Kõrbetaimed ja –loomad

 

Sissejuhatus

Kõrbes on palju taimi ja loomi. See töö annab ülevaate vaid vähestest nende hulgast. Põhirõhk on suunatud nende omapärale. Et paremini mõista, millest jutt, on mõnest taimest ning loomast ka väike pilt. Esmalt siiski sellest, mis ootab igat looma või taime kõrbes ees. 

Kõrbed

Sõna kõrb ei tähenda ainult liivakõrbe. Peale liivakõrbe on veel kivikõrbeid, savikõrbeid, soolakõrbeid, külmakõrbeid, jääkõrbeid. Nende ühine tunnus on, et seal pole vett. Kõrbes sajab kuni 250 mm aastas.Ning aurumine ületab sademete hulka mitmekordselt.Jõed ja järved on veevaesed ning enamasti ajutised. 

Kõrbeid leidub kolmes kliimavöötmes: parasvööde, lähistroopika ja troopika. 

Suur osa maakerast on kõrb. Peaaegu terve Austraalia on kõrb, Aafrika põhjaosas on suur Sahara kõrb. Euraasia lõunaosas on arvukalt kõrbeid, nii Põhja- kui ka Lõuna- Ameerikas on palju kõrbeid. Kõrbete all on 20 milj. km².

Kõrbetes leidub mitmeid kalleid maavarasid: nafta, kivisüsi, raud, vask, kuld. Suurem osa neist on siiani kättesaamatud. 

Taimestik katab vähem kui poole kõrbe pindalast. Taimedel lehed enamasti puuduvad. Taimed ning loomad on kohastunud elama päeval kuumuses 40-50 °C, öösel läbitungivas külmas. Ka inimesed saavad selle kliimaga hakkama, kui valmistuvad enne kõrbe minekut.

Taimed

Datlipalm

Datlipalm on kõrbes kõige levinum palmiliik. Leidub peamiselt Saharas, Araabias. Ta on sealse kliimaga hästi kohanenud. Kuid ta kasvab ka väljaspool kõrbe. Datlipalm elab kuni 200 aastaseks. 

Kõrbes moodustavad datlipalmid oaase. Nad varjavad oma suurte lehtedega päikesevalgust. Tänu sellele saavad seal kasvada ka teised taimed. Varjus meeldib lesida ka tuntud kõrbeloomadel – kaamelitel. Palmi juured on sügaval liivas, et vett kätte saada. 

Palmi viljad datlid on söödavad toorelt. Need on kõrbeelanike põhitoiduks. Datlid sisaldavad kuni 70% suhkrut. Neid on hea säilitada, need ei rikne. 

Datlipalm on igati kasulik. Tema lehtedest punutakse kübaraid, onnide katuseid,korve ja jalamatte, palmipidust valmistatakse mööblit ning lauanõusid, datlimahlast tehakse karastusjooki. Kõrbe elanikud kaitsevad oma elutaime. Sahara oaasides kasvab üle 10 milj. palmi. 

Harjashein

Harjashein kasvab puhmastes luidete vahelistes nõgudes. Nii ei kattu ta kiiresti liivaga. On ka luidete peal väiksemaid tutikesi. Kuid tuul saab nendest kähku jagu: puhub juurtelt liiva või matab taime üleni liiva alla. aga selle vastu on harjashein tegelikult valmis.

Vastu pidada suudab ta tänu võimele kasvatada liiva all olles lisajuured. Nii saab näiteks vars liivast varujõudu hankida ja edasi kasvada. Kui ka tuul puhub juurte ümbert liiva ära, ei tee see taimele viga, sest juure ümber on kaitsekiht. See koosneb liivateradest ning taime mahlast. Kaitsekiht ei kaitse mitte ainult kuivamise, vaid ka murdumise eest.

Ka täiesti liiva alla sattudes tuleb harjashein toime. Ta ootab liivast vabanemist või kasvatab uued varred. 

