Kahepaiksed

 

Sissejuhatus

Kahepaiksed on selgroogsed loomad, kes on kohastunud eluks nii vees kui ka maismaal. Sigimiseks peavad nad minema vette, seal arenevad nende järglased. Nii nagu kaladki on kahepaiksed kõigusoojased ja arenevad moondega. Hingata saavad nad kopsudega ja läbi naha. Kuival maal liikumiseks on neil kujunenud jäsemed. Kohata võib neid eelkõige niisketes elupaikades. Kahepaikseid on maakeral üle 3000 liigi, neist Eesti elab 10. Kahepaiksete hulka kuuluvad päriskonnad ja sabakonnad.

Välimus

Sabakonnalised on sisalikulaadse kehakujuga, päriskonnaliste keha on lamendunud. Enamikul neil on täiskasvanutena kaks paari jalgu, mida nad liikumisel erineval määral ka kasutavad. Vees elavatel vastsetel - kullestel - jalad esialgu puuduvad. Kahepaiksete nahk on õhuke ja paljas, kuid näärmeterikas. Vees elavatel liikidel on nahk ühtlaselt limaga kaetud. Troopiliste alade kahepaiksed on tihti väga erksavärvilised, meil levinud liigid on aga enamasti silmatorkamatu varjevärvusega. Sabakonnalistest on suurim hiidsalamander (kuni 30 kg), päriskonnalistest Aafrikas elav koljatkonn (kuni 3,5 kg). Väikseim kahepaikne on Kuubas elav 1,2 cm pikkune konn.

Kus kahepaiksed elavad?

Kahepaiksed, nagu nende nimigi ütleb, on seotud kahe elupaigaga - vee ja maismaaga. Ühed neist veedavad vees suurema osa ajast, teised siirduvad sinna vaid sigimisajaks. Seetõttu asustavad kahepaiksed eelkõige niiskemaid piirkondi - enamik liike asustab troopilisi piirkondi.  Üksikud liigid on aga kohastunud eluks kuivadel aladel ning isegi kõrbes. Eesti kahepaiksed hoiduvad   peamiselt veekogude lähedusse. Ebasoodsate ilmastikutingimuste üleelamiseks (talvel) peituvad nad veekogude põhjamudasse ning väljuvad sealt alles kevadel ilma soojenedes.

 Kuidas kahepaiksed liiguvad?

Sabakonnade liikumine toimub nõrkade jalgade tõttu mao kombel loogeldes. Päriskonnalised kas hüppavad oma tugevalt arenenud tagajalgadega (nt. rohukonn) või liiguvad kõndides (nt. harilik kärnkonn). Enamik kahepaikseid on ujumisvõimelised.

 Kuidas kahepaiksed hingavad?

Maismaaelanikena hingavad kahepaiksed kopsudega, samas on neil tähtsal kohal ka naha kaudu hingamine - sellepärast peabki neil nahk alati niiske olema. Vees arenevad vastsed hingavad lõpustega. Sabakonnaliste hulgas on aga rühm salamandreid, kellel kopsud täiesti puuduvad.

 Milline on kahepaiksete vereringe?

Kahepaiksete kolmeosaline süda pumpab verd väikesesse e. kopsuvereringesse ning suurde e. kehavereringesse. Et aga nimetatud kaks vereringet pole teineteisest täielikult eraldatud, siis on kahepaiksete ainevahetus aeglane ning kõik nad on kõigusoojased loomad.

Mida kahepaiksed söövad?

Kahepaiksed on valdavalt loomtoidulised, kes söövad endast väiksemaid selgrootuid: usse, putukaid, nende vastseid ja limuseid. Suuremad päriskonnalised võivad aga alla neelata ka väiksemaid selgroogseid

Millised on kahepaiksete peamised meeleelundid?

Kahepaiksed on suhteliselt hästi arenenud nägemismeel. Erinevalt kaladest on neil silmad enamasti silmalaugudega ja varustatud pisaranäärmetega. Silmade taga paiknevad kuulmiselundid. Kahepaiksete haistmiselund on ühenduses silmadest ettepoole avanevate ninasõõrmetega.

Kuidas kahepaiksed sigivad ja arenevad?

