Karskusliikumise ajaloost Eestis kuni 1940ndateni
referaat

 

SISSEJUHATUS

Käesolev referaat püüab anda ülevaate karskusliikumise ajaloost Eestis alates selle esimestest ilmingutest kuni Nõukogude okupatsioonini. Kuna vastava liikumise põhiliseks avaldumisvormiks oli seltside asutamine, antakse lühiülevaade ka seltsidest üldisemalt.

 

SELTSIDEST ÜLDISEMALT

Euroopa seltsiliikumise juuri võib otsida keskajast, toonastest kutse- ja üliõpilasühendustest ning miks mitte ka usulahkude juurest. Kuid oma kaasaegsel kujul on seltsid siiski hilisem nähtus, pärinedes XVIII sajandist, mil Kesk-Euroopas, eeskätt Saksamaal, aktiviseerus "moodne" seltsiliikumine, mille väljundiks oli peamiselt laulu- ja mängu- ehk muusikaseltside asutamine. Tänapäevase seltsielu teke on tõenäoliselt kirjeldatav kodanikuühiskonna reaktsioonina seisuslikule ja korporatiivsele elukorraldusele: seltsiga liitumise põhitingimuseks oli tavaliselt inimese enda vaba tahe, mitte aga enam elukutse või päritolu.

Vana-Maailma esimesteks seltsideks olid põllumeesteseltsid, millede asutamine sai alguse aastal 1723. Shotimaal. Saksamaal hakati vastavaid ühendusi looma 1760-ndatel aastatel; Balti kubermangudes oli esimeseks analoogiliseks seltsiks 1792. aastal Riias ellu kutsutud Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsiesteet.

Esimesteks eestlaste seltsideks võib teatavate reservatsioonidega pidada arvukaid Aleksandrikooli abikomiteesid, ent need ei olnud seltsid klassikalises mõttes, ehkki funktsioneerisid paiguti nendena. Eelmise sajandi teise poole alguses asutasid eestlased oma seltse eriti aktiivselt, nagu näiteks 1863. aastal Tallinnas loodud laulu- ja mänguselts "Revalia", millele järgnesid kahe aasta pärast sama tegevussuuna esindajad "Vanemuine" ja "Estonia" - seltsid, millel on olnud eriline osa eesti kultuuriloos. 1880. aastaist algaski aktiivne muusikaseltside asutamine maal. 1889. aastaks oli eesti külas 15 kinnitatud põhikirjaga muusikaseltsi. Kuigi seltside asutamine oli otseselt seotud Saksamaa eeskujuga ning esimeste kohalike seltside asutajaiks olid balti-sakslased, ei saa eestlaste seltside teket vaadelda ainult rahvusliku emantsipatsiooni ilminguna, sooviga seada saksa seltsile vastu eesti selts. Eestlaste puhul tuleb arvestada teisegi faktoriga, mis antud protsessi mõjutas ning selle kulgemisele määravaks sai, nimelt Eesti- ja Liivimaa talupoegkonna kujunemine rahvuseks. Seega oli seltside asutamine ning nende liikmeks astumine üheks osaks eestlaste kultuurilisest ümberkujunemisest, oma eestlaseks-olemise avastamisest. Seega ei vastandunud eesti selts ainult saksa seltsile, vaid ka rahva enda minevikule, tema senisele elukorraldusele. Saksa seltsidega ühendas eestlaste vastavaid ühendusi vorm ja tegevuskorraldus, oma rahva minevikuga aga liikmeskonna päritolu, keel ning mentaliteet.

Ärkamisajal kutsuti ellu erineva suunitlusega seltse, kuid tolleaegse seltside asutamise puhul ei saa asja võtta nii nagu oleks ühe suunitlusega seltsid teised välja vahetanud, vaid seltsides viljeldavad valdkonnad lisandusid üksteisele vastavalt ühiskonna arengule ning seal valitsevatele aktuaalsetele probleemidele.

1880ndate keskpaigast alates hakkas eestlaste taotlusi pärssima tsaarivalitsuse venestuspoliitika - sundlikvideeriti Aleksandrikooliliikumine, suleti ajalehti, Eesti Kirjameeste Selts käis alla, koolid muudeti venekeelseteks. Ajalooline olukord oli küps selleks, et areenile saaks astuda karskusliikumine, ent see ei olnud siinsel kultuurimaastikul sugugi uus nähtus.

 

KARSKUSLIIKUMISE ALGUS

Eestimaal sai alkoholi liigtarvitamise vastu võitlemises teerajajaks kirik. Aastasada hiljem - XVIII sajandil seisid karskusliikumise eesotsas vennastekoguduse liikmed.

Organiseeritud karskusliikumisele sillutasid teed kirikuõpetajad A. W. Hupel ja C. M. Menning, rahvuskultuuri suurmehed F. R. Kreutzwald ja C. R. Jakobson, sajandivahetuse kultuuri- ja poliitikategelased, kusjuures määrav polnud mitte poliitiline positsioon, vaid mure eesti rahva püsimajäämise pärast.

Juba möödunud sajandi teisel poolel võis täheldada teatavat karskusliikumise organiseerumist, mis seisnes peamiselt selles, et agaramad mehed ühinesid kogumaks allkirju palvekirjadele, milledega nõuti ühe või teise kõrtsi tegevuse lõpetamist. Antud tegevuse eesmärgid olid igati arusaadavad, kuna tol perioodil oli Eestimaal 1448 kõrtsi ning Liivimaal küündis vastavate asutuste koguarv 2180-ni, mis tegi 167 täiskasvanud mehe kohta ühe joomakoha. Neis tarbiti aastas seitse toopi (toop: ca. 1,222 liitrit) viina iga hinge peale.