Harjashein on kasuks kõrbeelanikele. Ta hoiab kinni liiva ja nii saavad elanike kodud kauem püsida. Harjasheina juured asuvad kolmes kihis, et vett ja toitu hankida. Esimene kiht ulatub maapinnani, teine vettpidava kihini ja kolmas 20-25 m sügavusele. Kuna tal on nii palju juuri, hoiab ta väga palju liiva kinni. 

Kaktus

Kaktused on sukulendid ehk taimed, mis varuvad oma lihakatesse vartesse või lehtedesse veetagavarasid, et põuaaega üle elada. Looduslikult kasvavad kaktused ainult Ameerika mandril. 

On olemas väga erineva suurusega kaktuseid. Osad võivad olla puude suurused, osad väikesed. Ka kujult on nad väga erinevad. Mõned on palli kujulised, mõned küünlajalad. Leidub turrisokkalisi, pehmeid, piklikke, sambakujulisi. Neid on nii palju erinevaid, et võibki nimetama jääda.

Kaktusi tuntakse nii palju, et osad ütlevad, et neid on 1500 erinevat liiki, osad aga peavad õigeks arvu 2800. Kaktuseid on maa peal väga palju neid isegi kogutakse ja aretatakse. Mõnel on kodus juba kaktuseid rohkem, kui nende erinevaid liike. 

Kindlasti meeldivad kaktused paljudele enda ilu pärast. Just selliseks, nagu nad on, on kaktuseid muutnud kõrb. 

Kaktusel on suured juured. Need on maapinna lähedal laiali. Osad juured ulatuvad sügavamale. Nii saab taim paremini kätte vett. Veevarude säilitamiseks on kaktusel lihakad varred. 

Et vett paremini  hoida, on kaktus loobunud lehtedest. Nende asemel on kaitsvad astlad. Lehed ainult loovutaksid vett palavale keskkonnale. Asteldega on kakus kaitstud loomade eest, kes teda maiustaksid. 

Saguaaro - tuntuim kaktus, mitte nime vaid just välimuse poolest. Saguaaro kasvab isegi üle 12 meetri kõrguseks. Tema sisse ehitavad pesa mitmed erinevad loomad, jättes juured siiski terveks. Veel üks hea viis vee hoidmiseks on seda varuda. Saugaaro kaktusel on kurrutatud pind. See võimaldab vihmaperioodil vett kogudes taimel suuremaks minna.

Saguaaro kasvab, nagu enamik kõrbe püsitaimi, väga aeglaselt. Ühe haru sirgumiseks kulub üle 40 aasta. Saguaaro varred võivad sisaldada mitmeid tonne vett. 

Osad lapikud kaktused sätivad oma lehetaolisi varsi nii, et otsene päikesekiirgus neid võimalikult vähe tabaks. Nii teeb näiteks tuntud viigikaktus. 

Kõrbetarn

Kõrbetarn on heaks toiduks kõrbeloomadele. Kasvult on ta madal, kuni 20 cm kõrgune. Juured on see-eest maapinna lähedal laiali. Aastas kasvavad need 8 cm pikemaks. Nii haarab taim endale väga suure ala , mis võimaldab paremini vett hankida ja ennast levitada. 

Kõrbetarn on efemeer. See tähendab, et kasvab väga lühikest aega kõige soodsamal aastaajal. Kevadiste vihmade ajal saab ta kätte toitained. Nende jõul kasvatab ta õied ja annab seemned ning seda kõike ühe kevade jooksul. 

Kuuma suve saabudes taim kuivab. Ka juured ei jää niiskeks. Need kuivavad isegi nii, et võivad kergesti murduda. Järgmise aasta kevadel kasvatab ta uued pealsed liiva mattunud juurte jõul. 

Saksauul

Saksauul on väga eriline puu. Teda on peaaegu, et võimatu raiuda või isegi saagida. Jagu saab sellest vaid siis, kui kirvesilmaga tugev hoop vast tüve virutada. Seejärel puruneb puu kildudeks. 

