Keskaegne linn

 

Keskaegsete linnade tekkimine

Kui barbarid Rooma riigi hävitasid, kadusid ka vanaaja linnad. Osa neist purustati võitluse käigus, osa hääbus ise. IX sajandil hakkas Euroopa tasahilju muutuma. Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Kui varem valmistas talupoeg kõik eluks vajaliku ise, siis nüüd tekkis kiht inimesi, kes pühendusid vaid kindla käsitöötoote tegemisele. Käsitööliste valmistatud esemed olid vastupidavamad ja ilusamad kui lihtsa talupoja tehtud. Kaubavahetuse elavnedes kujunes veel teinegi kiht inimesi – kaupmehed, kelle elatusalaks sai kaupade vahendamine.

Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka käsitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi.

Linnad kasvasid järk–järgult. Sageli kasvasid linnadeks mõnele ilmalikule võimukandjale kuulunud linnuse naabruses paiknenud alad. XIII saj aga hakkasid maaisandad ise uusi linnu rajama. Peamine asi mis eristas linnasid sel ajal maa-asulatest oli linnades valitsenud linnaõigus. Selles kirja pandu sõltus paljudest asjaoludest. Vahel polnud vajadust seda ise koostama hakatagi. Tallinn laenas oma linnaõiguse nt. Lübecki linnalt.

Keskaja linnu oli mitmes suuruses, nende elanike arv oli äärmiselt kõikuv. XIV sajandi algul leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, nt. Veneetsia ja Firenze (120000 el.) ja Pariis (80000). Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele.

 

Kuidas tekkis Tallinn?

Muistsel iseseisvusajal oli Tallinnas Toompeal eestlaste linnus. Vanalinna alal paiknes kaubitsemiskoht ja võibolla ka asula, millel puudusid aga Lääne-Euroopa linnadele omased tunnused. 1219. a. vallutasid taanlased Tallinna ning rajasid siia oma tugipunkti. Kaubanduse elavdamiseks kutsus ordu, kelle kätte võim vahepeal läinud oli, siia 200 kaupmeest, kes asusid elama arvatavasti praeguse Niguliste kiriku ümbrusse. Algselt oli nende asupaigas kindlustatud üksnes kivikirik. Koos kaupmeestega saabus siia ka käsitöölisi. Hiljemalt 1248. a. juhindus Tallinn juba Lübecki linnaõigusest. Neid linnaelu õigusnorme kinnitasid hiljem ka kõik järgnevad valitsejad.

Kaupmehe elu ei ole kerge. Eriti veel pealinna oma. Pidevalt tuleb võidelda küll raeliikmetega, kes ei luba mul kanda Tartu sugulase kingitud rõivaid ja alevikaupmeestega, kes on endale nagu rotid magusatesse kohtadesse urud uuristanud. Mind peetakse jõukaks, võib-olla sellepärast, et mul nii paljudes kohtades käsi sees on – vean sisse soola, veine, vürtse ja mitmeid metallist tööriistu ja nipsasjakesi, osa müün maha kohalikul turul, osa läheb Venemaale, kuhu müümisest saab suurt kasu, eriti soolaga kauplemisest.

Kuulun ka Suurgildi, mis ühendab selliseid toredaid kaupmehi nagu mina, näljarottidele sinna asja ei ole. Millega neil olekski kaubelda? Kapitali, mille eest näiteks Venemaalt karus- ja muid nahku, vaha, lina ning kanepit osta ja kasuga edasi müüa, neil ei ole. Ega ikka ainult teraviljaga kauplemisega ennast üleval pidada ei saa.

Tänu Hansa Liidule on mul Lübeckis üks tuttav kaupmees. Eelmiseks sünnipäevaks saatis ta mulle ilusa Veneetsia klaaspeekri, vaat selline ongi õige sõber. Mida ma talle küll vastu kingin? Laseks õige mõnel käsitöölisest puunikerdajal talle midagi teha. Need käsitöölised on üldse üks kole tõug, ei lase ausatel kaupmeestel müüa sissetooduid riideid ja muid asju, ütlevad et nemad tahavad ka elada. Ah, olgu õnnelikud, et me [kaupmehed] neid veel linnadest välja pole ajanud.

Ajad on võrreldes varasematega muutunud. Kui vanasti tervitasid sind pikalt rännakult kodulinna jõudes toredad kaitsetornid ja võimas ringvall, siis nüüd on ennast parasiitidena eeslinnadesse väljaspool linnamüüre asutanud igasugused kaltsakad ja kerjused. Külmavärinad tulevad peale, kui sellisest agulist läbi sõita! Need mõisnike käest pagenud talupojad arvavad, et saavad linna tulles hea elu peale, siis nad eksivad.