Ärksamad vaimud täheldasid juba tollal probleeme, mida kutsub esile alkoholi liigtarvitamine. Mitte väike osa ei olnud selles selgitustöös ka asjaolul, et Ameerika Ühendriikides oli karskusliikumine saanud organiseeritud kuju seal aastal 1789. loodud esimese karskusseltsi näol, ning sellel, et USA vastava ala spetsialist R. Baird oli tulnud Euroopasse selgitus- ja misjonitööd tegema, millest meie õpetajate ringkond sai teadlikuks saksa ajakirjanduse kaudu, mis antud teemat põhjalikult kajastas. Muuseas, aastat 1789. peetakse teaduslikele alustele tugineva karskusliikumise sünniks.

1836. aasta piiblipühal üritas õpetaja K. L. Kaehlbrandt karskusseltsi asutada - kuigi ligi 50 inimest registreerusid seltsi liikmeteks ning andsid karskustõotuse, ei leidnud vastav ühendus võimudepoolset tunnustust ning seetõttu ei registreeritud vastavat ühingut. Kuigi ametlikult ei lubatud karskusseltse asutada, kuna “karskusseltsi asutamine võivat pahandust sünnitada” , levis karskusliikumine mitteformaalsel teel. Mitmel pool panid õpetajad oma koguduse liikmeid nende omal soovil karsklastena kirja. Liikumine sai üha uut hoogu - ilmusid vastavasisulised üllitised kohalikelt suurkujudelt nagu M. J. Eisen, J. Järv; F. R. Kreutzwaldilt ilmus 1840. aastal teos “Wina-katk”, millest sai omamoodi karskusliikumise teejuht.

Järgnevatel aastatel võttis karskusliikumine üha enam hoogu - paljud koguduseõpetajad pidasid loenguid alkoholipruukimise kahjulikkusest, inimesed andsid karskustõotusi, paljud perekondlikud tähtpäevad peeti juba viinata jne. Ent kuna puudusid vastavad seltsid ja liikumise keskne juhtimine, hääbus see peagi.

Uut hoogu sai karskusliikumine 1880-ndate algul, mil Soome uus karskusliikumise edendaja, professor A. A. Granfelt soovitas eestlastelgi joomarluse vastasesse võitlusesse asuda.

 

ORGANISEERITUD KARSKUSLIIKUMISE ALGUSAASTAD

1880-ndate teisel poolel saabus juba eelpool mainitud venestusaeg, mil uute seltside asutamine muudeti ülimalt raskeks, seda eriti juhtudel, kui seltsi põhikirja projekt lasi aimata vähimatki rahvuslikkust. Eelnevat arvesse võttes on igati arusaadav, miks 1880-ndatel loodi kõigest mõningaid üksikuid seltse, ning nendestki rõhuv enamus olid laulu- ja mänguseltsid. Kuid just sügavaimal venestusajal jõudis Eestisse kogu Euroopat vallanud, XIX sajandi keskel alguse saanud karskusliikumise organiseerumine ning -seltside asutamine.

6. juunil 1889. aastal, täpselt sada aastat pärast esimese karskusseltsi asutamist USA-s, Connecticuti osariigis, loodi esimene karskusselts Eestis - Tori "Täht", otseselt soomlaste seltside "Alku" ja "Raittiuden Ystävät" eeskujul. Selle asutamisele eelnes Randivälja kooliõpetaja Jüri Tilga (1865-1929) aastaid kestnud selgitustöö ja asjaajamine. Seltsi põhikirjale õnnestus saada Venemaa siseministri asetäitja kinnitus - seltsi tunnustati legaalse organisatsioonina.

Seltsile reageeriti mitmeti küll vastuseisu ja umbusuga, küll täieliku toetusega. Iseloomulik oli, et toetajateks said ärksamad kultuuri- ja hariduselu kandjad. Selts propageeris aktiivselt oma tegevust. Peagi küündis liikmete arv sajani. Järgnes üha uute analoogsete seltside asutamine kõikjal Eestis. Karskusliikumine oli saavutanud uue arengustaadiumi, jõudes institutsionaliseerimiseni.

Aastaid 1889-1893 võib pisut liialdades pidada karskusliikumise esimeseks buumiks: 1890. asutati juurde 7, järgneva kolme aastaga veel 26 seltsi, mis paiknesid valdavas enamikus, erinevalt näiteks muusikaseltsidest, maapiirkondades. Karskusseltside asutamine oli eriti aktiivne neis kihelkondades, kus laulu- ja mänguseltsid puudusid või kus viimaste töö oli soikunud. Karskusseltside asutamise esimese buumi põhjused olid:

1. seltsiliikumine oli muutunud iseenesestmõistetavaks; muusikaseltside asutamisest oli saadud organisatoorse töö alaseid kogemusi

2. valitsusvõimud, kes õigusega nägid muusikaseltside seotust rahvusliku liikumisega, hakkasid viimaste asutamisele vastu seisma

3. karskusliikumine oli tollal saavutanud juba ülevenemaalise leviku. Loomulikult ei saa vastavate ühenduste loomist põhjendada ainult välismaa eeskuju ning asjaoluga, et muude seltside asutamine antud perioodil oli raskendatud - alkoholi liigpruukimine oli juba tol ajal probleemiks; mõisates intensiivistus viinapõletamine; uusi viinakööke kerkis kui seeni pärast vihma.

