ja vaimuliku keelena) ja alamsaksa keelt (see jääb argiregistriks). Kõrgeim keel on ikka saksa keel, sellele järgneb rootsi keel, madalaim on eesti keel. Kujuneb välja saksaeestikeelne vaimulik register, mis on ühtlasi ka esimene eesti keele kirjalik register. Põhiosa neist tekstidest on tõlkelised. Eristatakse 2 perioodi: tilkumise periood 16.saj. ja voolamise aeg sajand hiljem. Selle registri lõplikuks normeerimise ajaks peetakse Piibli avaldamisaastat 1739.

3.perioodi lõpuks on ca 10% eestlastest juba kirjaoskajad. Selle suure edasimineku põhjustas Forseliuse seminar ja seal õppinud külakoolmeistrite tegevus, mille kaudu hakkasid levima esimesed eestikeelsed haridustekstid.

Eesti rahvaluulekeeles on selleks ajaks eraldunud omaette seisvaks allregistriks regilaulukeel. Sakslaste ja rootslaste seas tekib väike kakskeelne rühm e. Luteriusu vaimulikud. Nad peavad eesti murdeid lohakaks ja kujundavad välja keeleideaali. Vaimulikus keeles hakatakse 1. korda teadlikult eesti keelt arendama.

IV PERIOOD: 18.saj. algusest 1860.aastateni

See periood algab Eesti ala minekuga Vene tsaaririigi koosseisu ja Piibli ilmumisega. Saksa keel jääb siiski oluliseks, rootsi keel kaob kasutusest ja asendub vene keelega. Ladina keel on valdavalt avalikust elust kadunud – õpetuskeeleks kõrgemal astmel on saksa, madalamail astmeil ka eesti keel. Avalikus elus püsib ülemsaksa keel. Keele areng on jaotatav kaheks: 1.) eestlaste eesti keel; 2.) sakslaste eesti keel

Eestlase hakkavad lisaks kuulamisele rohkem lugema. Tasapisi hakkavad käibele tulema sakslaste tehtud/tõlgitud/mugandatud eestikeelsed ilmalikud kirjalikud tekstid (kalender, õpetlikud juturaamatud). Üksikud haritud eestlased kirjutavad sakslastele suunatud ilmalikke tekste (autoritest nt Masing, Peterson). Peale seda tulevad esimesed eestlastelt eestlastele loodud ilmalikud tekstid (varane Kreutzwald jt). Arhailine regilauluregister hääbub, selle asemele tekib riimiline laul. Nüüd mõistetakse ka, et eesti keel on omaette keel, mitte lihtsalt lohakas kõnelemisviis. Tekivad keelevaidlused.

 

 

 

V PERIOOD: 19.sajandi 60.-70. aastad

See periood kestab venestamise alguseni 80ndatel aastatel ja on rahvusliku ärkamise aeg. Saksa keele seisund ühiskonnas on endiselt kõrgeim. Ülemsaksa keel püsib avalikes registrites, alamsaksa keel on asendunud baltisaksa keelega. Vene keele seisund on ebamäärane. Oma tähtsuse kaotab saksaeesti keel. Keskseteks saavad haritud eestlased, kujuneb välja eestikeelne kultuurielu ja eestlaste rahvustunne.

Vaimulik register kaotab oma juhtpositsiooni, oluliseks saab ilmalik kultuur. Eestlaste haridustase tõuseb. Paljud haridust saanud eestlased aga saksastuvad. Keskseks selle perioodi keelemuutuseks on põhjaeestikeelse ilmaliku eelregistri väljakujunemine. Siiski jääb osa kultuurivaldkondi endiselt saksakeelseks või üksiktekstide tasemele (teadus, kõrgharidus).

Eestlaste kirjaoskus suureneb, ettelugemist asendab lugemine, palju kirjutatakse ajalehtedele sõnumeid. Vana regilauluregister ja usundiline register on praktiliselt kustumas. Sel perioodil toimub eesti kultuuris ja keeles oluline sotsiopööre: kujuneb välja eesti oma kirjalik kultuur, milles saavad keskseteks kirjalikud registrid. Suulised registrid jäävad argikultuuri osaks ja saavad keelehierarhias madalama positsiooni. Hakkab kujunema ka ilmalik suuline avalik eelregister, mida kannavad eestlased.

Nii sakslaste kui eestlaste teise keele oskus kasvab, kakskeelsete hulk suureneb.

VI PERIOOD: 1880.aastatest kuni aastateni 1914/20

See periood kestab kuni I maailmasõjani, vene revolutsioonideni ja Eesti Vabariigi tekkimiseni. Keskseks sotsiaalseks taustamõjuriks saab venestamine. Kujuneb välja eesti rahvuslik ideoloogia, toimub eesti haritlaste taastootmine. Suurem osa senisest avalikust elust muudetakse venekeelseks (nt asjaajamine, haridus, teadus). Eestikeelseteks jäävad alghariduse 1.aste, ajakirjandus, populaarteadus ja ilukirjandus. Ühiskonnas tekib 3 keelehierarhiat. Sakslastele jääb 1.kohale siiski saksa keel, eestlaste jaoks on kõrgeim eesti keel. Ametlikult on aga ühiskonnas tähtsaim ja keskne vene keel.

Eesti kirjalik keel nö eestistub – saksaeesti sakraalkeele mõjud temas vähenevad. Eelregister jaguneb eri valdkondade registriteks, kuid tekivad vaid need registrid, mida riik lubab. Registrid muutuvad kirjalikuks, neid korrastatakse. Toimub murrang laenu- ja muganduskultuurilt originaalkultuurile.

