Klassitsism

Muusika kohta, mis kestab üle oma aja ja mida ka järgmised põlvkonnad eeskujuks võtavad, kasutatakse sõna “klassikaline”, sidumata seda kindla ajastuga. Rahva hulgas tuntakse seda perioodi muusikas just kolme Viini klassikuga- Haydni, Mozarti ja Beethoveniga- ning 18. sajandi teise poole ning järgmise algusega. Põhimõtteliselt hõlmab klassitsism tervikuna muusikaajaloos pikema ajajärgu, ning nagu ka kirjanduses ja kujutavas kunstis, pole talle anda kerge ühemõttelist ja kindlat ajalist määratlust.

Klassikaline stiil sai alguse itaalia ja prantsuse hilisbaroki muusikas 1730. aasta paiku sündides uutest vooludest. Üleminekuajastuks ehk eelklassitsismiks võib pidada ajavahemikku 1720-1760.Siis tekkisidki uued muusika˛anrid ja vormid, tüüpilisteks muutusid ansambli- ja orkestrikoosseisud. Toimusid olulised muudatused muusikaelus, mis sidusid heliloojad uute publikukihtidega ning nende muusikalise maitsega. Esmaselt kohalt taandus kirik koos vaimueluga ning õukond. Haritud kõrgkodanlus rajas sajandi keskel kõigis tähtsamates muusikakeskustes ühinguid, mille ülesandeks oli korraldada avalikke kontserte, pidada üleval orkestreid ning tellida uusi muusikalisi teoseid heliloojatelt. Sel perioodil hoogustus ka nooditrüki kasutamine ning sellega kaasnes ka muusikaõpetuse kiirem areng. Eriti palju loodi teoseid koduseks musitseerimiseks ning salongis mängimiseks.

Varaklassitsismist võib rääkida umbes ajavahemikus 1760-1780.Sajandi keskel sündinud uued vormid ja ˛anrid jõudsid selle aja jooksul küpse kunstilise väljenduseni. Näiteks sümfoonia, mis 1750.-1760. aastatel oli lihtsakoeline meelelahutuslik orkestriteos, sarnanes oma eelkäijatega väga vähe. Ta arenes ulatuslikuks ja kaaluka sisuga kontsertteoseks.

Klassikalise stiili kõrgajaks loetakse aastaid 1780-1810. Kogu Euroopa muusikaringkonnas polnud kolmele Viini klassikule ligilähedasigi heliloojaid.

Nende mõnekümne aasta jooksul toimusid Euroopas tohutud muutused- põhjuseks eelkõige Suur Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad.18. sajandi prantsuse valgustusfilosoofia sotsiaalsed ideed leidsid poliitilise manifestina väljenduse “Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis, mida võib pidada nn Vana Euroopa lõpuks. Nendest sündmustest said alguse erinevad rahvusliikumised ja oluliselt muutus Euroopa riikide jaotus. Kõik need muutused ja pinged peegelduvad ka selle ajalooperioodi muusikas.

Määratu sisuline erinevus, mida me tajume varase Haydni ja Mozarti ning hilise Beethoveni väljenduslaadis, pole seotud üksnes kunstnikuloomuste erinevusega heroilisus ja isiklikkus, veidi hiljem ka rahvuslikud jooned, mis hakkasid iseloomustama 19. sajandi heliloojate kunsti, on tingitud täiesti uuest vaimustusest tolleaegses Euroopas.

Raskem on muusikaajaloos määrata klassikalise ajastu lõppu. Kui baroki ja klassitsismi vahel näeme selget üleminekut, mil uus, sündiv stiil vastandas end teravalt vanale, siis klassitsismi ja järgmise suure stiili, romantismi vahel midagi sellist pole. Beethoven lähtus peamiselt klassikalistest vormiideaalidest, samas on tema loomingus aga ka palju romantikutele tüüpilisi jooni. Romantilisi loominguperioode on ka Haydnil ja Mozartil. Romantismiajastu heliloojaile jäid aga aluseks needsamad muusikalised vormid, tüüpilised esituskoosseisud ning peamised väljendusvahendid, mis kujunesid välja Viini klassikute loomingus. Põhjapanevad muutused muusikalises mõtlemises algasid alles 19. sajandi lõpus ja seepärast peaks muusikaloos tegelikult rääkima pikemast, umbkaudu poolteise sajandi pikkusest klassikalis-romantilise stiili ajastust. Selles eristuvad klassitsismi ja romantismi etapid, sujuv üleminek nende vahel jääks aga 19. sajandi esimesse veerandisse, mil ühteaegu tegutsesid Ludwig van Beethoven, Carl Maria von Weber ja Franz Schubert.

Lauri Soopalu