Vaatamata baltisaksa ülemvõimule ja tsaarivalitsuse survele, said seltsid üheks peamiseks rahvusliku kultuuri arendamise ja progressiivsete kultuuriliste ideede levitamise kohaks, seda enam, et senise kultuurilise ja poliitilise rõhumisega oli tekkinud kohalikus elanikkonnas eriline tarvidus tugevdada oma rahvuslikku eneseteadvust

Siiski ei kujunenud karskuse aade kunagi selliseks ühendavaks jõuks nagu seda oli näiteks Aleksandrikooli idee, hilisemad põllumeeste- või haridusseltsid. Seda asjaolu võib ühest küljest põhjendada psühholoogilise aspektiga, kuna on ju inimesi tunduvalt raskem ühendada idee ümber jätta midagi tegemata (näiteks alkoholitarbimine). Märksa meelsamini koondutakse loosungi alla, et midagi teha (näiteks koguda raha eestikeelse kooli loomise heaks). Seetõttu kippusid karskusekuulutajad jääma sektantliku varjundiga vähemuseks.

Teerajajate töö väärib sellegipoolest tunnustust. Uljalt purjutavate saksa korporantide taustal oli karskusaade tõenäoliselt paljudele alles uudiseks ja täiskarskus veel iseäranis. Eesti rahvatraditsioone, eriti tähtpäevade kombestikku arvesse võttes pidi ka koduõlle põlustaja tõelise veidrikuna paistma. Seepärast oli igati mõistlik alustada võitlusega "liia" joomise vastu. Näiteks Tori "Tähe" põhikirjas oli vastav printsiip sõnastatud järgmiselt: "Seltsi eesmärk on kõiksugu joovastavate jookide ülemäärase tarvitamise vastu võidelda."

Tollased arvamused karskusseltside kohta on vastuolulised nagu arvatavasti olid ka seltside liikmed. Karskusseltsi tegevus ei saanud kuidagi seisneda vaid selles, et tullakse kokku ja ollakse kained. Või et kuulatakse lõpmatuseni kõnesid alkoholi kahjulikkusest, kuigi oma karskuspropagandat alustasid seltsid loengulise tööga - nn. kõneõhtute pidamisega. Kusjuures tüüpilisteks ettekannete teemadeks olid "Meie aja kurat", "Inimsoo kurjem vaenlane" jne. Pilistvere karskusseltsi "Tugevus" aruandest 1893. aastal võime lugeda: "Selts on väsimata kõnedega püüdnud rahvale selgeks teha, kui suurt kahju alkohol ja korratumad elukombed, mis sellest välja kasvavad /.../, sünnitavad."

Vastavad ühendused korraldasid näitemänguõhtuid, kõnekoosolekuid, kontserte, näitusmüüke. Ürituste korraldamisega mindi isegi kurioossusteni, nii näiteks laulis 1901. aastal Saarde kirikus karskusseltsi "Õilme" segakoor Vändra kurttummadele. Seega nihkus paratamatult esile meelelahutuslik külg. Ja sealjuures oli absoluutselt võimatu välistada mõne joobnud isiku üritustel kohalviibimist, kes siis ironiseerijatele kõneainet pakkus. Arvestades asjaolu, et tsaarivalitsus kinnitas karskusseltse kergemini kui muusikaseltse, asutatigi mitmed karskusseltsid põhimõttel, et karskustöö kõrval "saaks seal ka laulda ja mängida".

Sajandivahetuseks ulatus karskusseltsidearv 40-ni, neist 28 olid Lõuna-Eestis, 10 Põhja-Eestis ja 2 Saaremaal. Kusjuures karskusseltside liikmete arv asutamisel oli suhteliselt suur, ulatudes sageli saja piirimaile või isegi üle selle, ent sajandivahetuseks oli seltside liikmeskond langenud keskmiselt 30-40-le. Kuid allesjäänud liikmed olnud, nagu väitis Kursi karskusselts "puhtad nagu sulatatud kuld tükid".

Algusaastate elevuse järel lisandus karskusseltse ühe- või paarikaupa aastas, mõni aasta ei tulnud ühtki. Erandiks olid aastad 1900-1901, mil lisandus 16 seltsi. Seltside asutamise teine tõusulaine seostus suuresti viinamonopoli kehtestamisega Balti kubermangudes 1900. aastal. Vaadeldav ajajärk oli taas teatava üldise aktiviseerumise periood, aga siin ei teinud ilma karskusseltsid üksi, nagu 1889-1893, vaid ka põllumeesteseltsid. Selle põhjuseks omakorda polnud mitte järsult tõusnud huvi nimetatud seltsiliigi vastu, vaid tsaarivõimude poolt 1898. aastal välja antud tüüp-põhikiri, millega põllumeesteseltside asutamine küllalt lihtsaks muutus. Karskusseltside mõõnale võis soodustavalt mõjuda ka asjaolu, et liikumise üks alusepanijaid Ado Grenztein astus aastal 1893. avalikult üle venestajate leeri.

