Hiireviu ( Buteo buteo)

 

Sissejuhatus

Hiireviu on röövlind. Ta kuulub kulliliste seltsi haugaslaste sugukonda. Teda esineb üle kogu Euroopa, välja arvatud Norra, Island, Iirimaa ja Soome ning Rootsi põhjaosa. Hiireviusid leidub veel Aasias ning mitmel erineval saarel ( saarestikul ).

Eestis on hiireviud looduskaitse all, sest nad on kasulikud kahjurite, näriliste hävitajad.

Välimus

Hiireviu ( Buteo buteo ) pikkus on 46-57 cm, tiibade sirulaius 100-120 cm ja kaal 0,6-1,2 kg. Emaslind on märksa suurem kui isaslind. Lindude suurus sõltub ka nende elupaigast.

Hiireviu värvus muutub tema elu jooksul palju. Teisel eluaastal on linnu üldtoon ülapoolel pruunikas. Toonid võivad ulatuda tumepruunist roostepruunini. Alapool on ookerjas või pruun tumeda ja heleda põikmustriga. Värvuses võib olla veel punakas- ja ookerpruuni ( Seda seostatakse geograafilise levikuga ). Hiireviu nokk ja küünised on mustad ning jalad ja vahanahk kollased.

Noorlind on üldiselt samasugune nagu vanalind, kuid tema alapool on tavaliselt ilma põikmustrita ja rinnal ning kõhualusel võib olla tume pikitriibutus. Noorlinnu heledad suleääred on silmatorkavamad.

Lendavat hiireviud võib ära tunda valgelaiguliste ümarate tiibade järgi, mis on õhus liueldes lameda V kujuliselt tõstetud.

Elukohad

Hiireviu on levinud Euroopa ja Aasia metsa- ning metsastepivööndis. Lõuna pool Himaalaja mäestikku hiireviusid ei leidu. Hiireviud esineb peale selle veel Assoori ja Kanaari saartel ning Madeiral ja Rohelise neeme saartel. Külmematel aladel: Ida-Euroopas ja Põhja-Aasias ( seal hulgas ka Eestis ) on hiireviu rändlind, muudes pesitsusala osades paigalind. Talvitumas käib hiireviu Kesk-Aasias, Pakistanis, Põhja-Indias, Birmas, Lõuna-Hiinas ja ka Aafrikas Saharast lõuna pool. Enamik Põhja-Euroopa hiireviusid rändab edelasse enne novembrikuud, tagasi saabuvad hiireviud hiljemalt aprillis.

Toitumine

Hiireviud söövad paljusid erinevaid linde ja loomi, kuid põhiosa tema toidust moodustavad siiski hiirelaadsed närilised ja teised pisiimetajad: mutid, karihiired ja koguni jänesepojad. Hiireviu kasutab toiduks veel linnupoegi, roomajaid ja konni. Mõnikord, tavaliselt talvel, on hiireviu sunnitud sööma isegi raipeid. Hiireviu lauakombed ei ole just kiita - ta kugistab oma saagi alla ja hiljem oksendab naha, suled ning küünised välja, sest tema magu ei suuda neid seedida.

Pesad

Hiireviu pesitseb metsades, saludes ja metsatukkades, mis piirnevad karjamaade, põldude, soode, raiesmike või muude jahiks sobivate aladega. Metsas pesitsedes ehitab hiireviu pesa kas metsaserva või sihi äärde. Pesa tehakse kõrgetele puudele üsna jämedatest okstest ja raagudest ning ääristatakse roheliste okste ja rohukuluga. Hiireviu kasutab oma pesa mitmel aastal järjest.

Sigimine

Hiireviu muneb oma munad aprillis, Ida- Siberis mai algul. Kurnas on 2-4 muna, mõnikord ka viis muna. Munade arv sõltub sellest, kui palju on hiireviude põhitoitu, hiirelaadseid närilisi. Munad on kirjud, kastanpruunide täppidega valkjasrohekal taustal.

Neid hauvad mõlemad vanemad, peamiselt siiski emalind. Haudeaja pikkus ulatub 35 päevani. Pojad lahkuvad pesast 6 kuni 7 nädalastena.

Lisad

Hiireviusid on Eestis närilisterohketel aastatel kuni 3000 paari.

Hiireviu teeb imelikku häälitsust ,, viää ‘’.

Leidub ka üleni valgeid isendeid ehk albiinosid.

Hiireviul on ka üks alamliik – lääne-hiireviu.

Lääne-hiireviud võib kohata ka Lääne- Eestis

Kokkuvõte

Hiireviusid leidub väga suurel maa-alal - Suurbritanniast, Hiina ja Pakistanini.

Seoses erinevate elutingimustega ( s.h inimese tegevusega ) on hiireviust välja arenenud uus linnuliik, keda kutsutakse lääne-hiireviu. Teda esineb üha sagedamini Lääne-Eestis.

Kasutatud Kirjandus

Montagne , Thierry , ,,Tunne loomi’’ , kirjastus ,, Sinisukk ‘’ , välja antud 2000.

Jonsson , Lars , ,, Euroopa linnud. Euroopa, Põhja- Aafrika ja Lähis-Ida lindude välimääraja ” , kirjastus ,, Eesti Entsüklopeediakirjastus ‘’ , välja antud 2000.

Gladkov , N. A. ; Dementjev, G. P. ; Mihhejev, A. V. ; Inozemtsev , A. A. , ,, Loomade elu” 6. köide ,, Linnud “ , kirjastus ,, Valgus “ , välja antud 1980