Kirjakeelt hakatakse arendama (Aaviku ja Veski õpetuste järgi).

VII PERIOOD: aastad 1914/20 kuni 1940/44

Antud periood kestab kuni Eesti okupeerimiseni Nõukogude Liidu poolt. Autor Tiit Hennoste käsitleb selle ajajärgu raames Eesti Vabariigi aega.

Eesti keel saab ametlikuks riigikeeleks, sakslased ja venelased kaotavad oma juhtiva positsiooni. Hakatakse arendama leksikat, töötatakse välja terminoloogia, normitakse keele morfoloogiat, ortograafiat ja ortoloogiat. Kujuneb välja arusaam: on üks ja ainus õige keel – põhjaeesti murretel põhinev ilmalik kirjakeel. Avalikus elus hakatakse järgima kirjakeele norme ka suulises kõnes. Murdeid vaadeldakse piiratud koodina, argikeelt aga vigase ja lohaka keelepruugina, mitte iseseisva allkeelena. Lõunaeesti keel on lõppenud, seda kasutatakse vaid luulena või usuliste üksiktekstide keelena. Vaimulik register on eestlaste käes, kuid taandunud üksiktekstideks.

Linnad laienevad. Kirjakeelne haridus saab kohustuslikuks. Sotsiaalne kihistumine inimeste seas süveneb, linnaelanike arv kasvab. Sotsiolekte siiski veel ei teki. Väheneb vene keele oskus. Kakskeelsus kahaneb palju eestlaste hulgas ning suureneb minoriteetide seas. Korralik keeleoskus omandatakse alles gümnaasiumis – see teeb hariduse tähtsaimaks sotsiaalseks keelemõjuriks eesti ühiskonnas.

VIII PERIOOD: aastad 1940/44 kuni 1980ndate aastateni

See periood algab peale II maailmasõda ja kestab kuni perestroikani ja Eesti Vabariigi taastamiseni. 8.perioodi iseloomustab kesksena nõukogustamine. Eesti rahvuspilt muutub kardinaalselt. 1/3 elanikkonnast on muulased, kelle suhtluskeel on elukohast hoolimata vene keel. Nende keelelised õigused on ka üldiselt suuremad kui eestlastel.

Sel perioodil tekib uuesti lahknevus ametliku ja eestlaste rahvusliku keeleideaali ja hierarhia vahel. Ideaaliks jääb eestlasena säilimine. Väga palju arutletakse avalikult keele puhtuse üle, jõutakse selgusele, et normitud kirjakeelest kõrvalekaldumine on halb, kuna see nõrgendab vastupanu venestamisele. Seega kujuneb lõplikult välja totalitaarne keeleteadvus ja –mudel, milles on üks ja ainus õige eesti keel ja palju valesid kaldeid.

Paljud kirjakeelsed registrid kaovad, kuna suur osa avalikust suhtlemisest on muutund kakskeelseks või venekeelseks. Osa avalikest tekstidest muutub taas tõlgeteks vene keelest. Kohamurded nõrgenevad, Lõuna-Eestis toimub isegi suur murdevastane võitlus.

Alates 1960ndatest aastatest on märgata murrete ühtlustumist ja asendumist argikeelega. Sotsiolekte (v.a. mõned slängid) ikka veel välja ei kujune.

Linnad on tol perioodil mitmekeelsed, maakohad ükskeelsed, valdavalt eestikeelsed. Maapiirkonnad jagunevad 2 rühma:

1.) saared ja Võrumaa, kus põhiliselt suheldakse murretes;

2.) ülejäänud Eesti, kus murded ja argikeel on segunenud.

Linnad jagunevad 3 rühma:

  1. põhiliselt eestikeelsed linnad (Lõuna- ja Kesk-Eesti)

  2. põhiliselt venekeelsed linnad (Kirde-Eesti)

  3. pooleks (Tallinn)

Teiste keelte oskus peale vene keele väheneb. Õpetus puudub ja riik on suletud. Kakskeelsust on väga vähe.

IX PERIOOD: 1980ndate algusest alates

Kuna teos on antud välja aastal 1997, siis kirjeldab ka Hennoste olukorda, mis on tekkinud antud aastaks. Ta väidab, et rahvuspilt pole muutunud, valdavalt on siin tegu endiselt venekeelse elanikkonnaga.

Seda perioodi iseloomustab taas eestistamine. Eesti keel võetakse kasutusele kõigis registrites. Eesti on sisenemas globaliseeruvasse maailma ja meediaühiskonda, tekkimas on uus keelesituatsioon. Tähtsamaid muutuseid on kolm: argikeeled tungivad avalikku ellu ja kirjakeel laguneb; eesti keele prestii˛ ja vajalikkus väheneb; eesti keel indoeuroopastub suurema kiirusega kui kunagi varem.

Totalitaarsed jooned allkeelte suhtes hakkavad kaduma. Jälle hakkavad kujunema allkeeli mõjutavad/tekitavad sotsiaalsed rühmad. Kirjakeel taganeb oma seniselt ainuvalitseja positsioonilt. Ajapikku suureneb arvutisuhtlus ja tänu televisioonile ka suuliste avalike tekstide osatähtsus. Arvutid, kodukirjastamine jms. on muutnud avaliku suhtluse indiviidikeskseks ja kirjakeele kasutust enam niivõrd kontrollida ei saa.

Eesti keelt ei vastandata ka enam teistele keeltele – autori sõnul on tekkimas keelte demokraatlik kooselu. Kuna eesti keel on riigikeel, tähendab see kõrget kohta riigikodaniku keelelises hierarhias – teisalt seostub see aga rohkem riigi ja avaliku eluga kui indiviidiga.