Võibki öelda, et sajandivahetuse paiku sai Eestile vajalik karskusseltside arv täis; edaspidi lisandusid vaid üksikud. See ei tähendanud karskusliikumise allakäiku, vaid küpsusfaasi. Karskusseltsid pidasid juba 1892. aastast alates regulaarselt oma "üleüldisi koosolekuid" (kongresse); esimene neist toimus Tartus. Juba tollal oli päevakorral keskorgani asutamise küsimus. 1906. aastal valiti Eesti Karskusseltside Keskkoht. Ilmus rohkesti karskusaatelist kirjandust. Algust tehti nn. karskuse lendlehtedega, mille üllitamise algatajaks oli Jüri Tilk, kes oli lisaks esimese karskusseltsi asutajale ka Eesti karskusliikumise esimeseks otseseks juhtivaks tegelaseks. 1892. aastal jõudsid karskusseltsid oma esimese suurema ühise ettevõtmiseni - "Karskuse Seltside Kalendri" väljaandmiseni. 1907. aastal tekib pikem vaheaeg karskusperioodika üllitamises, mille lõpetas aastail 1911-1915 ilmunud "Karskusleht". Olemasolevat kirjandust tutvustasid seltsid ka oma raamatukogude ja lugemislaudade kaudu. Kuna karskuskirjanduse kõrval leidus nendes raamatukogudes tavaliselt ka ilu- ja populaarteaduslikku kirjandust, oli neil asutustel oluline roll rahva üldise kultuurielu edendamisel.

Karskusseltside praktilistes nõudmistes seisis esikohal kõrtside sulgemise küsimus. Nagu tollasest kirjandusest selgub, saavutasid karskusseltsid mitmel pool oma tahtmise. Sageli mängisid karskusseltsid riskantset mängu. Näiteks kutsus Pärnu "Valgus" 1899. aastal kõiki karskusseltse üles ühiselt rahandusministeeriumi paluma, et see igasuguste seltside pidudel alkoholiga puhveti ära keelaks. Vaevalt võisid teised seltsid sellise hoolitsuse üle heameelt tunda. Vastupanu, mida kõrtside sulgemise puhul kohati, ei pruukinud põhineda ainult napsilembusel, vaid ka konservatiivsusel. Joomist peeti auasjaks. Tõenäoliselt seostub selle väitega ka teade Kolga-Jaani "Eesmärgi" "liikmete elukommete ülesmärkimise raamatust", mis kõlab nii: "Joh. Luik pidas kaks nädalat peale seltsi liikmeks astumise kainust, siis hakkas naese sundusel jooma, joob edasi", mis on siiski tunduvalt parem resultaat kui Jaak Kondasel, kes sama allika andmeil "akas kohe peale seltsi astumise jooma ja joob edasi". Nentigem, et tegu on reeglit kinnitavate eranditega. Kuid samas avaldati karskusseltside ettevõtmiste kohta ka järgmise sisuga sõnumeid: "/.../ Pidu kord oli kaunis hää, mitte ühtegi joobnut ei olnud pidule ilmunud. See tuleneb muidugi sellest, et kõrts kümme versta pidupaigast kaugele jäi, kuna kinni pandud kõrtsi toreded seinad küll õige ligidal olivad, mis paari aasta eest kuivale jäi." (Olevik, nr 30, 1899.)

Eelpoolkirjeldatud seltsiõhtu toimus talus; see oli üsna levinud komme. Kuid selleks, et üldse karskustööd edendada, veel enam suuremaid üritusi ette võtta, vajasid seltsid vastavaid ruume. Lisaks taludele kasutasid karskusseltsid kooskäimise kohtadena enamjaolt koolimaju, mõnevõrra vähem vallamaju ja leeritubasid. Suuremates alevikes üüriti ruume kaupmeestelt, majaomanikelt. Kuna eelpoolmainitud olukord takistas tunduvalt liikumise arengut oli omaette seltsimajade ehitamisest maakohtadesse oli hakatud unistama juba 1880. aastatel. Juba aastal 1891. seatakse oma teemaja asutamine, ehitamine ja pidamine karskusseltside programmiliseks ülesandeks. Kuid oma hoonete püstitamiseni ei jõutud niipea - 1899. aasta aruande kohaselt ei olnud veel ligi pooltel karskusseltsidel alalist kindlat kooskäimise kohtagi, ainult Narva "Võitlejal" oli oma maja. Seltsimajade ehitamine algas käesoleva sajandi esimesel aastakümnel ning kestis Esimese maailmasõjani, kusjuures kõige intensiivsemaks perioodiks kujunesid aastad 1905-1915. Eesti kultuurimaastik rikastus ühe tüüpkomponendi võrra.

Teine detail, mida tasub tähele panna, oli karskusseltsides toimuv diskussioon ning mõõduvõtmine täiskarskust propageerivate ning parajuse eest seisvate liikmete vahel. Seega polnud sugugi haruldane juhus kui suvalise karskusseltsi kirjatoimetaja sai analoogse sisuga läkituse kui Kolga-Jaani "Eesmärgi" oma: "Et nimetatud karskuse seltsi eestseisus oma seltsist parajuse osakonna ära kaotab, siis on mul au siinjuures oma liikme kaarti tagasi saata."

Veelgi delikaatsemaks muutus asi 1890. aastal, kui tuli riiklik viinamonopol ja karskusekuulutajad ei seisnud äkitselt vastamisi enam mitte mõisnikuga, vaid Vene riigiga. Riik asutas karskusekuratooriumid, aga need propageerisid just parajust. Tartu kuratooriumis, millel paljulubav nimi - "Karskuse Sõber", võttis Oskar Luts ennast oma sõprade seltsis alatihti vinti, nagu tema mälestustest loeme. Tõsi, joogid tuli endal hõlma all sisse tuua.

