HEITI TALVIK

 

Heiti Talvik, vast nimekaim "arbuja", sündis 9. novembril 1904 Tartus. Heiti sündimise ajal oli tema isa Siegfried alles arstiteaduskonna üliõpilane, üsna varsti aga pidalitõve uurija ning hiljem kohtumeditsiini professor Tartu ülikoolis. Isa oli mitmekülgsete huvidega kirjandusearmastajast haritlane ning suur Juhan Liivi ja Gustav Suitsu luule austaja. Ka noor Talvik teadis neid luuletajaid ning nende luuletki peast; siiski ei meeldinud varases koolipoisieas talle luule - teda lummasid hoopis loodusteadused. Eriti meeldis talle E. Haeckeli teos "Die Welträtsel" ("Maailma mõistatus") ning ta luges palju evolutsiooniteooria "isa" Charles Darwini kohta. Selline huvi loodusteaduste vastu mõjutas ka Heiti Talviku kirjanduslikku maitset – ta eelistas naturaliste ja realiste. Juba viieteistkümneselt oli tal läbi loetud kogu Lev Tolstoi looming; samuti oli ta lugenud Émile Zola, Henrik Ibseni ja Eduard Vilde teoseid, luuleklassikutest aga Dantet, Goethet, Puškinit, Heinet, Baudelaire’i. 20. sajandi esindajatest oli ta tuttav Aleksander Bloki loominguga, kelle luulet ta hiljem ka tõlkis. Seitsmeteistkümnendaks sünnipäevaks kinkis isa talle kaks köidet Schopenhauerit, mis õhutas Talviku huvi filosoofia vastu; ta luges ka teisi filosoofe, näiteks Nietzsche’t. Mitmekülgne lugemus kajastus hiljem tema loomingus.

Talvikute kodune õhkkond oli üldse kunstilembene – ema oli tuntud pianist; kunstilise eneseteostuse poole püüdlesid ka Heiti õde Hella ja vend Ilmari. Kogu perele oli iseloomustavaks tuntav majanduslik muretus, aga seda viljastavam vaimne õhkkond.

Luuletamise vastu ärkas Talvikus huvi keskkooli vanemates klassides; säilinud on käsikirju alates 1923. aastast. Midagi oli Talvikus küpsemas ja käärimas, sama toimus ka tema ajas. Ehkki põhjused pole teada - ilmselt perekondlikud sisepinged -, lahkus Talvik 1923. aasta lõpul ootamatult koolist ning sõitis Kohtla-Järvele põlevkivikaevandusse. See lahkumine, eemaldumine oli nii iseloomulik Talvikule, kes ei olnud võitleja ega energiast keev teoinimene. Tasakaalu pidi ta leidma sisemises läbikannatamises – alles konfliktist kaugenedes saabus selgus. Siin, Kohtla-Järvel, eemal tavapärasest keskkonnast, sai ta õige ruttu teadlikuks oma tõelisest kutsumusest – luulest, luuletamisest. Juba 1. jaanuaril 1924. aastal saatis Talvik "Loomingu" toimetajale Tuglasele luuletuse kaaskirjaga: "Mullatöölise elu ei anna mahti süvenemiseks. Siiski ei suuda see lämmatada isiku sisemaid kalduvusi, püüdeid… Praegu ei vaja ma muud, kui usku endasse." Tuglase vastuse sisu ei ole teada, kuid 1924. aasta 16. oktoobril kirjutab Talvik uue kirja juba Pärnust: "Käesoleval oktoobril saab aasta täis, kus terveni olen andunud luuletamisele, nimelt kalduvusele ohvriks tuvven pea kõik oma eraelulised huvid. Ja saan seda rõõmuga tegema ka tulevikun."

