HEIMTALI

 

Heimtali on tuntud oma kauni looduse, omapäraste arhitektuurimälestiste ja huvipakkuva
kultuurilooga.
Suur ajahambast puretud kivirist on vajunud vildakile Heimtali pargi puude all. Räägitakse nii
kunagi sel kohal seisnud katoliku kabelist kui ka inimluudest, mis siit leitud, kuid õieti ei
teatagi, mis puhul on rist siia püstitatud.

Siinset mõisat on esimest korda mainitud 1528. aastal - siis kandis see nime Linsen. On teisigi
nimesid, mille all see too valdus vanemais dokumentides esineb, nagu Agende ja ka Kurwitz. Mis muule
see vihjab, kui eeskätt sellele, et mõis on vahepeal tühjaks jäänud ja siis jälle uuesti asustatud.
Oma praeguse nime on Heimtali saanud XVIII sajandi lõpul. Vahepeal oli kogu see kant kuulunud
pikemat aega Õisu alla ja iseseisvunud uuesti alles pärast seda, kui Õisu mõisahärra Friedrich
Wilhelm von Siversi pärandus tuli 1789. aasta aprillis tema poegade vahel jagamisele. Siis sai selle
valduse endale Peter Reinhold von Sivers - tema see oligi, kes laskis mõisa oma varalahkunud
armastatu, tudengipõlves Leipzigis kohatud Luise Heimenthali auks ümber ristida Heimtaliks. Ametliku
kinnituse sai uus nimi 1793. aasta jaanuaris. Häärber on kolmeosaline: keskmine osa on
kolmekorruseline, otsmised ühekorruselised. Keskosas paikneval saalil, söögitoal ja köögil on
tänapäevalgi oma esialgne ülesanne. Lõunapoolses otsas, endistes mõisniku eluruumides, samuti teisel
korrusel asuvad klassiruumid. Maja põhjapoolne osa, kus olid mõisa ajal teenijateruumid ja ka mõned
võõrastetoad, on tänapäeval internaadi päralt. Heimtali häärberil puuduvad mõisahoonele tüüpilised
peasissekäigu võimsad trepiastmed ja sambad. Välisseinal olevad simsijäljed ja varasemad fotod
kõnelevad sellest, et hoone esindusküljel on asunud avar värviliste klaasidega veranda, mis hoone
koolimajaks ümberehitamisel kõrvaldati.

Miskipärast ei saanud Peter Reinhold von Sivers oma uut häärberit siiski valmis ning osa ruume
lõpetati alles sajandi keskpaiku. Ka siis olevat töö tehtud kohalike meeste jõul - Jegor von Siversi
sõnul "osalt ikkagi nonde esialgsete ehitajate, suuremalt jaolt aga nende endi õpilaste poolt, keda
võib oskuste poolest võrrelda kõige paremate meistritega".
Heimtali Sivers oligi mõisnike hulgas erandlik - ja seda mitte üksnes seetõttu, et ta oma mõisas
ise ehitustöid juhatas, vaid näiteks ka oma suhtumises talupoegadesse. Nii olevat ta kord terve
nädala teinud kaasa kõik teomeeste tööd, söönud nendega ühist leiba ja maganud nendega ka ühisel
asemel - ikka selleks, et saada täpne ettekujutus talupoegadele pandud koormiste tegelikust
raskusest. Tulemuseks oligi, et Heimtalis mindi teotöölt renditööle üle juba 1810. aastal ja üldse
kujunes sealse talurahva olukord tunduvalt kergemaks kui mujal. Ega need Heimtali omad enam õiged
talupojad olegi, need ju rohkem nagu tudengid, olevat siis ümbruskonnas arvatud.
Kui Heimtali praeguses mõisasüdames ringi liikuda, hakkab seal rohkem silma küll Peter Reinholdi
poja, 1867. aastani seal mõisnikuks olnud Hermann von Siversi aegu püstitatud hooneid. Nii seisab
kohe sissesõidutee ääres aastail 1858-1861 ehitatud ringtall, toredas maakivitellise segatehnikas
hiigelehitis. Ega ei teagi Viljandimaalt ühtegi teist nii võimsat endisaegset karjahoonet kui
Heimtalis, ja pealegi on see ka oma arhitektuurilt hoopis erisugune: korrapärane, lahtise
sisehooviga kaksteistnurk, mille ümbermõõt küünib tublisti üle kahesaja meetri. Hermann von Sivers
näikse olnudki ehitiste alal suur katsetaja, kusjuures hoopis tuntumaks kui too hiiglaslik Viehburg
sai üks tema poolt 1860. aasta paiku leiutatud viljakuivatitüüp, mis "Heimtali kuivati" nime all
levis peagi üle kogu maa. Paraku on nii see karjahoov kui ka kuivati ja ka enamik teisi
mõisasüdamesse jäävaid majandushooneid praeguseks üsna lagunenud.
Omapärane haruldus endises mõisaõues on ringhoone. Selle maakivist välisein on jaotatud 16
tahuks. Kaks kaarja võlviga käiku viivad ringhoone keskel olevale ligikaudu 0,20 hektari suurusele
siseõuele. Esimesed kirjalikud teated ringhoonest on 1858. aastast ning selles asusid hobusetall,
lehmalaut, sigala ja tallimehe ruum. Siseõue on kasutatud majandusõuena. Loomaruumid olid hoones
veel kodanliku riigimõisa ajal, samuti Heimtali sovhoosi algaastail. Heimtali ringhoone on meil
säilinuist üks kaunimaid, arhitektuurilt hinnatumaid.

