Jääliustikud

Liustike tekkimine

Maakeral leidub paiku, kus suvesoojusest ei piisa kogu lume sulatamiseks. Tekib lume ülejääk, mis aasta - aastalt suureneb. Lumekihi paksus võib olla üle 100 m. Omaenda raskuse mõjul ja pinnakihtide sulamise tõttu muutub lumi algul firniks ehk sõmerlumeks, seejärel poorseks jääks (õhumulle täislükitud tihkeks massiks) ning lõpuks kui õhk ülemiste jääkihtide rõhumise all lõhede kaudu eemaldub, helesiniseks gletšer- ehk liustikujääks. Et selleks on vaja eelkõige küllalt sademeid ning madalat aasta keskmist temperatuuri, siis mõistagi tekivad liustikud eriti mäestikes. Kohtades, kus on alati külm, muutuvad lumekihid omaenda raskuse tõttu jääks, sest lumest surutakse õhk välja. Kui jää on muutunud piisavalt raskeks (20 m paksuseks), hakkab ta libisema allamäge. Tihti libisevad liustikud justkui õhukesel sulavee kihil.

Plastilisus on jääle iseloomulik omadus. Mäeliustik libisedes piki mäeorgu alla moodustab jääkeele. Oma liikumisteel jõuab aga jää teistsugustesse tingimustesse. Vastavalt erinevates tingimustes liustiku pinnal toimuvatele protsessidele eristatakse liustikul vööndid. Kõige laiem jaotus eristab liustiku pinnal akumulatsiooni- ja ablatsiooniala. Tänu akumulatsioonialale saab liustik tekkida, selle ala suhe ablatsioonialaga määrab liustiku kas aktiviseerumisele või hääbumisele.

Liustiku ülemist osa nimetatakse toitealaks. See asub pilvepiiril, kus sajab pidevalt juurde uut lund. Lumi kuhjub ja muutub jääks.

Liustiku allosas on aga äravooluala, kus jää sulab veeks.

Liustiku voolamisel mööda kaljusid, võivad liustikku tekkida sügavad liustikulõhed.

Väga pikk liustik asub Islandil ja on üle 100 km pikk, kuid enamasti on liustikud mõne km pikkused.

Maailma pikim liustik on Lamberti liustik Antarktikas, mis on 64 km lai ja 515 km pikk.

Kui liustik lõpeb mere kaldal, siis murduvad liustikujää tükid jää-pankadena ja hakkavad meres ujuma.

Kõige kiiremini liigub Quarayaqi liustik Gröönimaal, mis libiseb edasi kiirusega 80-100 cm/tunnis.(1m/t)

Alpi mägedes olevast liustikujääst avastati 1991 aasta kevadel külmunud mees, kes oli seal olnud juba 5000 aastat.

Moreen

Moreen on segakoostisega harilikult sorteerumata ning ümardumata osadest koosnev kiviaines, mis kujuneb liustikule varisenud või sinna jääkünde tagajärjel sattunud kivimeist, mida jää liikudes pidevalt purustab ja peenestab. Liikuval liustikul eristatakse pinna-, põhja- ja sisemoreeni.

  • Pinnamoreen tekib eeskätt mäenõlvadelt varisevatest kividest. Pinna-moreeni mõiste alla kuuluvad ka ääremoreen ja keskmoreen. Ääremoreen on oruveerult jääga kaasakanduv aines ja keskmoreen on kahe liustiku ühinemise korral keskele jäänud ääremoreenide segu.

  • Põhjamoreen tekib liustiku hõõrdumisel vastu liustiku all olevaid kivimeid.

  • Sisemoreen tekib pinna- või põhjamoreeni kandudes liustiku sisse. Sisemoreeni teket võimaldab jää plastilisus.

  • Pärast liustiku sulamist kujuneb sise- ja põhjamoreenist põhimoreen ja pinnamoreenist ablatsioonmoreen. Sulava liustiku serva ette kuhjuvad servamoreenid.

 

Mis olid jääajad?

Maa ajaloos on olnud pikki jääaja perioode, mil kliima oli nii külm, et liustikud laskusid alla mägedest ja katsid suure osa maismaast.