Enamik kahepaikseid on lahksugulised. Sigimiseks siirduvad ka maismaal elavad liigid veekogusse. Sarnaselt kaladega on ka enamikul kahepaiksetest kehaväline viljastumine - see toimub kudemisperioodil veekeskkonnas. Kahepaiksetel on valdavalt moondeline areng. Nii koorub konna viljastatud munarakust vastne e. kulles. Alguses lõpustega hingav kulles toitub peamiselt taimedest. Mõne kuu jooksul areneb ta järk-järgult täiskasvanud liigikaaslase sarnaseks.

Kui palju on Eestis kahepaikseid?

Eestis elab ainult 10 liiki kahepaikseid. Need kuuluvad 2 seltsi ning moodustavad 4 sugukonda. Erinevatest kahepaiksete rühmadest saate ülevaate Eesti kahepaiksete süstemaatilisest nimestikust.

Millised kahepaiksete liigid on Eestile iseloomulikud?

Kõige tavalisem Eesti kahepaikne on pea kõikjal (välja arvatud Saaremaal) esinev rohukonn. Üle kogu Eesti on levinud ka harivesilik. Enam-vähem kõikjal Eestis esinevad veel tähnikvesilik, harilik kärnkonn ja rabakonn. Huvitav on märkida, et saartel esinevad mandri loomadega võrreldes väga suuremõõdulised harilikud kärnkonnad (kuni 16 cm).

 Kus Eesti kahepaiksed elavad?

Eestis on kahepaiksete levikuks küllaltki soodsad tingimused. See tuleneb siinsete veekogude ja niiskete paikade rohkusest. Vertikaalse pupilliga mudakonn ja rohe-kärnkonn tavatsevad elada inimeste läheduses. Mudakonn vajab päevaseks peitumiseks pehmet ja kinnistumata pinnast, mida leidub põldudel ja aiamaadel. Nii sõltub nende loomade levik peamiselt aedadega eramute ja talumajapidamiste paiknemisest. Juttselg-kärnkonn tunneb end kõige paremini rannikuluidetel ja hõreda taimestikuga rannakarjamaadel, liiva- ja kruusakarjäärides. Kudemisveekogu, vee soolsuse ja kuivamise suhtes on kõre äärmiselt vähenõudlik. Harivesilik tegutseb niisketes metsades ja suuremates parkides. Kudemiseks kasutab ta sügavamaid veekogusid (tiike, lompe).

Milles seisneb Eesti kahepaiksete tähtsus?

Eestis kahepaikseid toiduks ei tarvitata. Inimesele toovad nad kasu hävitades putukaid ja nälkjaid. Kahepaiksed täidavad olulist osa erinevate ökosüsteemide aine- ja energiaringes.

Millised tegurid mõjutavad Eesti kahepaikseid?

Eesti kahepaiksete arvukus on saartel suurem kui mandril. See on ilmselt tingitud asjaolust, et saartel pole kunagi arendatud suurpõllundust ning enamasti on piirdutud vaid orgaaniliste väetiste kasutamisega. Näiteks Peipsi järves asuval pisikesel Piirissaarel on leitud kuni 40 kg kahepaikseid hektaril. Kemikaalide rohke kasutamine tapab eelkõige kahepaiksete noorjärke.

Ka intensiivselt majandatavatel maastikel võib leiduda kahepaiksetele häid elutingimusi. Selleks oleks oluline jätta suuremate põldude keskele väikesi metsatukki või veesilmi, mis ei oleks üksteisest kaugemal kui 1 km. Enamiku kahepaiksete liikumisraadius oma kudemisveekogu ümber on nimelt 0,6…1 km.

Eestis on kõik 11 kahepaikseliiki looduskaitse all. Nende kohta leiate täpsemat informatsiooni viida alt Looduskaitsealused kahepaiksed Eestis.

Veekonn

Veekonnad on meie silmapaistvaimad kahepaiksed - nad on salatirohelised või sidrunkollased, mustade laikude ja kollase pikitriibuga seljal. Veekonna kõhualune on valge või kollakalaiguline. Nagu nimigi ütleb, on nad seotud veega, ning seda kogu oma elu, sünnist surmani. Maismaale ronivad nad vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis hoiduvad nad enamasti kaldaäärsesse taimestikku, kus on piisavalt niiske ja varjuline. Nad on väga osavad ning vilkad elukad ning volksavad vette niipea, kui kellegi samme kuulevad. Seetõttu on veekonni raske näha.