Huvi pakkuv arhitektuurimälestis on koosehitis -- ait, kuivati ja kelder. Hoone on oskuslikult
sobitatud oru servale. Suur võlvidega kelder on ehitatud mäe külje sisse nii, et ainult kaks
väliseina on väljast nähtavad. Keldri peal on olnud ait, vinkelosas aga kuivati ja sorteerimisruum.
Hoone on ehitatud 19.sajandi esimesel poolel. Majanduslikult on see otstarbekas, samal ajal ka
arhitektuuriliselt maitsekas.

Üllatus ootab aga neid, kes mõisamaja eest alla Raudna orgu keeravad. Paari teekäänaku tagant
ilmub nähtavale toekate maakiviseinte, kõrge kivikatusega ja nelja sihvaka nurgatorniga hoone, mis
näeb välja kui mõni keskaegne rüütlilinnus. Miskipärast on seda 1857-1858 ehitatud romantilises
laadis neogooti ehitist peetud kunagiseks viinaköögiks, ehkki selle juures viinaajamisele miski ei
viita - tegu on hoopis endise juustukojaga. Hiljem ehitati maja ümber meieriks, alates 1938. aastast
aga, mil meierei kolis uude hoonesse, hakkas maja täitma elamu ülesannet. Võib arvata, et
funktsiooni muudatused tõid kaasa suuri ümberehitusi, mis võisid mõjutada ka hoone välisilmet.
Rahvasuus kutsutakse seda hoonet Jahilossiks ja Tondilossiks.
Heimtali on tuntud ka suure pargi ja pikkade alleedega. Park on orgude poolest üks rikkamaid ja
kaunimaid Eestis. Ürgoru nõlva liivakivides niriseb siin hulgaliselt allikaid, mis on endale
uuristanud kitsaid sälkorge.

Orgudest suurim on kirde-edelasuunaline, mille põhjapoolset kallast mööda on rajatud kurviline
Heimtali-Tobra tee. Oru lõunapoolne kallas on paiguti väga järsk, mitmes kohas on näha punase
liivakivi paljandeid. Samas kaldaseinas olnud koopaid mida sõdade ja katku ajal olevat võimaldanud
inimestele kaitset. Veel 1850. aastatel olnud mõned näha. Ka läinud nendest salakäik kilomeetri
kaugusel asuva Sabaku taluni.
Park on rikas tiikidest ja allikatest. Tiike on säilinud neli, kõige suuremat kutsutakse Madli
ehk Juustuvabriku tiigiks. Haruldaste puudena esineb siin valget kontpuud, valget ja palsami nulgu,
ungari sirelit ja ebatsuugat. Pargi harulduste hulka kuulub ka hariliku pöögi istandus pargi
tagaotsas.
Pargi pindala on 37.hektarit.
Park on hinnatav nii liigiliselt koosseisult kui ka kujunduselt. Suur osakaal on tammedel, palju
esineb kaitsealust näsiniint, huvitavad on jalaka puhtpuistud. Parkmetsa kaugemates osades on kohati
säilinud vanade pargiteede asukohad.
Heimtalis on palju alleesid. Need on rajatud pärnast, vahtrast ja tammest, vähem esineb jalakat.
Koos lähedal asuva Vardi alleega on nende kogupikkus 5,6 kilomeetrit. Nii park kui ka alleed on
riikliku kaitse all.
Pargis koolihoone ees ringtee keskel kasvab viis üle kahesaja-aastast pärna. Samas on ka vana viltu
vajunud kivirist, millest kirjutas 1898. aastal Jaan Jung oma raamatus. Jaan Jung väidab vanadest
kirjadest avastatud andmetel, et Heimtali mõisa kohal olnud kunagi surnuaed ja ka väike kirik.
Kahjuks pole arheoloogid hiljem seda paika uurinud.
Heimtalist kilomeeter Raudna poole on säilinud endine vallakeskus. Väikesel, umbes 3-hektarilisel
maa-alal asuvad vallamaja, magasiait, vaestemaja ja koolimaja. Sajandeid lahendati siin vallaelu
küsimusi, see oli paik, kust hakkasid levima kirjatarkus ja kultuurialged. Koolihoones töötas
heimtali vallakool aastatel 1864-1932.
Samas hoones toimusid veel kohalike laulukooride ja orkestrite asutamiskoosolekud ning harjutused,
samuti hilisemad esinemised. Olgu mainitud, et sama maja kohal asus ka Heimtali vallakooli esimene
hoone, kus õppetegevust alustati juba 1821.aastal.
Kui varem toimusid Heimtali valla ümbruse rahvapeod, näitusmüügid ja muud üritused koolimajas, siis
alates 1935.aastast korraldati neid uues rahvamajas - endises magasiaidas.
Heimtali vallakeskuse ainulaadsus seisneb selles, et siia olid koondatud kõik vallaeluks vajalikud
hooned.


Kasutatud kirjandus:
1) J. Kokk "Heimtali"
2) A. Hein "Viljandimaa mõisad"