Viimane jääaeg algas 2 miljonit aastat tagasi ja lõppes alles 10 000 aasta eest. Suurel jääajal oli vahepeal ka soojemaid perioode, mil osa jääd taandus ja sulas. Tegelikult elame me veel praegugi jääajastu lõpus, kuigi praegu täheldatakse kliima soojenemist.

Kunagi võib tulla ka uusi jääaegu.

Eesti maa-alal on olnud 4 jääaega.

Jääajad Eestis ja nende mõju meie maastikule.

Kui liustik edasi liigub, haarab ta endasse kivimipuru - moreeni ja kraabib sellega kaljupinda. Kuigi Eestimaa on suurema osa geoloogilisest ajaloost olnud maismaa, ei saa me kahjuks pärast liustiku kulutustööd enam leida kuigi palju jääajaeelsetel ajastutel tekkinud pinnavorme.

Kui jääaeg algas, tõid liustikujää keeled Eestisse suurel hulgal kivirahne ja kivimipuru. Kui liustik lõpuks sulama hakkas, jäid temast maha rändrahnud ja moreensetted, mis katavad suure osa Eestimaast.

Liustikutekkelised pinnavormid

Moreentasandikud tekkisid suurte liustikusulaveealade all. Seal ulatub moreeni paksus kohati 10 meetrini.

Liustikusetetest moodustusid ka paljud meie künkad.

Voored on piklikud mäed, mis tekkisid liikuva jääserva lähedal. Jää andis voortele piklike pätside sarnase voolujoonelise kuju. (Vooremaa kõrgustik, Sootaga.)

Kuplid on künkad, mis tekkisid jääjärve põhja kuhjunud liivast ja kruusast.

Sinna, kus oli jääkamakas, jäid hiljem järved, jääst väljasulanud vette aga settis nii palju kive, kruusa ja liiva, et pärast oli selle koha peal mägi. (Otepää ja Karula kõrgustik.)

Oosid on järskude nõlvadega vallseljakud, mis tekkisid jääs olevatesse pragudesse. Jääsulamisvesi valgus pragudesse ja sinna kuhjus aja jooksul palju setteid. (Tapa ümbruse oosid, Pikassaare)

Ka jää sulamisveed kujundasid meie maapinda, jättes järele sügavad ürgorud.

Järved. Sulamisvesi kogunes nõgudesse ning moodustusid Peipsi ja Võrtsjärv. Pärast jääaega oli Võrtsjärv tohutu suur ja temast voolasid veed Pärnu lahte. Hiljem murdsid Võrtsjärve veed endale tee Peipsi järve, tekkis Emajõgi ja Peipsist sai suur järv. Pärast jää sulamist jäi vett vähemaks ja veetase järvedes ja jõgedes alanes. Paljud järved soostusid ja kasvasid osaliselt kinni. Pikkade orujärvede asemele moodustusid järvede ahelikud. Järved hakkasid kinni kasvama. Selline kinnikasvamine jätkub ka praegu. Järvede asemele tekivad sood.

Ka jõed voolavad nüüd ürgorgude põhjas, järgides orulookeid.

Jääajal kujunenud liustikutekkelisi pinnavorme on vastavalt liustiku dünaamikale võimalik jaotada:

  • transgressiivsed kujunenud liustiku pealetungi käigus

  • statsionaarsed kujunenud dünaamilise tasakaalu tingimustes

  • retsessiivsed kujunenud liustikujää negatiivse bilansi puhul

  • stagnatsioonsed kujunenud liikumatus jääs

Jääkulutusel tekkinud pisivormidest on tuntuimad jääkriimud, kohtades, kus aluspõhja siledaks kulutatud pind ei ole jääjärgsel ajal nimetamisväärselt murenenud. Jääkriimud on tavaliselt kitsad (0,5 - 2 mm) ja madalad, enam-vähem paralleelsed sirged vaondikesed, mille pikkus enamasti ei ületa poolt meetrit.

Jääkriimud lähevad suurenedes üle jääkündevagudeks. Need, kuni paari-kümne sentimeetri laiused ja kuni kümne sentimeetri sügavused vaod on kulutanud ebaühtlase kõvadusega aluspõhjakivimitesse liustiku surutud kivid.