Sellest varasest loomepuhangust on säilinud kaks suurekaustalist vihikut – esimeses kaks peatükki poeemist "Ilmutus", luuletused "Leil", "Hilissygis" I ja II, "Hälbimus", "Sygiseleegia" ja väike sari epigramme koolivendade kohta. Trükki ei jõudnud neist midagi, seda vähemalt Talviku eluajal ("Sygiseleegia, Hälbimus", Hilissygis" II on ilmunud Karl Muru koostatud valimikus 1988). Teises vihikus on kuus luuletust, mis kirjutatud 1924. aasta maist juulini. Kaks neist – "Eel äikest" ja "Melankoolia" ("Loomingus" – "Rändaja"; hiljem kogus "Palavik" pealkirja all "Simmanil") ilmusid 1925. aastal ajakirjas "Looming". Ülejäänud teise vihiku luuletused ilmusid alles Karl Muru koostatud eelpoolnimetatud valimikus 1988. aastal. Varaseimaist luulekatsetusist jõudsid trükki veel "Videvik", "Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin" ning "Tuut-tuut" (hiljem võetud ka "Kohtupäeva").

Oma varasemates luuleproovides otsib Talvik veel terviklikku, stiiliühtset kujundit; selle puudumist kurdab ta kirjas Tuglasele 18. oktoobrist 1925 sõnadega: "Harilik traagika: kõige isikupärasemad ning elulisemad asjad vormiliselt vastuvõetamatud." Ei tasu unustada, et tegemist oli 20. sajandi kahekümnendate aastatega, mil terves Euroopas valati oma maailmanägemus, ideed, emotsioonid ekspressionistlikku vormi. Seda püüab ka Talvik:

Liig palju mun valu ja kirge,
et tajuda Jumalat.
Küll kõrvetab leek mind ehk rõske,
küll nokitseb sydame hauan.
Küll surmahirm raske mind rõhub,
kui kohiseb pimedan,
kui kuhjuvan pilvede murrun
mõõk lõikab ning trummistik põrab.
Pean uskuma julma ürgjõusse,
usk rinda see ängistab.
On maskiks vaid jõudude tõde,
meil’, nälgind laanelajail’ söödaks!
Vast peitubki rusikain tõde,
kui aeg seda tõestab:
need suured ja rasvased mehed,
kel’ aidad ja salved täis vara,
või kulund kuubede kandjad,
kes, ajud täis vaimustust,
leit’ aatemaad massile müüvad,
et omada jumala kuju…

/Hälbimus, 1923/

Selles luuletuses on olemas pea’ kõik, mille üle Talvik juurdleb terves oma loomingus. On olemas ka prohvetlik nägemus tulevast, mis nii valusa piitsana Talvikut ennastki tabab. Kuid see on etteruttavalt öeldud.

Mõneks ajaks jäi luuletamine tahaplaanile – Talvik jätkas oma katkenud õpinguid ning lõpetas 1926. aastal Pärnu õhtugümnaasiumi reaalharu; sama aasta septembris asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ning oli üliõpilaste nimekirjas 1934. aasta novembrini.

1928. aastal hakkas Talvik uuesti kirjutama. Ise arvas ta, et see sündis "…tänu rikkamale lektüürivalikule, osalt ka vaimliselt erksamale ümbruskonnale…"; arvata võib, et tõuke andis ka Tuglas, kellega Talvikul oli kirjavahetus. Vorm muutus klassikaliseks. Karl Ristikivi oma essees "Neljast arbujast" leiab, et Talviku lihtne trohheus ja riimiskeem abab – demonstratiivne tagasipöördumine vana juurde - võib ajajärgul, kui kõik luuletajad taotlevad ülimoodsust, olla samuti uudis. Ristikivi: "…Heiti Talvik…(püüdis) kirjutada tõepoolest loomulikku, voolavat keelt, tarvitada puhtaid, aga seejuures ometi ennast loomulikult pakkuvaid riime. Seda vähemalt ei saa nimetada vähenõudlikkuseks, igatahes mitte vähenõudlikkuseks enese vastu…"

1928. aastal on Tuglasele kirjutatud kirjaga kaasas 11 luuletust, millest 10 ilmub "Loomingu" 1929. aasta veebruarinumbris; luuletused tähistavad Talviku poeetilist eneseleidmist, mida iseloomustavad väljenduslik omapära, sõnasäästlik ilmekus ja klassikaliselt täpne vorm. Siitpeale ilmub Talviku luulet sagedamini; ainult 1932. aastal ei avaldanud ta ridagi.