Ka veega ei ole saksauul sõber. Tee sellest paat ja näed, et see vajub põhja. 

Saksauul võib olla kas põõsa kujuline (valge saksauul) või puukujuline (must saksauul). 

Valge saksauul hargneb juba madalalt ning seega ei kasva üle 3,5 meetri kõrguseks. Must saksauul hargneb kõrgemalt ja kasvab kuni 10 meetri kõrguseks. 

Saksauuli oksi ei kata mitte lehed ega astlad, vaid noored haljad oksavõrsed. Suvel, kuuma päikesega hakkab rohelus puudelt kaduma. Võsudest võib aurata rohkem vett, kui juured suudavad maa seest hankida. Sellise lõpu vastu võideldes langetab saksauul võsud liivale. 

Saksauul on nii hea küttepuu, et võib antava kuumuse hulgaga võistelda isegi kivisöe vastu. Aastasadu oli saksauul Aasia kõrbete ainus kütus ning nüüd on linnade ümbrusest saksauuli metsad kadunud. 

Tapp

Põhja-Ameerika kõrbetes kasvava tapu varred meenutavad liaani. Selle järgi kutsutaksegi teda ka kõrbeliaaniks. Need tapud kasvavad ka kuivades kadakametsades. 

Tapu seemned idanevad pärast vihma. Ta kasvab kiiresti ning varred sirguvad isegi kuni 2 meetri pikkuseks. Need väänduvad ümber teiste kõrbetaimede, nagu liaanid ikka. 

Kõrbes on harva näha taimedel lehti, kui pole just oaasi sattunud. Kõrbeliaan on üks nendest taimedest, mis kasutavad fotosünteesiks peamiselt lehti, kuid lehtedele on abiks ka rohelised varred. Saadud toitainete kulul õitseb taim kiiresti. Õielt õiele lendavad putukad tolmendavad õisi ning kindlustavad seemnesaagi. Peale tolmlemist õied närtsivad ning valmivad seemned, mis jäävad ootama järgmist aastat. 

Külmadel talvekuudel varred närbuvad ning säilivad vaid juured, millest kasvab ka järgmisel aastal uus taim.

Velvitšia

Velvitšia on Namiibi kõrbes üksikult kasvav haruldane taim. Tema omapära seisneb selles, et ta on paljasseemnetaim, nagu okaspuud. 

Kogu elu jooksul on velvitšial ainult kaks suurt lehte. Lehed kasvavad kogu taime eluaja. Lehed kasvavad tüve juurest ning otstest järjest surevad. Üheks sellise kasvamise põhjuseks on põletav päike, mis lehti kuivatab. Need võivad hargneda ribadeks (nagu pildil näha). Kuna lehtede alla ei paista palju valgust, leiavad sealt elukoha mitmed putukad. Velvitšial on jäme puitunud vars ja sügavale niisketesse kihtidesse ulatuv naeritaoline juur. 

Velvitšia ei vaja eluks eriti palju vett. 

Velvitšia ümbermõõt võib ulatuda 4 meetrini ja ta võib elada mitmesaja aastaseks. Kogu selle aja jooksul õitseb taim vaid ühe korra. 

Aaloe

Aaloe on igihaljas taim. Rohkesti kasvab teda Lõuna-Aafrikas, poolkõrbetes. 

Lehed on aaloel paksud ja lihakad ning ogadega ääristatud. Lehe pinda katab rasvataoline  kiht. Nii lehtede paksus, kui ka rasvakiht vähendavad aurumist. Samuti peegeldub rohkem valgust tagasi. Mida ogalisemad on lehed ja mida rohkem neid on, seda rohkem hajub päikesekiirgus. Lehed paiknevad rosettidena, punased, kollased või valkjad õied kobarates. 

Pildil on hästi näha, et lehe ja tüve juurde jääb lohuke, kuhu koguneb kastevesi või vähene vihm, mis kõrbes ette võib tulla. 