Viinamonopoli kehtestamine tõmbas karskusliikumise paratamatult poliitikasse. Ent ärgem unustagem, et poliitika kuuluski karskusliikumise tekke varjatud algpõhjuste hulka. Karskusseltsidel oli 1905. aasta revolutsioonis oma eriline roll, mida tasub eraldi käsitleda. Kuid enne seda sobib heita pilk statistikale, et saada aimu, kes olid toonaste karskusseltside aktiivsed liikmed. Andmed pärinevad karskusseltside aastaraamatutest, ning valgustavad aastaid 1899-1910. Kõnealusel ajavahemikul oli eri ühiskonnakihtide liikmete esindatus karskusseltside juhatustes järgmine:

peremehi 27,4%

koolmeistreid 27,2%

käsitöölisi 11,6%

vallakirjutajaid 7,4%

riigiametnikke 7,1%

kaupmehi 6,4%

proletaarlasi 2,1%

muid (peamiselt haritlasi) 12,4%

Arvatavasti oli pilt kogu liikmeskonna hulgas pisut teine. Kui võrrelda karskusseltside juhatusi Eesti Aleksandrikooli abikomiteede ja haridusseltside juhatustega, siis näeme üsna sarnast pilti - ikka peremehed ja koolmeistrid eesotsas, vallakirjutajad ja riigiametnikud järel. Üksiku kurioosumina olgu mainitud, et 1909. aastal oli Nissi "Kindluse" kassahoidja abi ameti poolest viinapõletaja, kassahoidja ise aga tema naine. Paljudes karskusseltsides oli põhikirja kohaselt keelatud seltsiliikmeiks võtta viina- ja õllevabrikute omanikke ning kangete jookide müüjaid. Erinevate seltside juhatuste liikmeskonna suhteline sarnasus annab alust oletada sarnasust ka tegevuses. Karskusseltside tegevuse kaheks põhivormiks olid näitemängud ja peakoosolekud. Nii näiteks iseloomustatakse Tori "Tähe" tegevuse teist aastakümmet : "/.../ pearõhk pandi näitemängu ja laulu mitmesuguste pidude toimepanemise peale." A. Jürgenstein on "Eesti Karskusseltside IX. kongressi kõnede juhtmõtetes" nimetanud seda karskusseltside pidude ajajärguks , kuna oli jõutud arusaamani, et karskusseltsid mitte "ainult mahakiskuvalt ei pea tegevad olema, vaid ka ülesehitavalt."

1905. aasta revolutsiooni mõju karskusseltsidele ja kogu liikumisele oli mitmesuunaline. Seltsid koondasid aktiivseimaid isikuid, järelikult oli ka loomulik, et karskustegelased osutusid mitmel puhul revolutsionäärideks. Nimetagem näiteks vaid Hans Pöögelmanni. Muuseas mainib Villem Reiman ühes oma kirjutises põhjuse karskusseltside revolutsioonikeerises erilise löögi alla sattumise kohta: et paiguti linnades ja alevites, aga maal lausa üldiselt karskusseltsid ainsad olid, kel lahedamad ruumid, siis hakati neid poliitiliste koosolekute toimumispaigana tarvitama. Mõni ime siis, et näiteks Kose "Aare" üürikorter karistussalklaste poolt maha põletati; Valgas ja Pärnus pandi aga soldatid karskusseltsi majja elama.

Ent sellest olukorrast tuldi välja. Lõppkokkuvõttes nii seltsiliikumine tervikuna kui karskusseltside tegevus eraldi mitte ei soikunud, vaid vastupidi, võib öelda, et revolutsiooni järel kujunenud vabamas õhkkonnas algas karskusliikumise järjekordne, sedakorda kolmas tõusuperiood. Tõus oli seotud eelkõige sellega, et karskusseltsid pidasid aastail 1906-1910 oma iga-aastast kongressi. Oluline kogu Eesti karskusliikumise ajaloo seisukohalt oli Eesti Karskusseltside Keskkoha ning kesktoimkonna valimine 1906. aasta kongressil. Toimkonda osutusid valituiks R. Hansson, V. Reiman, J. Tõnisson, J. Toppmann, A. Jürgenstein, dr. Luiga, dr. Kallas ja J. A. Rahamägi ning neiu Einberg. Nende kõrval olid enne Esimest maailmasõda olulisemateks karskusliikumise tegelasteks J. Tilk, “Virulase” toimetaja Jaak Järv, “Oleviku” toimetaja Ado Grenztein ja Villem Ernits.

Järgmise aasta (1907) augustis taas Tartus toimunud kongressi päevakorda kerkis probleemina suhted vastloodud haridusseltsidega, karskusseltside õige tegevuslaadi otsimine, oma ettevõtmiste suhestamine muu seltsiliikumisega. Kuid siiski ei piirdunud karskusliikumise tähtsus viinakatkule vastuseismises, ta leidis koha kultuuri- ja hariduselu keskmes. Polemiseeriti tuluõhtute üle, mis polnud otseselt aatega seotud, ent vaeste seltside kassat täita aitasid. Samast aastast hakati välja andma iseseisvat ajalehte "Karskusleht". Juba varem oli ilmumist alustanud karskusseltside kalender.

Kõigile pingutustele vaatamata elas Eesti karskusliikumine käesoleva sajandi esimese dekaadi lõpul üle kriisiseisundit. Karskustöö tagasilangus oli suurel määral seotud 1906. aastal asutama hakatud haridusseltsidega, mis tõmbasid karskusseltsidest rohkesti rahvast eemale, mistõttu osa karskusseltse isegi oma tegevuse lõpetasid.