Raad on küll kuulutanud, peale aasta ja päeva linnas viibimist ei pea enam isanda juurde tagasi minema, aga kas selle peale on mõeldud, mida need talunikud siin linnas küll tegema hakkavad. Ja kui nende seas hakkavad levima veel haigused – pidalitõbi, katk ja muud, siis hoidku taevas teisi linnaelanikke.

 

 

Linna südameks oli turuplats

Kui võrrelda keskaegset linna külaga, siis oli vahe tohutult suur. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistsid rändajale juba kaugelt silma. Linna pääses hästi valvatud väravate kaudu. Linna südameks oli turuplats, kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad.

Enamasti elas keskaegne linn üle mitut kasvujärku. Kui võeti nõuks linna laiendada ja uusi müüre ehitada, jäeti linna ka vaba maad (peamiselt elanike peenarde jaoks). Sageli tekkis aga üsna pea vajadus uusi hooneid ehitada ja siis kasutati ära needki alad. Keskaegse linna turuplatsil seisis tavaliselt kõige esinduslikum ja tähtsam hoone – raekoda. Turuplatsi serval võis näha veel paari meie jaoks harjumatut asja. Esiteks oli seal püsti suur rist, mis pidi hoiatama: jumal jälgib, et keegi ei rikuks tururahu. Teiseks oli häbipost neile, kes olid juba mõne seadusega pahuksisse sattunud. Mõnede ränkade kuritööde eest toimetati seal isegi hukkamisi. Kuid turuplatsil peeti ka pidu. Seal esinesid rändmuusikud ja veiderdajad. Tähtsate pühakute mälestuspäevadel etendati nende piibliainelisi elulugusid.

 

Raad ja raekoda

Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad. Selle liikmeskond koosnes tavaliselt jõukatest linnakodanikest, enamasti kaupmeestest. Nende otsustada olid kõik linnaelu puudutavad asjad, alates tähtsatest lepingutest ja lõpetades näiteks naiste kleitide lubatava pikkusega.

Raad käis koos raekojas. Kui tegemist oli korralise koosolekuga, siis istuti raekirjutaja ruumis, sest kõik tähtsad dokumendid olid seal kohe käepärast. Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus tähtis dokumendid olid seal kohe käepärast. Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus tähtis külaline või tähistati pidulikku sündmust.

 

Käsitöö keskaegses linnas

Keskaegne käsitöö erines oluliselt sellest, mida meie oleme harjunud nägema suurtes vabrikutes ja tehastes. Kõige suuremaks erinevuseks oli see, et puudusid masinad. Algusest lõpuni valmistati kõik käte jõul. Sepal oli näiteks kasutada vaid ääs, mille tulel ta raua tuliseks ajas, siis alasile asetas ja vasariga tagus, kuni sepis sai vajaliku kuju. Niisugused käsitöövõtted päris sepp oma isalt, kelle töö jätkajaks ta tavaliselt oli. Töövõtted uuenesid väga aeglaselt. Kuid sellele vaatamata oskasid keskaegsed käsitöömeistrid valmistada kauneid ja keerulisi esemeid, mille otstarbekuse ja maitseka kujunduse üle võib imestada praegugi.

 

Käsitöömeister

Töötas oma töökojas ja oli selle täielik peremees. Temale kuulusid nii tööriistad kui toodang, mis oli määratud kas vahetuseks või müügiks. Kuid käsitöömeister ei töötanud töökojas üksi. Tema abimeesteks olid õpipoisid ja sellid. Iga poiss, kes unistas käsitöömeistri ametist, pidi läbi tegema vaevalise tee õpipoisist selliks ja alles siis võis ta saada meistriks. Õpipoisiks sai mehehakatis juba varases nooruses. Selles ametis tuli tal teha kõige lihtsamaid töid ning aidata peremeest ka igapäevastes toimetustes. Selli elu oli juba veidike kergem. Tema oli meistri paremaks käeks. Kuid selligi õpiaeg kestis palju aastaid. Terasemad poisid võisid ameti selgeks saada ehk üsna kiiresti. Kuid see ei teinud neist veel meistrit. Oma töökoja rajamine tähendas seda, et sul pidid olema oma tööriistad ja tööruumid. Kuid mis kõige tähtsam: tuli valmistada meistritöö, millega ametissepürgija pidi tõestama oma sobivust. Otsustajateks olid teised, juba vilunud ja kogenud meistrid. Alles siis, kui meistritöö oli tasemel ning tööriistad ja – ruumid olemas, võis alustada töötamist meistrina.