Ka aaloe on sukulent, varudes lehtedesse vett. Mitme aaloeliigi mahl sisaldab vaike ja rasvu, millest valmistatakse ravimeid. 

Ka kodudes kasvava aaloe mahl on raviva toimega, seda kasutatakse põletuste leevendamiseks. 

Loomad

Kõrbelaev

Kõrbelaevaks nimetatakse kaamelit. Ta väärib seda nime, kuna võib inimesi kanda päevas kuni 100 kilomeetrit palavas kõrbes. 

Seda suudavad nad tänu oma võimele säilitada kudedes tohutul hulgal vett. Veevarude taastamiseks suudavad nad ära juua isegi 100 liitrit vett. 

Kaamelid söövad sitkeid okkalisi kõrbetaimi ning suudavad pikka aega elus püsida tänu küürus säilitatavale rasvavarule.

Kaameleid on kahte liiki. Ühe küüruga kaamel on dromedar ning kahe küüruga baktrian. 

Dromedar kodustati umbes 4000, baktrian aga 4500 aastat tagasi. Kaamelit on juba ammustest aegadest kasutatud veoloomana. Kaamel talub 260 kilogrammi raskust koormat, kui see õigesti paigutada. 

Kaamel kaitseb end edukalt liiva eest. Ta ei lase sel kõrva tungida. Selle jaoks on kõrvas tihe karvastik. Silmade ees on tihedad ripsmed. Liivatormi ajal hoiavad kaamelid silmad kinni, nähes siiski läbi oma õhukeste silmalaugude piisavalt hästi, et edasi liikuda. Kaamelid saavad sulgeda ka ninasõõrmeid, et vältida liiva sattumist hingamisteedesse. 

Liivakõrbetes elavatel dromedaridel on laiad ja siledad jalatallad, mis võimaldavad neil pehmel liival sisse vajumata kõndida. Mägedes elavatel dromedaridel on palju kitsamad tallad, et kivisel pinnal kergem liikuda oleks. Kaamelitel pole sõrgu ega kapju, nende kahevarbalistel jalgadel on nürid küünised. 

Tänu pikkadele jalgadele on kaameli kere kõrgel maapinna kohal, kus õhutemperatuur võib olla isegi 10°C madalam, kui jalgade ümbruses. 

Baktrianidel on paks kasukas, mis kaitseb Sise-Aasia kõrbetes paukuva talvepakase eest. Kevadel vahetavad nad paksu kasuka hõredama vastu. Gobi kõrbes elab tänaseni vaid tuhatkond metsikut kaksküürkaamelit. 

Kaamel puhkab maas, jalad kere all. Tema jalgadel ja rinnal on erilised nahapaksendid paikades, kus surve on kõige suurem. Ülestõusmiseks ajab kaamel end alul põlvili, seejärel sirutab välja oma tugevad tagajalad ning alles lõpuks esijalad. Mahaheitmiseks põlvitab kaamel algul esijalgadele ning langetab seejärel tagakeha. 

Fennek

Fennekid ehk kõrberebased on väikseimad rebaste perekonna liikmed. Ninaotsast sabaotsani on nende pikkus vaid 70 cm.  Fennek elab umbes 10 aastaseks. Välimuselt on ta punakaspruun või liiva värvi kollakas. Neid leidub nii Sahara kõrbes, kui ka Araabia poolsaarel. 

Kehatemperatuuri vähendamiseks on neil võrreldes teiste rebastega suuremad kõrvad. Need talitlevad nagu jahutusradiaatorid, aidates vabaneda üleliigsest kehasoojusest. 

Kuuma päeva veedavad fennekid urgudes. Toitu otsima suunduvad nad alles öösel, jahtides putukaid, sisalikke ja hüpikuid. Fennekid tegutsevad gruppidena koos. 

Skorpion

Skorpion on ämblikulaadne lülijalgne. Keha on lüliline ja koosneb peast, kehast ning sabast. Pikkus ulatub 20 sentimeetrini. 

