Kalender
Kadri Järve

Calendarium tähendas algselt võlaraamatut.
Aegade jooksul on kasutatud mitmesuguseid ajaarvamise viise. Kõik need põhinevad Kuu või Päikese liikumisel. Vanim Euroopas teadaolev kalender oli egiptlaste kalender, mille aastas oli 365 päeva. Sama kalendri võtsid üle ka roomlased. Et tegelik aasta oli 6 tunni võrra pikem, tegi Rooma riigi keiser Julius Caesar aastal 46 e.m.a Aleksandria astronoomi Sosigenese ettepanekul kalendrisse paranduse: iga nelja aasta järel seati sisse liigaasta, milles oli 366 päeva. Parandatud kalendrit hakati keisri nime järgi kutsuma juuliuse kalendriks. Aasta algas 1. märtsil. Esimene kuu oli pühendatud muinas-Itaalia kevade- ja päikesejumalale, hiljem sõjajumal Marsile. Päevi loeti tagant ettepoole. 20.mai oli näiteks 13 päeva enne juunikuu noorkuud. Alles VI sajandist alates hakati päevi lugema nii nagu tänapäeval-esimesest kuupäevast viimaseni. Kuid ka see kalender ei olnud täiuslik. Neljasaja aasta jooksul jõudis kalender õigest ajast kolme päeva võrra ette. 153. aastal e.m.a. määrati Rooma konsulite ametisse asumise ajaks 1. jaanuar. Nii nihkus ka aasta algus II sajandil 1. jaanuarile.
Paavst Gregorius XIII valitsemisajal võeti ette uus kalendriparandus. 1582. a hakkas kehtima nn. Gregoriuse kalender, mis määras itaalia matemaatiku L. Lilio arvutuste kohaselt liigaastateks need, mille kahest viimasest numbrist koosnev arv jagus neljaga, välja arvatud täissajalised aastad, mis ei jagunud 400-ga. Gregoriuse kalender alustas aastate loendamist Jeesuse sünnist. Kristusest lähtuva ajaarvamise võttis kasutusele Rooma kloostriülem Dionysius. Tema käsk rakendus 800. aasta paiku.
Mehaaniliste kellade kasutusele võtmisega said astronoomid aasta pikkust veelgi täpsemalt määrata. Tänapäeva astronoomide väitel kestab päikesekalendri aasta 365 päeva, 5 tundi, 48 minutit ja 46 sekundit. Tänaseni on kasutusel ka kuude nimed, millest osa tähistab kuu järjekorranumbrit vanas kalendris, osa isiku või jumala nime, kellele kuu oli pühendatud.
Jaanuar - Januarius ehk Januse kuu oli pühendatud rooma väravate, sisse- ja väljapääsude kaitsejumalale, kelle oli kaks nägu: üks vaatas ette-, teine vaatas tahapoole.
Veebruar ehk februaris oli puhastuskuu, mil Roomas toimusid iga-aastased kultuslikud puhastuspeod februa`d.
Aprill - Aprilis on tulnud sõnast apricus, mis tähendas päikeselist aega.
Mai - Jupiterile (Magnus deus), võimalik, et ka jumalatar Maiale pühendatud kuu.
Juuni - Junius, Rooma riigimehele Marcus Junius Brutusele pühendatud kuu. Brutus juhtis Caesari-vastast vandenõu. Surres lausus Caesar tuntud lause: "Ka sina, Brutus!"
Juuli - Julius Gaius Caesarile, Rooma riigimehele, väepealikule ja kirjanikule pühendatud kuu. Pärast vandenõu ohvriks langemist tõstis senat ta jumala seisusesse: Tema sünnikuu Quintilis (viies kuu) aga nimetati ümber Julius`eks.
August - Rooma esimesele keisrile Octavianusele pühendatud kuu on tuletatud imperaatorile antud aunimest Augustus (püha, suursugune). Augustus suri vana kalendri järgi kuuendal kuul (Sextilis), mis nimetati tema auks ümberAugustuseks.
September - September, algselt aasta seitsmes (septem) kuu.
Oktoober - October, algselt aasta kaheksas (octo) kuu.
November - November, algselt aasta üheksas (novem) kuu.
Detsember - December, algselt, aasta kümnes (decem) kuu.
Gregoriuse kalender võeti rooma-katoliku kiriku mõjualadel kasutusele samal ajal kui Roomas. Germaani aladel mindi uuele päevade loendamise süsteemile üle aastal 1700, Suurbritannias ning Briti kolooniates aastal 1752, Venemaal 1918. ning Türgis 1927. aastal

Eestlased arvasid keskajast alates aega sirvilaudade järgi.
Sirvilauad, sirvid ehk riimid kujutasid endast puust kalendrit, mis koosnes lauakestest. Laudadele olid lõikekirjas märgitud kogu aasta argi-, täht- ja pühapäevad. Igale argipäevale vastas laua sisse lõigatud püstkriips, kindel tähis või number. Pühapäeva tähistas näiteks kolmest kriipsust koosnev rist või siis number seitse. Tähtpäeva kohal seisis kindel kujund või sõna. Sarnaselt loeti sirvilaudade järgi päevi ka Skandinaavias, kus neid kutsuti ruunilaudadeks (run tähendab saladust).
Sirvilaudade järgi väidavad teadlased, et eestlaste aastaring oli jagatud 13 kuuks. Aastas oli 52 nädalat, igas kuus 28 päeva, mis tegi kokku 364 päeva. Aasta lõppu jäid lisapäevad, mis märgiti sirvilaudadele kriipsudena.
Sisselõigetega laudu ja keppe kasutati saartel ja Loode-Eestis veel 9. sajandi keskel.
Alates 1. veebruarist 1918 kasutatakse praegust, Gregoriuse kalendril põhinevat ajaarvamist. Üleminekuga uuele süsteemile tekkis päevade loendamisel hüpe: vana kalendri 31. jaanuarile järgnes 14. veebruar. Kalendritriivist tulenevalt on ka rahvakalendri tähtpäevade ligemale kahe nädala võrra edasi nihkunud ega vasta seepärast alati täpselt loodusekalendrile. Näiteks1. aprill - karjalaskepäev. Praeguse aprillialguse olusid arvestades loomi karjamaale saata ei saa. Vana kalendri järgi - kaks nädalat hiljem – on ilmad soojemad, mis lubab loomad lühemaks ajaks õue lasta. Nii on ka paljude teiste rahvakalendri tähtpäevade kombestikus muudatusi: töid ja toimetusi alustatakse "mängult", siis oodatakse loodust ja ilmastikku kalendrile järele.

Kasutatud kirjandus Ene-Maris ja Tarmo Tali “Tähtraamat: aastaring Maarjamaal”,