 

Tsunftid ja tsunftikord

Meister töötas oma töökojas koos õpipoiste ja sellidega. Kuid ühe ala meistreid oli linnas tavaliselt palju. Neil olid ühised huvid ja ühised mured. Sellest tingituna hakkasid ühe ametiala käsitöölised koonduma ühingutesse, sest neil oli niiviisi kergem oma huvide eest seista. Niisuguseid käsitööliste koondisi, kuhu kuulusid ühe käsitööala meistrid, nimetati tsunftideks. Eraldi tsunftid olid näiteks kangrutel, kullasseppadel, rätsepatel ja paljudel teistel ametimeestel.

Tsunfti liikmeks võisid saada vaid meistrid. Nemad üheskoos otsustasid uute liikmete vastuvõtmise üle. Niisuguse ametimeeste ühenduse sisekord oli väga range. Iga väiksemgi samm, mida üks tsunftiliige teha tohtis ja ei tohtinud, oli kirjas tsunfti põhikirjas ehk skraas. Selles oli näiteks öeldud, millal võis hommikuti tööd alustada ja millal tuli lõpetada. Samuti oli seal kirjas, kui palju üldse tohtis toota. Et ära hoida võimalikke üleastumisi, jälgiti skraast kinnipidamist väga rangelt. Iga üleastumine tõi kaasa karistuse. Ometi ei tähendanud tsunftikord ainult käske ja keelde. Tsunftiliikmed hoolitsesid ühiselt ametivendade töövõimaluste eest, ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Kuigi tsunftikorral oli alguses tunduvaid eeliseid eraldi töötamisega võrreldes, hakkas see pikkamööda käsitöö arengut siiski takistama.

 

 Linnakodaniku kodu

Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused: kraanivesi, keskküte, elektrivalgus jms.

Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks. Milline võis olla küll müra, kui näiteks üksteise võidu tagusid viie sepapaja sepad, töötas neli kiviraidurit oma sellide ja õpipoistega ning veidi eemal saagisid laudsepad tünnilaudu.

Keskaegse inimese elurütm sõltus päeva pikkusest. Pimeduse saabudes tõmbuti majadesse. Aknad suleti luukidega ja hakati tegema ettevalmistusi magamaminekuks. Kunstliku valgusega oli asi vilets. Vahaküünlad olid kallid, õlilambid ning rasvaküünlad ei suutnud anda piisavalt valgust, et jätkata toimetusi.

Keskmise linnakodaniku maja oli kahe- või kolmekorruseline. Esimesel korrusel paiknes töökoda, teisel asusid eluruumid, kolmandal aga panipaigad ja ladu. Mööblit oli tubades vähe, selle hulk ja kaunidus sõltusid peremehe jõukusest. Asukohal olid kaks mööblieset: söögilaud ja voodi. Söögikorra kätte jõudes teadis iga kodakondne, millisele kohale võis ta laua ääres istuda. Kui seati magama ja peres oli külalisi, siis polnud selles midagi imelikku, kui omad ja võõrad jagasid üht voodit. Rõivaste hoidmiseks olid suured kirstud.

 

Linnakodaniku söögikombed

Keskaegsed söögikombed erinesid kaasaegsetest üsna oluliselt. Kujutame ette üht pidusöömaaega, mis peeti Tallinnas Suurgildi hoones.

Pidulaud oli kindlasti kaetud linaga. Toidunõusid oli laual vähe: soola- ja sinepitopsid, iga suu jaoks peeker ja nuga. Toidu ettetõstmiseks kasutati lusikat ja kahvlit. Viimane oli tavaliselt kas kahe- või kolmeharuline. Selline kahvel, millega meie oma igapäevast toitu sööme, tuli kasutusele alles XVII sajandil. Taldrikute aset täitsid sageli suured leivaviilud. Mõnikord söödi lauanaabriga ühiselt vaagnalt. Söömaaeg algas käte pesemisega. See oli ka täiesti loomulik, sest söödi ju paljaste kätega. Seejärel loeti väike palve ning asuti roogade kallale. Laua ääres oli täis suuga rääkimine keelatud. Laiduväärseks peeti ka laudlinasse nuuskamist või sellesse noa puhastamist. Laudlinaga võis aga rasvast suud ja sõrmi puhastada. Noaga hammaste torkimine oli keelatud, nii nagu matsutamine ja luristaminegi. Külaliste laua äärde paigutamisel jälgiti rangelt, et igaühel oleks talle vääriline koht.

 

Kasutatud kirjandus:
“Keskaeg” Tallinn 1996
“Keskaja ajalugu” õpik 7. Klassile Tallinn 1991
Internet (aadressi ei mäleta)