Aastal 1934 ilmus Talviku esimene luuletuskogu "Palavik" "Kammisseppade" kirjastuse väljaandel, kelleks olid autor ise oma lähemate sõpradega. Karl Ristikivi arvab: "…Eesti Kirjanike Liit, kes meil ainsana kunstiväärtuslikku luulet sel ajal kirjastas, ei pidanud võimalikuks välja anda noore autori esikkogu. Aga võib-olla olen ülekohtune, võimalik, et seda sinna ei pakutudki. Sellele vaatamata ilmus "Palavik" väärikas kuues, illustratsioonidega (Ott Kangilaski) ja isegi kahevärvitrükis. Seda on hiljem põhjusega peetud üheks meie kaunimaks luuleraamatuks…" Esimeste värsside trükkimisest luulekoguni oli kulunud tervelt kümme aastat – tolle aja kohta ebatüüpiliselt pikk hoovõtuaeg. Talvik ise on vihjanud, et talle on rohkem rahuldust pakkunud loomine kui loodu laiale avalikkusele ilmutamine. Ja loomine ise on Talvikul kaootiline – kord valmib mitu luuletust järjest, siis pikka aega ei ühtki. Talvik: "Luule eostub ja kristalliseerub elamuste ja meeleolude surve all, seejuures on värsid just masendusest vabastajaks, misjuures loomishoog tõuseb vahel isegi joovastavaks lõbutundeks" (Looming 1938, nr 4, lk 469). Tuntavalt on Talvik saanud mõjutusi Dantelt, Baudelaire’ilt, Fran?ois Villonilt, nende mõju kestab ka tema edasises loomingus.

Kogu trükiti 600 eksemplari, neist sada nummerdatud ja autori poolt signeeritud. Ristikivi:"…Aeg oli iseenesest väga ebasoodus luuletuskoguga esinemiseks ja sellega tähelepanu äratamiseks. Eesti elas just üle poliitilist murranguaega, raske majanduskriis oli vaevalt taganemas. Ometi peab ütlema, et Talvik äratas tähelepanu, et ta sellest peale oli vähemalt luuleharrastajate teadvuses, olgu need siis pooldajad või vastased…" Tiraaž müüdi kiiresti läbi.

“Palavikule” on iseloomulik igatsus hingepuhtusse, vaimsesse vabanemisse, uuestisündi. Stiil on ekspressionistlik ja tihendatud, luuletaja näeb koike läbi iroonia, eneseiroonia ja huumori prisma; ei puudu must huumor ja vollanali.

1934. aasta “Loomingu” 6. numbris ilmus Talviku luuletsükkel “Dies irae” (Viha päev), pealkirjastatud ühe keskaegse hümni algussõnadega; samal aastal on kirjutatud ka "Jumalate hämaras" (ilmus "Loomingus" aasta lõpul). 1934 saab Talvikust Eesti Kirjanikkude Liidu liige.

1935-1939 avaldab Talvik publitsistikat – kokku 12 artiklit ja retsensiooni. Ta on erudeeritud ja peene maitsega nõudlik arvustaja, kes püüab mõista ja austada autori kavatsusi.

