|
Koostas: Erik Salm
Keldid Kaks tuhat aastat tagasi elasid suuremas osas Kesk- ja Lääne-Euroopas keldid- sõjakas, uhke ja kõrge kultuuritasemega rahvas. Nad olid osavad sõdalased, põllupidajad ja metallitöötlejad. Mitusada aastat valitsesid nad Loode-Euroopat. Kõikidel keltidel oli ühesugune elulaad, kuid nad jagunesid hõimudeks, nagu näiteks atrebaadid Lõuna-Inglismaal ja parisiid Põhja-Prantsusmaal. Enamik kelte elas külades või mängikantsides, millest mõni arenes väikelinnaks. Kuid keltidest ei kujunenud ühtset rahvust. Ajavahemikus 3000 a eKr ja 100 pKr sulasid nad teiste Rooma riigi rahvaste hulka. Tänapäeval on keldi keeli kõnelevad rahvad bretoonid Prantsusmaal, gaelid ?oti- ja Iirimaal ning Walesi põlisasukad kõmrid. Boudica 61. aastat pKr juhtis ikeenide, Britannias elavate keltide hõimu valitsejanna Boudicca (ehk Boadicea) suurt ülesvõimu roomlaste vastu. Aga keltidest ei olnud hästi organiseeritud roomlastele väärilist vastast ja ülestõus suruti maha.
Keltide kodu Keldi perekonnad elasid koos ühes suures elamus. See ehitati kas kivist või täideti puust sõrestik saviga. Katus oli enamasti roost. Tuleaseme kohal rippus rauast katel vee ja liha keetmiseks. Leiba küpsetati kuplikujulises saviahjus. Pere liikmed kudusid kangaspuul kangast, töötasid põllul või tegid pottsepatöid. Metallitöötlemine Keldid oskasid töödelda metalle, sealhulgas rauda, pronksi, vaske, kulda ja hõbedat. Metallist valmistati põllutööriistu, relvi, kilpe, kaarikuid ja kiivreid, neist paljud olid kaunistatud taim- ja loomornamendiga. Keltide asualad Varasemad keldid elasid Kesk-Euroopas, praegusel Lõuna-Saksamaal. Umbes 500. aastaks eKr olid keldid asustanud enamiku Euroopat Iirimaast Musta mereni.
Kasutatud kirjandus: Illustreeritud Lasteentsüklopeedia lk. 230 |