1914. algas sõda, ja ehkki tsaarivalitsus kehtestas "kuiva seaduse" kogu sõja ajaks, käis karskusliikumine alla. Loomulikult kehtis I maailmasõja-aegne keeluseadus ka Eestimaa suhtes.

KARSKUSLIIKUMINE EESTI VABARIIGIS

1918-1919. aasta vahetusel karmistati seadusi salaviina valmistamise ja müügi kohta. Piiritust müüdi ainult meditsiiniliseks ja tehniliseks tarbeks. Laienes salaviinatootmine, mille leviku põhjusteks olid aastatepikkune kuiv seadus ja sõda. Ei aidanud ei suured trahvid ega range kontrollsüsteem. 1920. aasta alguses hindas siinne ajakirjandus puskariajajate arvu umbes 15 000-le, kusjuures puskariajamine oli "niikaugele kasvanud, et ta kogu maa purju paneb".

Kujunenud olukord nõudis valitsuselt ja rahva esindusorganilt Asutavalt Kogult otsustavust - mida teha edasi? Kas jääda täieliku kuiva seaduse juurde, hakata vabalt tootma ja müüma alkoholi või leida mingi kesktee. Kujunenud olukorrast väljapääsu otsimisel olid järjekindlamad kohalikud karskusseltsid. Nende esindus, Kesktoimkond, mõjutas oluliselt Asutava Kogu keeluseaduse komisjoni, eesmärgiks oli viia väljatöötatavasse riigi põhiseadusesse paragrahv, mis keelaks Eesti Vabariigis üle 2% kangusega alkohoolsete jookide tootmise, müügi ja sisseveo, mis tähendas praktiliselt täielikku kuiva seadust. Keeluseaduse propageerimiseks korraldati 1920. aastal üleriiklikud karskuspäevad ning viidi läbi muidki aktsioone oma eesmärgi saavutamiseks.

Suuremat poolehoidu leidsid siiski projektid ja ettepanekud, mis nägid ette keeluseaduse kaotamist ning lubasid piiratud ulatuses alkoholimüüki. Näiteks pakuti "Päevalehe" veergudel välja variant, mille kohaselt iga täiskasvanud mees saaks kuus osta veerand toopi (nn. sorokovka, 0,3 l) 50° viina. Erandiks pidid olema sõjas osalenud sõdurid, sest arvati, et kui nemad piisavalt viina ei saa, "võtavad nad näiteks kokaiini tarvitusele, mille läbimüük ja tarvitamine hoopis raskem kontroleerida, mõju aga kahjulikum kui viina oma". Viina arvati väga vaja minevat ka ränga füüsilise ja vaimse töö tegijatele, kellel "mõnikord vaimline depresioon olemas, mis ergutamist nõuab".

27. aprillil 1920 võttis Asutav Kogu vastu seaduse, millega viina müük kuulutati riigi monopoliks. Viina hakati müüma tasuliste nimeliste tšekkide alusel. Iga üle 20. aasta vana meeskodanik sai kuus osta ühe toobi 40° viina. Kuid trahterites ja puhvetites müüdi viina kohapeal tarbimiseks ka tšekkideta.

12. aprillil kohendati seda seadust salaviinaajamise ja -müügi koha pealt.

Alkoholiseadus lahendas või leevendas mitmeid teravaks muutunud probleeme, ent tõi asemele uued. Päevaleht kirjutas "Sagedasti kipuvad nokastanud poisikesed möödaminejate, iseäranis naisterahvaste kallale."

10. mail 1927. järgnes Riigikogu poolt vastuvõetud uus piirituse ja alkohoolsete jookide müügi seadus, mis võrreldes oma seitsme aasta taguse eelkäijaga määratles näiteks, et linnades ja alevites ei tohi alkoholi müüa lähemal kui 100 meetrit kirikutest, koolidest, haiglatest jne. Maal oli selle kauguse alammääraks 500 meetrit.

Hoolimata kõikidest meetmetest oli olukord drastiline : 1921. aastal joodi Eestimaal 8.201.146 liitrit 50° viina, mis teeb, kui arvestada tollaseks elanikkonnaks 1.121.612, iga hinge kohta 7,3 liitrit. Tollal elas Eestis 392.564 üle 15. aastast meest, mis teeb arvutuste tulemuseks, et iga meessoost kodanik oli aastas 44,4 päeva purjus ehk teisisõnu iga kaheksas päev oldi alkoholi mõju all. Summa, mida kulutati vägijookidele, ulatus 27,3%-ni riigi eelarvest. Järgnevatel aastatel olukord mõnevõrra paranes - aasta 1927. statistika kohaselt tarvitati alkohoolseid jooke Eestis 9,4 liitrit elaniku kohta. Kuid kolmekümnendate keskpaiga alkoholiseadus võimaldas alkoholi tarbimise järsku kasvu - 1937. aastal tarvitati kõikvõimalikke alkohoolseid jooke 15,1 liitrit elaniku kohta.

Võitluses alkoholi leviku laienemise vastu ja karskete eluviiside propageerimisel ühiskonnas etendas olulist osa juba väljakujunenud traditsioonidega karskusliikumine. Keeluseaduse kaotamine 1920. aastal ja sellega kaasnev alkoholitarbimise tõus nõudsid ülemaalist kindlapiirilist karskusliikumise organiseerimist. Esmaseks püüdeks oli luua ülemaaline karskuskeskus, “kuhu kuuluksid pääle karskusseltside ka teised täiskarskuse alusel seisvad organisatsioonid/.../.”

