Juhan Viiding

Helendus


Juhan Viiding sündis 1.juunil 1948 Tallinnas kirjanik Paul Viidingu perekonnas. Juhanil oli kolm vanemat õde. Ta oli intellektuaalselt varaküps ja rahutu nooruk, mis väljendub näiteks selles, et poisi haridustee kulges kuues erinevas üldhariduslikus koolis. Keskhariduse omandas ta töölisnoorte keskkoolis. Aastatel 1968-1972 õppis Viiding Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti, seejärel töötas ta Tallinna Draamateatris näitlejana.
 Luuletusi hakkas ta rohkem kirjutama alates 1965. aastast. Alates 1973. aasta algusest kuulus ta ka Kirjanike Liitu. Talle omistati 1977. ja 1978. aastal A. Lauteri nimelised näitlejapreemiad, 1980. aastal teenelise kunstniku aunimetus. Juhan sai ka J.Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983) ja J.Liivi luuleauhinna (1983). Tema loomingu tippaeg oli seitsme- ja kaheksakümnendad.
 Viiding kasutas pseudonüümi Jüri Üdi esmakordselt ajakirjas "Looming" aastal 1968. Hasso Krull on öelnud: "Tõeline revolutsioon tuli seitsmekümnendatel aastatel. Tema toimumine mahub ligikaudselt vahemikku 1971-1978 kogumiku "Närvitrükk" ilmumisest kuni Juhan Viidingu raamatuni "Ma olin Jüri Üdi". Siin ongi vaid üks keskne luuletaja, kelle tegevuse tulemusena muutus luule keelepruuk. Pärast 78.aastat polnud luuletuse mõiste eesti kirjanduses enam endine. /---/ Üdilikke luuletusi on 1970- ja 80-ndatel eesti luules nii palju, et need moodustavad peaaegu omaette ˛anri. Raskusi valmistaks ainult ˛anripiiride määramine. Kogu Juhan Viidingut ennast võib pärast Üdi nimest loobumist pidada üheks oma järgijatest, kes Üdi avatud võimalusi kasutas mõnevõrra kitsamas mahus, ehkki ta seejuures ületas kõiki teisi".
Esimene luulekogu, mis sisaldas vaid Jüri Üdi loomingut, oli "Aastalaat" (1971).
Samal aastal ilmus mehelt ka luulekogu "Detsember", mis on eelmisega võrreldes aga palju süngem. Järgnesid “Käekäik” (1972-1973) ja “Selges eesti keeles” (1974). “Armastuskirjad” (1975) on viimane teos, mis avaldati Jüri Üdi nime all. 1978. aastal ilmus kogumik Jüri Üdi parimate paladega, kuid see oli juba Juhan Viidingu nime all. Jüri Üdi kadus eesti luulemaastikult ja asendus uue luuletajaga - Juhan Viidinguga. Mehel ilmus veel neli kogumikku: “Ma olin Jüri Üdi” (1978) , “Elulootus” (1980), “Tänan ja palun” (1983) ning “Osa” (1991). "Elulootuses" on Juhani luuleread muutunud sügavmõttelisemaks, ilmuvad ka esimesed enesetapule viitavad motiivid. “Tänan ja palun”-it peetakse luuletaja sisurikkaimaks teoseks, millest paljud luuletused on saanud omale taha ka viisi. "Osas" on muutunud Juhan melanhoolsemaks kui varem, üks luuletus selles on pühendatud Juhan Viidingu tütrele Elole. Selles mõtiskleb ta, milline võiks olla tütre lein isa surma järel. "Osas" leidub ka proosat, tuntuim on "Hilinenud vastus".

 Juhan Viidingu elutee lõppes tema enda soovil 21. veebruaril 1995.

-----------------------------------------
Paar Viidingu luuletust:

Siin

olen põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise.
Ometi pole
ma niiviisi näinud,
et ületaks vaatamise.

Vastu laupa käsi puutus
peoga, teoga, tõega.
Lause olematuks muutus.

Sisse hingata tipuni.
Eriti sügavalt välja.
Vastavalt enesele.
Just nagu teadagi.

Hoia, hoia, ei muud.
Tead ju, kui hoitakse.
Vabades kätes, mis näevad.
Jah, neis kätes, mis näevad.

-----------------------------------------
Ma olen pannud segast

Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand

ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad

ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid

ka kahhelkive seina
ei oska laduda

ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda
 


Kasutatud kirjandus:
1. http://www.zone.ee/mullmull/kool/viiding/
2. http://lepo.it.da.ut.ee/~kristit/jv1.htm
3. http://www.hot.ee/holden/viiding.html