Vaatamata veelisele eluviisile püüavad nad põhiosa oma toidust - mardikaid, kahetiivalisi, kiile ja sipelgaid - maismaalt. Veekonnad on päevase eluviisiga ning kui hädaohtu pole märgata, siis lebavad nad kella 12…16 ajal massidena veepinnal. Öö veedavad konnad veekogu põhjas. Veekonnad talvituvad enda kaevatud urus või veekogu põhjamudas. Talveunest ärkamine toimub aprillis ning 2…3 nädala pärast, alates mai II poolest võib juba kuulda isaskonnade valju ja käredahäälset krooksumist. Et kontsert paremini emasloomadeni kostaks, pungituvad suunurkadest välja heledad-hallikad häälepõied. Veekonnade sigimisperiood on pikk, sest iga emane koeb mitu portsjonit mune (kokku 2000…3000 muna). Vees, mille temperatuur on alla 16 °C, kudu ei arene.

Veekonna kulleste areng on pikk ning võib kesta üle 4 kuu, lõpuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 10 cm. Arengu pika kestvuse tõttu ei jõua moone mõnikord toimuda ning kullesed võivad ka talvituda, kuid tavaliselt see nii ei ole ning suve lõpuks on noored konnad 30…32 mm pikkused. Suguküpsuse saavutavad nad 3. (4. - 5.) eluaastal. Veekonn on kahe teise rohelise konna - järve- ja tiigikonna - hübriid ning seetõttu on ta ka suuruselt nende vahepealne - kehapikkus on 9…11 cm. Veekonn elutseb meil ainult Lõuna- ja Edela-Eestis ning üksikutes kohtades ka põhja pool. On täheldatud, et ta võib teistest rohelistest konnadest enam hõivata uusi ja inimtekkelisi veekogusid. Veekonn on looduskaitse all.

Tiigikonn

Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune loomake. Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oran˛id laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Nagu kõik rohelised konnad, jäävad ka tiigikonnad elu lõpuni truuks vee-eluviisile. Ainuke erinevus seisneb selles, et tiigikonnad talvituvad maismaal, kaevates selleks endale pehmesse kaldaäärsesse pinnasesse ise uru. Nagu ka teised rohelised konnad, ei hakka tiigikonnadki kohe pärast talveunest ärkamist sigima, vaid ootavad kuni vesi on soojenenud umbes 16 °C-ni. Et sigimisperiood on portsjonilise kudemise tõttu suhteliselt pikk, siis võib isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve. Selleks, et krooksumine kaugemale ja valjemini kõlaks, pungituvad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega. Isasloomadele kasvavad pulmadeks eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid - pulmatüükad. Üldjoontes sarnaneb tiigikonna eluviis, sigimine ja areng veekonna eluga. Täpsed andmed tiigikonna kohta Eestis puuduvad. Tiigikonn on looduskaitse all.

Rabakonn

Rabakonn on pisike, 5…7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn. pruunide konnade hulka, on värvuselt pruun või hallikas, tumedate laikude või täppidega, mis muudab ta rohu, kõdunevate lehtede ja okaste vahel raskesti märgatavaks.

Rabakonn on levinud kõikjal Eestis ning ta elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede-äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode servaalad. Rabakonni võib näha toitu püüdmas nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemalt tegutsevad nad siiski õhtuti. Olulisima osa toidust moodustavad mardikad, vähemal määral tarbib ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid.

Suurema osa oma elust, ka talved, veedab rabakonn maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult - lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne. Talvituspaikadesse siirduvad nad varakult - juba septembris, noored konnad väljuvad talvituspaikadest 1…3 nädalat hiljem, sügisel seevastu viibivad väljas paar nädalat kauem.

