Hiireviu ( Buteo
buteo)
Sissejuhatus
Hiireviu on röövlind. Ta kuulub kulliliste
seltsi haugaslaste sugukonda. Teda esineb üle kogu Euroopa, välja arvatud
Norra, Island, Iirimaa ja Soome ning Rootsi põhjaosa. Hiireviusid leidub veel
Aasias ning mitmel erineval saarel ( saarestikul ).
Eestis on hiireviud looduskaitse all, sest nad
on kasulikud kahjurite, näriliste hävitajad.
Välimus
Hiireviu ( Buteo buteo ) pikkus on 46-57 cm,
tiibade sirulaius 100-120 cm ja kaal 0,6-1,2 kg. Emaslind on märksa suurem kui
isaslind. Lindude suurus sõltub ka nende elupaigast.
Hiireviu värvus muutub tema elu jooksul palju.
Teisel eluaastal on linnu üldtoon ülapoolel pruunikas. Toonid võivad ulatuda
tumepruunist roostepruunini. Alapool on ookerjas või pruun tumeda ja heleda
põikmustriga. Värvuses võib olla veel punakas- ja ookerpruuni ( Seda
seostatakse geograafilise levikuga ). Hiireviu nokk ja küünised on mustad ning
jalad ja vahanahk kollased.
Noorlind on üldiselt samasugune nagu vanalind,
kuid tema alapool on tavaliselt ilma põikmustrita ja rinnal ning kõhualusel
võib olla tume pikitriibutus. Noorlinnu heledad suleääred on silmatorkavamad.
Lendavat hiireviud võib ära tunda
valgelaiguliste ümarate tiibade järgi, mis on õhus liueldes lameda V kujuliselt
tõstetud.
Elukohad
Hiireviu on levinud Euroopa ja Aasia metsa-
ning metsastepivööndis. Lõuna pool Himaalaja mäestikku hiireviusid ei leidu.
Hiireviud esineb peale selle veel Assoori ja Kanaari saartel ning Madeiral ja
Rohelise neeme saartel. Külmematel aladel: Ida-Euroopas ja Põhja-Aasias ( seal
hulgas ka Eestis ) on hiireviu rändlind, muudes pesitsusala osades paigalind.
Talvitumas käib hiireviu Kesk-Aasias, Pakistanis, Põhja-Indias, Birmas,
Lõuna-Hiinas ja ka Aafrikas Saharast lõuna pool. Enamik Põhja-Euroopa
hiireviusid rändab edelasse enne novembrikuud, tagasi saabuvad hiireviud
hiljemalt aprillis.
Toitumine
Hiireviud söövad paljusid erinevaid linde ja
loomi, kuid põhiosa tema toidust moodustavad siiski hiirelaadsed närilised ja
teised pisiimetajad: mutid, karihiired ja koguni jänesepojad. Hiireviu kasutab
toiduks veel linnupoegi, roomajaid ja konni. Mõnikord, tavaliselt talvel, on
hiireviu sunnitud sööma isegi raipeid. Hiireviu lauakombed ei ole just kiita -
ta kugistab oma saagi alla ja hiljem oksendab naha, suled ning küünised välja,
sest tema magu ei suuda neid seedida.
Pesad
Hiireviu pesitseb metsades, saludes ja
metsatukkades, mis piirnevad karjamaade, põldude, soode, raiesmike või muude
jahiks sobivate aladega. Metsas pesitsedes ehitab hiireviu pesa kas metsaserva
või sihi äärde. Pesa tehakse kõrgetele puudele üsna jämedatest okstest ja
raagudest ning ääristatakse roheliste okste ja rohukuluga. Hiireviu kasutab oma
pesa mitmel aastal järjest.
Sigimine
Hiireviu muneb oma munad aprillis, Ida-
Siberis mai algul. Kurnas on 2-4 muna, mõnikord ka viis muna. Munade arv sõltub
sellest, kui palju on hiireviude põhitoitu, hiirelaadseid närilisi. Munad on
kirjud, kastanpruunide täppidega valkjasrohekal taustal.
Neid hauvad mõlemad vanemad, peamiselt siiski
emalind. Haudeaja pikkus ulatub 35 päevani. Pojad lahkuvad pesast 6 kuni 7
nädalastena.
Lisad
Hiireviusid on Eestis närilisterohketel
aastatel kuni 3000 paari.
Hiireviu teeb imelikku häälitsust ,, viää ‘’.
Leidub ka üleni valgeid isendeid ehk
albiinosid.
Hiireviul on ka üks alamliik – lääne-hiireviu.
Lääne-hiireviud võib kohata ka Lääne- Eestis
Kokkuvõte
Hiireviusid leidub väga suurel maa-alal -
Suurbritanniast, Hiina ja Pakistanini.
Seoses erinevate elutingimustega ( s.h inimese
tegevusega ) on hiireviust välja arenenud uus linnuliik, keda kutsutakse
lääne-hiireviu. Teda esineb üha sagedamini Lääne-Eestis.
Kasutatud Kirjandus
Montagne , Thierry , ,,Tunne loomi’’ ,
kirjastus ,, Sinisukk ‘’ , välja antud 2000.
Jonsson , Lars , ,, Euroopa linnud. Euroopa,
Põhja- Aafrika ja Lähis-Ida lindude välimääraja ” , kirjastus ,, Eesti
Entsüklopeediakirjastus ‘’ , välja antud 2000.
Gladkov , N. A. ; Dementjev, G. P. ; Mihhejev, A. V. ; Inozemtsev , A. A. , ,, Loomade elu” 6. köide ,, Linnud “ , kirjastus ,, Valgus “ , välja antud 1980