1937. aastal abiellus Heiti Talvik Betti Alveriga; samal aastal ilmus temalt luulekogu "Kohtupäev". Eelmise koguga võrreldes on see suhteliselt uudne. Lüürilise mina siseheitlustelt on rõhk nihkunud inimese võitlusele välismaailmaga. Stiil on rahulik ja selge, ekspressionistlikud võtted taandunud. Tunded on tõsised ja traagilisedki – Talvik usub "…inimese uuestisündi puhtamas iseendas ja maailmas…" (Karl Muru). Luulest kostub kaduvuse ja surma tunnetamine ("Eleegiliselt", "Milleks mulle tiivad", "Magaja", "Öö"), samas on see aga nii eht-talvikulikult irooniline ("Pihtimuskilde", "Haige", "Lauliku hommik", "Jumalate hämaras"). Rahutu aeg ja maailm kajavad ka Talviku luules. Tsükkel "Dies irae" on tema "…vahetumalt ajakriitiline luulesari…" (K. Muru), kus kirjanikule iseloomulik lüüriline enesetunnetus valdavaks saab. Kogu lõpetab luuletus "Hommik", mille kaks viimast stroofi sisendavad lootust, et aega saab muuta, kui ise piisavalt tugev olla:

Ei, meid enam püüa
Käsk, mis kivis hangub.
Nüüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.
Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.

Aega ennast aga ei jätkunud. 1939 algas Maailmasõda, 1940 aga "pöördus maakera itta". Sarnaselt pealkirjastatud värssmontaaži autor Juhan Sütiste avaldas 1940. aastal “Varamus” artikli “Meie uusromantika pärapoeesia”, milles andis Talviku luulele järsult eitava hinnangu. Isegi “Kohtupäevas” ei leidu tema arvates midagi arvestamist väärivat. Sütiste sonade järgi on kogu poeedi looming “…lootusetu pessimismi ja viirastuslike elamuste luukamber…” Poleemilises tuhinas tehtud väärotsustus jäi pikaks ajaks külgekleebitud sildina Talviku loomingule.

Pärast “Kohtupäeva” avaldas Talvik ainult neli luuletust; käsikirjas on säilinud seitse luuletust ja luulekildu, nende hulgas 1939. aastal kirjutatud “Loojak” – lausa prohvetlik nägemus eelseisvast:

Varsti, varsti enam keegi
õrna roosipuud ei hari.
Üle lossi, üle seegi
langeb surma tuhkjas vari.
/…/
Helin, hanguv kellamalmis,
enam Loojani ei lenda.
Tüki leiva pärast valmis
vend on müüma lihast venda.

Karl Ristikivi: "…Paljusid Talviku värsse lugedes tundub, nagu oleks tegemist prohvetiga, kes tulevaid sündmusi juba varakult ette nägi... Talvik polnud mingi prohvet selle sõna müstilises tähenduses, mingi ekstaatiline oraakel. See on vastuolus ta tõelise olemusega, ta intellektuaalsusega, terava, loogilise mõistusega. Kõik need elemendid, mis ta luules esinevad prohvetlike piltidena, olid juba ajas olemas, oli vaja ainult selget pilku, et neid näha, selget mõistust, et neist järeldusi teha. Juhtus nii, et need omadused olid ainult temal, see on kõik…"

Sõja-aastail elas Talvik koos Betti Alveriga tagasihoidlikku elu Tartus ja Pühastes. 1945. aasta mais arreteeriti luuletaja alusetult. Siitpeale muutuvad kõik teatmeteosed kidakeelseks. Oma 1975. aastal ilmunud raamatus ütleb Karl Muru: "…H. Talviku poeeditee katkes enneaegu luuletaja surma tõttu, milles küllap mõjusid kaasa ka need vintsutused, mis luuletajale pärast sõda osaks said…" Oma raamatus "Tulgu uus taevas" kirjutab Hellar Grabbi: "…Heiti Talvik hukkus nõukogude vangistuses 1947. aasta juulikuus. Ta surmakohta ei ole avaldatud, mõnede andmete kohaselt varises ta kokku vangietapis Siberis, Obi jõe piirkonnas…" Järelsõnas Talviku 1988. aastal ilmunud luulekogule ütleb koostaja Karl Muru juba vabamas õhkkonnas: "…Kinnipidamise järel Tallinnas saadeti Talvik asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri 17. või 18. juulil 1947…" Talviku abikaasa Betti Alver veetis aastakümneid nn sisepaguluses. Eksituste eest tuleb maksta kõrget hinda…

Surra võib looja, kuid mitte tema loodu. Luuletuses "Magaja" ütleb Talvik sõnad, mis jäädvustavad tema loomingu püsivuse:

Ei riiva mind kõduingel
ka sügava liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.