Skorpion meenutab putukat. Tema lüliline keha ja kaheksa jalga panevad arvama, et tegu on mingi hiigelputukaga. 

Ka skorpion tegutseb öösel. Tema jahib ämblikke ja putukaid. Saagi kättesaamiseks on skorpionil kaks näpitsataolist sõrga. 

Saagi tapab skorpion mürgitades. Saba otsas on tal astel, kust väljub mürk, mis võib tappa isegi inimese. Tavaliselt kasutab ta seda siiski saagi, mitte vaenlase või inimese peal. 

Skorpionid ei joo, kuna saavad kogu vajaliku vee toidust kätte. 

Kõrbepalavuse vastu poevad skorpionid kivi alla peitu. Kuumenemist vähendab ka läikiv ning koorikuline keha pind. 

Sisalikud

Kõik teavad, mida teeb sisalik, kui teda püüda proovida. Sisalik jätab maha vaid väikse sabajupi ning põgeneb. Hiljem kasvab selle asemele uus saba. Kõrbesisalikud teevad oma vaenlastega samamoodi. Ega nad suurt erinegi oma parasvöötme sugulastest. Kõrbesisalikel on vaid kaitsevärvus maastikule vastav. Väga paljudel kõrbesisalikel on okkaline nahk või võime selle värvust muuta.

Sisalikud on meistrid põgenemises. Osad neist kasutavad selleks väledaid jalgu. Osad aga lihtsalt upuvad liivasse. 

Habeagaam

Austraalia kõrbetes elav habeagaam muudab oma naha värvi. Hommikul on see tumedam, et soojust koguda, päeva peale aga muutub kahvatumaks. Kiskjate vastu pakub talle kaitset okkaline nahk. Nad tegutsevad varahommikul ja õhtuhämaruses. Päevaks ronivad põõsaste otsa, kus on jahedam. 

Nad söövad mitmekesist toitu, sealhulgas putukaid, linnumune, imetajate vastsündinud poegi ja kastemärgi taimi. 

Kraeagaam

Austraalia poolkõrbetes elav kraeagaam ajab laiali kaela ümbritseva krae, et näida suurem ning vaenlasi minema peletada. Krae avaneb automaatselt, kui ärritunud sisalik suu avab. Nii näeb ta tõesti välja nagu draakon. Erinevalt teistest sisalikest on tal ka pikem saba. Kui see ei aita, sisalik ründab ja hammustab. 

Moolok

Üks moodus kõrbes vedelikku hankida on otse õhust. Moolok on Austraalia kõrbetes elav sisalik.Tema nahk imab niiskust nagu kuivatuspaber. Nii ei tule muretseda mitte joogi pärast vaid saab rahulikult toitu otsida. Vesi aitab ka kehatemperatuuri hoida piisavalt madalal.

Sõltuvalt temperatuurist muudab ta nahavärvi. Kui on jahedam, on see tumedam, et soojust koguda, soojemas aga heledam, et vältida ülekuumenemist. 

Ka teda kaitsevad okkad naha peal. 

Toiduks on tal sipelgad. 

Ogasaba

Ogasaba elab Saharas. 

Ta tegutseb päeval. Peitu poeb vaid keskpäevase päikese eest. 

Nagu nimigi ütleb, on tema saba ogaline. See on abiks vaenlaste eest põgenemisel. Jälitajatest vabanemiseks lipsab ta mõnda kaljuprakku ning suleb sissepääsu oma ogalise sabaga. Saba on jäme ning sinna kogunevad rasvavarud, millega põuaaega üle elada. 

Ta talub hästi palavat ning talle jätkub veest, mida hangib kastest, taimedest ja vähestest saagiks püütud putukatest. 

Kilpkonn

Tema pea ja jalad sulavad liivaga väga hästi ühte. Kui ta hädaohu korral tardub, on teda väga raske eristada ümbritsevatest kividest, sest kilpkonna kilp on täpselt nagu kivine maapind.