XI ülemaailmsel karskuskonverentsil Tartus 1921. aastal võeti vastu Eesti Karskusliidu loomise otsus; aasta hiljem registreeriti Eesti Karskusliidu (edaspidi lüh. EKL) põhikiri, mis määratles, et liidu “otstarve on olla kõigi alkoholismi vastu võitlevate organisatsioonide, asutuste ja isikute ühendajaks ja keskkohaks Eestis”:

EKL, mille otseseks eelkäijaks oli aastast 1892. tegutsenud Eesti Karskusseltside Kesktoimkond, lähtus oma tegevuses põhimõttest “aidata kaasa sarnase kultuurilise ümbruse loomisele, kus joomise põhjused ja tarve oleks minimaalsuseni vähendatud”.

Moodustamisel kuulus liitu, mis kujunes kõikide karskusorganisatsioonide juriidiliseks ühendajaks, 42 organisatsiooni 3528 liikmega. Ajavahemikus 1922-1939 olid Eesti Karskusliidu esimeesteks V. Ernits, P Põld, H. B. Rahamägi, A. Kuum, M. Adamson.

EKL korraldas ülemaalisi karskuskongresse, nende vaheaegadel töötas Asemikkude Kogu, kuhu iga karskuskollektiiv saatis ühe esindaja. Asemikkude Kogu valis EKL-i Kesktoimkonna ja revisjonitoimkonna.

1928. aastast alates hakati looma EKL-i usaldusmeeste võrku, kuhu kuulusid aktiivsed karskustegelased kohtadel, kes tegid seal karskuse alast propagandat ja edendasid muul moel kohalikku karskuselu ning EKL-i ja lokaalsete organisatsioonide koostööd.

EKL-i koosseisu kuulusid põhiliselt kolme tüüpi organisatsioonid - karskusseltsid, karskustoimkonnad ja territoriaalsed maakondlikud osakonnad, lisaks neile üksikliikmed. Eesti Karskusliidu põhituumiku moodustasid organisatsiooniliselt väljakujunenud karskusseltsid. Paljudel neist olid juba pikemaaegsed traditsioonid ja suhteliselt arvukas pidev liikmeskond. Mainigem siinjuures selliseid Eesti karskusliikumise "klassikasse" kuuluvaid seltse nagu Narva "Võitleja" ja Tartu "Karskuse Sõber". 1923. aastal hakkas üle kogu Eesti tekkima arvukalt väiksemaid karskusgruppe, mida vormistati toimkondadena.

EKL-i põhiväljaandeks oli ta häälekandja. Aastail 1922-1926 oli selleks ajakiri "Tulev Eesti"; 1926-1940 ilmus mahukas ajaleht "Külvaja".

1923. aastal asutati EKL-i kõrvale Naiste Karskusliit ja Eesti Noorsoo Karskusliit, kusjuures viimasel oli eriti suur roll karskusliikumise tulevase kaadri ettevalmistamisel; mõlemad ühendused andsid välja trükiseid.

Eesti Karskusliidu algatusel, tema korraldamisel ja suurelt osalt ka materiaalsel toel kutsuti 1923. aastal ellu Eesti Haridusliit eesmärgiga asendada laienevat alkoholitarbimist juhendatud eneseharimise, kultuurilise meelelahutuse ja isetegevusega. Aastail 1923-1940 kujunes see suureks kultuurihariduslikuks organisatsiooniks, millesse 1940. aastal kuulus 477 üksikorganisatsiooni umbes 33 000 liikmega. Erilist tähelepanu pööras Eesti Haridusliit maarahva kultuurharidusliku taseme tõstmisele. Nimetatud suuremate karskusühenduste kõrval tegutses arvukalt karskusseltse, mis ühendasid inimesi staatuse või tegevusala järgi, nagu näiteks Eesti Üliõpilaste karskusühendus, Eesti õpetajate karskuskasvatusliit, Eesti Kristlik Karskusliit, Eesti Raudteelaste Karskusühing jt.

Kokkuvõttes võib nentida, et karskusliikumise süsteem Eesti Vabariigis kujutas endast laialdaselt hargnenud mitmesuguste karskusorganisatsioonide võrku, millest keskseim oli Eesti Karskusliit. Karskusliikumine püüdis organisatsiooniliselt oma mõju laiendada, arendada koostööd kõigi teiste seltside ja ühingutega, kanda karskusliikumise printsiipe üle riigi- ja omavalitsusorganite igapäevatöösse.

Märkimist väärib riigipoolne üsnagi tõhus materiaalne toetus, mis oli hädavajalik teatud hulga ametnike ja instruktorite ülalpidamiseks, osalemiseks rahvusvahelises karskusliikumises ja eriti ulatuslikuks karskuspropagandaks. Alkoholi müügist saadava tulu jagamisel oli üheks saajaks karskusliikumine. Koos eraldisega salaviina ajamise ja müümise trahvirahadest moodustasid need summad põhiosa EKL-i rahakäibest. Kui 1920 aastate algul oli riigipoolne toetus üsna tõhus, siis pärast vinamüügi tšekisüsteemi kaotamist 1926. aastal karskusliikumisele eraldatavad summad vähenesid pidevalt.