Rabakonnad koevad suhteliselt hilja - alates aprilli lõpupäevadest mai lõpu või juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikkaliku taimestiku olemasolu veekogus ning kõige sobivamad paigad on rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või rohuse põhjaga heinamaad, kuhu kogunevad konnad ligikaudu 1 km raadiusega territooriumilt. Pulmade ajal värvuvad isaskonnad üleni hõbejassinisteks, nende esimestele varvastele kasvavad tumedad karedad pulmatüükad ning nad krooksuvad nii päeval kui öösel mulksuva häälega. Sel ajal on rabakonn äärmiselt pelglik. Tarvitseb inimesel vaid kalda lähedale tulla, kui loomad vaikivad pikaks ajaks.

Kudemine toimib portsjonite kaupa - üks emasloom koeb kokku 370…3000 1,5…2 mm läbimõõduga muna, mis paiknevad veepinnal 10…15 cm läbimõõduga klompides. Soodsate tingimuste korral kooruvad kullesed 8…10 päeva pärast. Kudu on vastupidav madalatele temperatuuridele - see võib areneda vees, millel on jääkirme. Sellisel juhul munade areng peatub, kuid nad ei hukku. Arengu kestus kudust noore konnani sõltub veetemperatuurist (võib kõikuda 45…90 päevani) ning juunis-juulis veekogust väljuvate noorte rabakonnade pikkus on 12…23 mm. Suguküpsuse saavutab 3. eluaastal. Rabakonna kudu ja kullesed on tundlikud saastatusele ja hukkuvad juba mistahes reostusega veekogudes. Rabakonn kuulub looduskaitse alla.

Rohukonn

Rohukonn kuulub pruunide konnade hulka ning see ütleb, et ta on värvuselt pigem pruun kui roheline. Ta on suhteliselt suurte mõõtmetega - kehapikkus võib ulatud kuni 10 cm-ni. Meie teisest pruunist konnast - rabakonnast - on ta eristatav kirju kõhualuse poolest, millel on tume marmorjas muster. Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning isegi kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23…2 ajal. Päeva veedavad rohukonnad põõsastesse, kivide alla või pehkinud kändudesse varjunult. Tema toidust moodustavad peamise osa mardikad ja kahetiivalised (sääsed ja kärbsed), nälkjad ja sihktiivalised (tirtsud ja tirdid).

Oktoobrist märtsi-aprillini kestva talveune veedavad suurtesse seltsingutesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult veekogude põhjas. Oluline on, et veekogu põhjani ei jäätuks ja et veetemperatuur ei langeks alla 2,5 °C. Sellisteks kohtadeks on kaevud, tiigid, järved, ojade ja kraavide suudmealad. Kevadel ärkavad esimesed rohukonnad varakult (juba märtsi keskel) ning neid võib näha liikumas veel sulamata lumel. Talvituspaikadest kudemispaikadesse - kraavidesse, üleujutatud heinamaadele, mudase põhjaga tiikidesse ja järvedesse - liiguvad samas kohas talvitunud konnad koos - toimub 3…5 päeva kestev ränne. Samas veekogus koeb korraga suur hulk loomi (paarsada, mõnikord ka 500…700 isendit) kuni 1 km raadiusega territooriumilt Kudemispaiga suhtes on nad äärmiselt konservatiivsed, siirdudes aastast-aastasse tagasi samasse paika, kus ise ilmale tulid. Kui mingi kudemispaik hävib, siis on konnad võimetud omale uut leidma. Peale esimeste isasloomade saabumist läheb lahti nurrumist meenutav konnakontsert. Pulmaperioodil värvub isasloomade kurgualune siniseks ning nende esijalgade sisevarvastele ilmuvad suured mõhnad, emased on aga sel ajal silmatorkavalt paksud ja töntsakad.

Aprilli lõpus koeb emasloom madalasse, 11…12 cm sügavusse vette 670…4000 muna, mis kleepuvad 15…30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada kuni paari m2 suuruseid kuduvälju. Sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad kullesed 5…16 päeva pärast. Arengu jooksul võivad rohukonna kullesed kasvada …45 mm pikkuseks. Moone toimub 65. - 75. päeval peale kudemist ning arengu kestus kudemisest noore konnani vältab 70…150 päeva. Sügiseks kasvab rohukonn 26…33 mm pikkuseks ning talvituspaikadesse siirdumine toimub samuti suure karjana. Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. rohukonn on looduskaitse all.