Kilpkonn on küll aeglane, kuid siiski kaitstud vaenlaste eest. Teda kaitseb kilp, kuhu sisse võib ta igal ajal enda pea ja jalad tõmmata. Nii on ta peale vaenlaste kaitstud ka päikese eest. 

Mehhiko kõrbetes elav kilpkonn peidab end päevase palavuse eest urgu. Sööma tuleb ta vaid varahommikul ja hilja õhtul. Tema on taimetoiduline, kuna ei suuda võistelda teiste kiiremate loomadega, et neid nahka pista. Tema lemmiktoiduks on punased ja oranžid õied. 

Kui kõrbekilpkonn satub kuuma päikese kätte, tühjendab ta tõsises kuumastressis oma põie tagajalgadele, et neid jahutada. Peale ja kaelale üritab aga leevendust pakkuda kobrutava sülje abil. 

Kõrbemaod

Maod reguleerivad oma kehatemperatuuri väliskeskkonnast soojust juurde võttes või seda loovutades. Kuna nende kehatemperatuur sõltub välisteguritest, vajavad nad vähem energiat, kui linnud ja imetajad. Seega vajavad nad vähem toitu, mis on kõrbe oludes kasulik omadus. Väiksem energiakulu tähendab ka seda, et roomajad ei hinga nii kiires rütmis, kui linnud ja imetajad, mis aitab neil kukku hoida niiskust. Niiskust hoiab väga hästi ka nende soomuseline nahk.

Sarvikrästik

Saharas ja Araabia poolsaare kõrbetes elab huvitav roomaja, nimelt sarvikrästik. 

Ta on liivaga ühte värvi ja võib seega end hästi peita. Temale sellest ei aita. Ta käänab end S-kujuliseks ning roiete värinate abil kaevab end liiva sisse. Välja jäävad paistma vaid silmad ja ninasõõrmed. Nii, liiva alla maetuna, jääb ta ootama saaki, kes nahka pista. Selleks osutub tavaliselt mõni sisalik. 

Oma peidupaigast väljub roomaja alles öösel, liikudes edasi kaldvaksamisega (külg ees). 

Tema käitumine ja välimus on sarnane Põhja-Ameerika kõrbetes elava sarvik-lõgismao omaga. 

Kobra

Kobra peab jahti öösel. Ta ajab oma kaela puhevile, enne kui hakkab enesekaitseks mürki sülitama. Rünnates oma saaki, väikesi roomajaid ja imetajaid, salvab kobra neid mürgihammastega. Nagu paljud teised kõrbes elutsevad maod väldib ta päevavalgust ja peab jahti öösel. Et kobral oleks toitu lihtsam neelata, avaneb tal suhu hingetoru. 

Kobra näeb ainult liikumist, mitte kujusid. 

Lõgismadu

Ka lõgismadu oskab vett kokku hoida. Erinevalt teistest madudest tema mitte ei sisista, vaid väristab kiiresti oma saba otsas olevat õõnsate lülidega moodustist, lõgistit. See ei põhjusta nii suurt niiskusekadu, kui sisistamine. Lõgisti moodustub kestajäänustest ning suureneb iga aasta ühe lüli võrra.

Rähn

Kõrbes elades peab rähn leppima sellega, et seal pole suuri puid, kuhu sisse oma pesa ehitada. Seega tuli otsida midagi muud. Selleks osutusid saguaarokaktused. Sinna sisse on kerge pesa ehitada. Pesaõõnsuse meisterdamiseks toksib rähn lahti kaktuse pehmet sisemust ja viskab tükid välja. 

Säärane pesa on jahe ja turvaline kasvupaik poegadele, kes vööträhnil on pärast munast koorumist pimedad, paljad ja abitud. Seal saab end kaitsta päikese eest ja kiskjate ligipääs on ka piiratud. Seltsiks kaktuse sees elades on rähnil teised linnud, närilised ja putukad. 

Rähnide tööd kasutavad ära maailma väikseimad kakulised, haldjaskakud, kes nende pesi uudistavad ja siis endale võtavad. 