EKL-i sidemed rahvusvaheliste karskusorganisatsioonidega olid tihedad ja mitmekülgsed. 1920 aastail kuulus EKL Alkoholismivastasesse Maailmaliitu, Ülemaailmsesse Keeluseaduse Föderatsiooni, muuhulgas toetati Rahvusvahelise Alkoholismivastase Büroo tegevust. 1934. aastal kujunes erialaseks keskuseks Alkoholismivastane Maailmaliit, kuhu astus ka EKL. Tihedad rahvusvahelised suhted tähendasid ka usaldust EKL-i vastu. 1926. aastal viidi järjekordne maailma karskuskongress läbi Tartus. Mitmekülgsed suhted rahvusvahelise karskusliikumisega võimaldasid tunda ja valgustada nii alkoholipoliitikat kui karskustegevust kogu maailmas, rahvusvaheliste kogemuste tundmaõppimine, analüüs ja propageerimine avaldasid omakorda mõju karskustööle siseriigis.

Korraldati karskuskursusi, kus muuhulgas õpetati korraldama alkoholivabu koosviibimisi.

Esmajoones oli EKL-i praktiline tegevus suunatud karskuspropagandale, mille kulminatsiooniks olid nii ülemaalise kui ka kohalikud karskuspäevade läbiviimine

Peale tervete eluviiside eest seismise pidas Eesti Karskusliit oma eesmärgiks riikliku alkoholipoliitika kujundamist ja selle reguleerimist, esitades selleks omapoolseid seaduseprojekte, märgukirju jms. Seaduseprojektide väljatöötamine eeldas tõsist teaduslikku tööd, mille keskuseks kujunes Tartu Ülikool. Teadusliku uurimistöö lahutamatuks osaks luges EKL ka karskustegevuse ajaloo jäädvustamist ja uurimist.

Palju tähelepanu pööras EKL karskusliikumise kaadri kasvatamisele ja täiendamisele. Eelkõige teenisid seda eesmärki ülemaalised ja kohalikud karskuskursused.

 

EKL likvideeriti 1940. aasta oktoobris-novembris Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi juhtimisel. Püüd kiiresti ja erilise valikuta likvideerida kujunenud seltside ja ühingute süsteem, mis Eesti ühiskondlikus elus etendasid tähtsat osa, ning selle asemel ühtlustada kõik ühiskondliku elu avaldusvormid vanemate nõukogude vabariikide vastavate süsteemidega, kandis kahtlemata liialduse pitserit.

KOKKUVÕTE.

Eesti Vabariigi lõpuks oli välja kujunenud ulatuslik karskusorganisatsioonide võrk. Karskusliikumine omas ja hoidis kindlaid seltsielu traditsioone, haarates samal ajal karskuspropagandaga suure osa elanikkonnast. Karskuspropaganda kõrval tehti palju ära rahva teadmiste ja kultuuritaseme tõstmiseks, alternatiivsete võimaluste loomiseks alkoholitarbimisele inimeste igapäevaelus. Just karskusliikumise aktiivse liitmisega üldisesse kultuurikonteksti ja haridusellu suudeti saavutada seltside peamist ülesannet - ohjeldada alkoholi levikut. Kuigi eestlaste enamus ei muutunud täiskarsklasteks, oli siiski loodud oluline vastukaal alkoholi levikule. Aktiivselt sekkus karskusliikumine riigi alkoholipoliitikasse. Ehkki karskusliikumine arenes tõusude ja mõõnadega, oli tal kahtlemata silmapaistev koht Eesti kultuuriloos.

 KASUTATUD KIRJANDUS:

  1. Karskuse käsiraamat : tervitus ja juhatus uutele liikmetele. - Jurjev : J. Ploompuu kuluga trükitud, 1900. - 31 lk.
  2. Tallinna Karskuse Seltsi “Valvaja” põhjuskiri / Tallinna karskusselts “Valvaja”. - Tallinn : Schifferi trükk, [1909]. - 11, [2] lk. - Rööptiitel ja -tekst vene keeles.
  3. Eisen, Matthias Johann. Karskusliikumise ajalugu : suuremalt osalt dr. J. Bergmani ja dr. V. Hytöse ainetel. - Tartu : Eesti Karskusseltside Kesktoimekonna Kirjastus N° 53, 1914. - 184 lk. : portr.
  4. Lass, Joh. Kuidas ja missuguste abinõudega joomise vastu võidelda : Üleriiklisel karskuse-pühal 12. mail 1915. aastal peetud kõne projekt. - Tallinn : [Joh. Lass`i kirjastus ; N° 7], 1915. - 24 lk.
  5. Põld, Peeter. Eesti riigi tulevik ja karskus. - Tartu : (Eesti Karskusseltside Kesktoimkond ; N° 95), 1922. - 16 lk.
  6. Karskusorganisatsioonide üldine tegevuskava. - Tartu : Eesti Karskusliidu kirjastus, 1929. - 16 lk.
  7. Eesti nõukogude entsüklopeedia, 2. trükk, IV köide. - Tallinn : Valgus, 1989. - 704 lk., ill. ISBN 5-89900-007-4
  8. Viru, Atko. Oma tõu tervishoiu nimel : sada aastat karskusliikumist Eestis.//Edasi (1989) 24. aug., lk. 5.
  9. 100 aastat karskusliikumist Eestis : 1889-1989 / [koostanud Erki Silvet]. - Tallinn : Eesti Raamat, 1989. - 84, [3] lk. : fot. ISBN 5-450-00462-1
  10. Suija, Rein. Karskusliikumine taas ausse : Tartu linna volikogu pöördumise toetuseks.//Postimees (1996) 16 jaan., lk. 7.
  11. Vahtre, Lauri. Karskusseltside osast Eesti riikluse sünniprotsessis.//Akadeemia 9 ak. (1997) nr. 5, lk. 957-971.