Käsikirja jäi ka Talviku 1945. aastal kirjutatud "Fööniks":

Ma uuena tõusin tulest,
sai tuhaks mu koltuv kest.
Ma kergem udusulest
ja tugevam terasest.
Jäid lõõska vaid pehkinud jätted:
väär-mina ja eba-maailm.
Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted
ja silmaks mul – Kõiksuse silm.

Ja päiksekiirtega ühte
mu ihu sulab uus.
Ta üleni leegib kui lühter
ja Elu Sõna tal suus.
Viin kõikjale valgust ja rõõmu,
mu hingusest sulab hang
ja mu südamest suuri sõõmu
joob lunastust roimar ja vang.

Karl Ristikivi ütleb: …"Talviku kõneviis on alati otsene, mitte mõistukõneline või sümbolistlik." Ometi kostub sellest luuletusest sümbolismi – sümbol on juba fööniks ise – surma võitja. Fööniks (kr. Phoinix) on müütiline punakuldse sulestikuga hiigellind, keda austati muistses foiniiklaste asulas Heliopolises seoses päikesekultusega. Kreeka pärimuse järgi elas see lind, ainus omataoline, Egiptuses, Indias või Araabia kõrbes. Tema eluiga olevat 500 aastat, misjärel ta ehitab endale lõhnavatest rohtudest pesa, toob kuuldavale kauni laulu, süütab tiibu lehvitades rohud ja oksad, põleb tuhaks ja tõuseb tuleasemelt uuesti sündinuna – võidab surma.

"Fööniks" on sümboliterohke luuletus, mille iga värsirida avab uue tasandi. Lugedes seda ikka ja jälle, saabub kirgastav rahu. Võib-olla on see tingitud tuntavalt religioossest sõnumist. Kiht-kihilt koorub lahti midagi uut, mida esialgsel lugemisel ei ole märganud. Valdav on halastus, andeksandmine ja nagu luuletaja ise ütleb – lunastus. Igast värsist õhkub tahtmist edasi minna, ja just uuenenuna, puhastununa uuekssaamise rõõmusõnumit ka kõigi teistega jagada. Luuletaja oleks nagu jõudnud millegi suure ja pöördelise mõistmiseni – edasi saab minna, kui jätta maha vana, vale, iganenu, ning mitte kanda endaga leppimatuse taaka. Seda kohutavam on teada, et lõpp oli nii lähedal ja nii ülekohtune. Luuletus kannab aastanumbrit 1945 – see on arreteerimise aasta, kõige kalli mahajätmise aasta, ränkade kannatuste alguse aasta. Kannatused algasid, tõsi küll, tunduvalt varem. Seda kummastavam on lugeda nii andeksandvat, lepitavat ja ülevat luuletust. Milline hingejõud...

"...Ei ole mõttetult elatud aegu... Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu..." – nii ütleb üks teine traagilise saatusega luuletaja – A. Alliksaar. Tõeline looming elab üle oma looja. Ikka uuesti avastatakse seda enda jaoks, ikka uuesti tõuseb see tuhast nagu Heiti Talviku föönikski – ja võidab surma.

 

Kasutatud kirjandus:

Grabbi, H. Tulgu uus taevas. Tln: Virgela, 1999.
Muru, K. Vaateid kolmest aknast. Tln: Eesti Raamat, 1975.
Neithal, R. Mis on mis kirjanduses. Tln: Koolibri, 1999.
Ristikivi, K. Viimne Vabadus. Rapla: Ilmamaa, 1996.
Sivonen, E. Väike viiteleksikon. Tln: Ilo, 1996.
Sööt, B. Kirjandusteooria lühikursus. Tln: Valgus, 1966.
Talvik, H. Luuletused. Tln: Eesti Raamat, 1988.