Jää ja aluspõhja vahele jäänud kivide veeremisel võivad tekkida mandrijää liikumise suunas ridastikku asetsevad augukesed, mida nimetatakse hõõrdelohkudeks. Omapärased, mandrijää kulutaval toimel tekkinud väikevormid on ka ihkkeeled, mis vastandina jääkriimudele ja kündevagudele ning hõõrdelohkudele on jää poolt siledaks kulutatud pindade positiivsed pisipinnavormid. Neile on tekkelt lähedased, kuid märksa suuremad biohermsete “peadega” kaljuvoored. Kaljuvoorte pikitelg on orienteeritud jää liikumise suunas. Nad on kas munajad või on nende liustiku poolne ots isegi järsakuline. Juhul kui liustik on voolinud pinnavormi ühtlase kõvadusega kivimisse, on aluspõhjalised künkad ovaalse, mõneti leivapätsi meenutava kujuga.

Liustiku positiivsete kulutuspinnavormide vahele või lähedusse jäävad kulutusnõod ja kulutusvagumused. Kulutusnõod on ovaalse põhikujuga enam - vähem suletud nõod, mida jää on liikudes sügavdanud. Kulutusvagumused seevastu on pikemad ja avatud otstega orulaadsed jää kulutatud pinnavormid.

Mandrijää voolujooneliste voolimisvormide ritta kuuluvaid ilmekamaid pinnavorme on voored. Need on kujunenud liustikujää kulutava ja kuhjava tegevuse koostoimel ning jagunevad väljakujunemise astme järgi päris-voorteks ja voorjateks künnisteks. Voorte nõlvadel ja lagedel on kohati mõne- kuni mõnekümnemeetrise läbimõõduga kausjad või pikliku kujuga suletud lohke (sölle), mille teket seletatakse mattunud jääpangaste sulamisega. Kohati leidub voortel ka mõhnasid ja teisi jääsulamisvee setteist koosnevaid pinnavorme.

Üksikuid voori on väga harva, enamasti moodustavad nad ikka väiksemaid või suuremaid rühmi. Voorte vahele jäävad nendega paralleelsed soostunud nõod, kus mõnikord asuvad põhikujult voori meenutavad järved.

Liustikutekkelistest kuhjevormidest esineb rohkesti tasase või lainja pinnaga moreentasandikke ja moreenkünkaid. Viimased asetsevad kas üksikult või moodustavad küngastikke. Künkliku pinnamoe tekkimisel on etendanud suurt tähtsust liigestatud vana reljeef.

Moreentasandikud on levinud esmajoones aladel, kus aluspõhi on suhteliselt tasase pinnaga ja asub maapinna lähedal. Neid katvate liustikusetete paksus on enamasti 2 - 10 m ega ületa harilikult 20 m. Suurem osa uurijaid arvab, et moreentasandikud on kujunenud peamiselt aktiivse liustiku all põhjamoreeni väljasettimisel. Aktiivse liustikujää all kujunemise kasuks kõneleb nende moreenkatte ehitus (selles leidub eriilmelisi moreeni “kihte” ja neis omakorda liustikjää liikumisel tekkinud tekstuure) ja ka moreenis olevate piklike veeriste hea orienteeritus jää liikumise suunas. Osaliselt on moreentasandikud tekkinud siiski ka järk-järgult seiskunud liustikuosade pindmisel sulamisel, millele viitavad üksikud passiivses või koguni irdjääs kujunenud vormid (näiteks mõhnad), iseäranis aga ablatsioonimoreeni ja jääsulamisvee setete (peamiselt kruusa ja liiva) laigud nende pinnal. Kui aga liustik taandus praegustelt moreentasandikelt aktiivsena, ei saanid selle serv kuigi kaua ühel kohal püsida - vastasel korral oleks maha jäänud servaasendeid tähistavaid pinnavorme.

Koostas: Kaarel Kruuse

Kasutatud kirjandus:

    1. EE lehekülg 600 (liustikud)
    2. ENEKE lehekülg 261 (liustikud)
    3. www.prn.ee/margit/liustik/liustikud