Harilik kärnkonn

Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, keda leidub igal pool Eestis. Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunud valge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10…11 cm), kes on isastest (6…7 cm) palju suuremad. Saaremaal elutsevad kärnkonnad on oma mandril elavatest liigikaaslastest tublisti kogukamad, sealt on leitud isegi kuni 17 cm pikkuseid emasloomi.

Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6…8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel, valides omale veekogus sügama (25…40 cm), kõrkjate vahel asuva paiga ning kasutades aastast aastasse samu veekogusid. Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000…7000 marjatera.

Koorunud kullesed on 1…1,3 cm pikad ning moone toimub 2…3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3…4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani. Kärnkonn on looduskaitse all.

Mudakonn

Mudakonn on suhteliselt väike (kehapikkus kuni 8 cm) kirev konn, kelle selg on kollakaspruun või helehall, kaetud punaste täppide ja tumepruunide laikudega, kuid kõhualune on ühtlaselt hele. Ümara kehakuju tõttu meenutab ta veidi kärnkonna, kuid ta nahk on sile, liigutused kiiremad ning tagajalgade vahel on ujulestad. Mudakonna nahanäärmete eritis on küüslaugulõhnaline. Omapära, mis eristab mudakonna kõikidest teistest Eesti kahepaiksetest, on tema püstise (vertikaalse) pupilliga silm. Kõikidel teistel eesti konnadel on pupill horisontaalne. Mudakonn on väga varjatud eluviisiga ja veedab päevaaja pinnasesse kaevunult, seetõttu väldib ta kivist pinnast ning asustab pigem kergete muldadega alasid. Osava ja kiire kaevajana kraabib ta end ka hädaohu korral 2…3 minutiga mulla alla. Toidujahile suundub ta vaid öösiti, püüdes peamiselt sipelgaid, jooksiklasi ja ämblikke ning teisi mittelendavaid putukaid. Mudakonn talvitub maismaal, kaevates end kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse - hiire- ja mutiurgudesse või mahajäetud keldritesse. Talvine uni kestab kuni 7 kuud. Mai alguses siirdub ta kudema madalatesse läbivooluta veekogudesse (väikestesse tiikidesse või järvekestesse), kust kevadöödel võib kuulda isasloomad

krooksumist, mis meenutab kana loksumist või vee mulksumist. Emasloom koeb kokku 1000…2500 muna, mille läbimõõt on 1,5…2 mm. Koetud kudu on jäme vorstitaoline nöör, mis mässitakse ümber veetaimede ja oksakeste. Munadest koorunud kullesed elavad esialgu põhjamudas, hiljem vees. Kulleste areng on pikk, vees veedavad nad 3…4 kuud. Augustikuuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 17 cm - seega ületavad vastsed pikkuselt oma vanemaid üle kahe korra. Mida kõrgem on veetemperatuur, seda kiiremini kullesed arenevad ning seetõttu on eelistatud arengukeskkonnaks madalad, kiiremini soojenevad veekogud. Moonde läbinud kullesed - noored mudakonnad - kaevuvad pinnasesse otse veekogu kaldal ning jäävad sinna järgmise kevadeni, alles siis algab nende laialirändamine.

Eestis on mudakonn haruldane ning teda võib leida vaid Kagu- ja Lõuna-Eestist. Mudakonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus - tänapäeval on väikeste tiikide tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. Mudakonn on looduskaitse all.

Kokkuvõte

Konnad hingavad kopsudega ja nahaga. Konnad arenevad moondega. Konnade kehas voolab segaveri. Konna süda on kolmekambriline ja jagab verd kopsu ja keha vahel. Kahepaiksetel on neli jäset. Tagajäsemete varvaste vahel on ujunahad. Kahepaiksed elavad nii vees kui maismaal. Kahepaiksed on kõigusoojased, nad tegutsevad ja toituvad vaid soojal ajal. Osadel konnadel on enesekaitseks naha mürginäärmed.

Kasutatud kirjandus

www.sunsite.ee/loomad

VII klassi bioloogiaõpik