Ka kõrberähnidel on kaitsevärvus. See on, nagu enamikel kõrbeloomadel kollane või pruun. 

Sipelgad

Meesipelgad

Ameerika kõrbeis elavad omapärased meesipelgad. Osadel meesipelgatest on tagakeha nii tihkelt nektari ja suhkrurikka nestega täidetud, et nad ei suuda liikuda ning istuvad paigal pesa laes. Nende, tööliste hulka kuuluvate sipelgate ülesanne on pesa teiste liikmete toitmine. Meesipelgaid leidub nii Põhja-, kui ka Lõuna- Ameerikas. Austraalias elavad neile lähedased lähkersipelgad, kes on pärismaalaste jaoks paras maiuspala. 

Seemnesipelgad

Nad on töökad sipelgad. Nad korjavad enda pessa seemnetagavara. Kui mõni sipelgas avastab rikkalikult seemneid, tähistab ta tagasitee pessa erilise tagakehanõrega. Selle järgi ruttavad tema kaaslased saaki pessa tassima. Sipelgad söövad nii seemneid, kui ka pesaniiskuses tärkavaid noori idandeid. Seemneid laiali tassides aitavad nad kaasa taimede levikule. 

Soolavähikesed

Soolavähikesed elavad soolajärvedes, merelahtedes ja soolase veega lompides kõikjal maailmas. Nad peavad vastu ka mereveest viis korda soolasemas vees.

Kuivaperioodil vesi aurustub ning vähikesed hukkuvad, kuid nendest jäävad alles munad. Osa munadest on põuakindlad ning peavad kuumale vastu. Nad säilitavad elujõu kümneteks aastateks. 

48 tunni jooksul põrast vihma kooruvad soolavähikeste munadest vastsed. Nad toituvad vees leiduvast orgaanilisest ainest ning vahetavad kasvades kesta nagu kõik vähilised. 

Arenevad vähikesed kestuvad ning neile kasvab juurde uusi jalapaare. Elutsükli pikkus oleneb vee temperatuurist ning toidu hulgast. Suguküpseks saab soolavähike kolm nädalat pärast munast koorumist. 

Täiskasvanud vähikesed paarituvad kiiresti, et jõuaks muneda enne, kui lomp ära kuivab. Emased võivad elada kuni neli kuud ning muneda iga nelja päeva tagant kuni 140 muna. 

Soolavähikesed on tähtis toit lindudele.

Keksik

Nagu enamus pisiimetajaid, elab ka keksik urus. Urus on nad kaitstud äärmuslike kõrbeolude eest. Päeval kaitseb urg päikese eest, talvel aga külma eest. Mida sügavam on urg, seda väiksemad on temperatuuri kõikumised.

Urgu on keksikul võimalik koguda toiduks igasugu seemneid, mis viimases hädas käiku lähevad. 

Toiduotsingule hüplema suundub ta alles öösel. Nii liigub ühe põõsa juurest teise juurde lootuses seemneid leida. Kuivast toidust hoolimata tuleb keksik vett joomata toime. Ta säästab vett, urineerides äärmiselt vähe, ning ka tema väljaheited on purukuivad. 

Keksikud ei higista nagu ülejäänudki närilised. See vähendab niiskusekadu. Viimases hädas jahutavad nad end kaela karvastikku lakkudes. 

Kiskjate eest kaitseb teda kollakas või hallikas kaitsevärvus. Kuid kui sellest siiski abi ei ole, võtab ta appi väledad tagajalad. Nende peal hüpeldes nagu känguru, pääseb ta tihti kiskjate käest pagema. 

Välja arvatud jooksuajal on keksikud üksikelulised loomad. Päeval topivad nad oma urusuu kinni, et väljahingatavas õhus sisalduv niiskus urgu jääks. Nõnda on urus niiskem õhk, kui väljas ja aurumine keha pinnalt ning ninast ja suust on väiksem. 

Labidjalgkonn

Konnadele on sobilik elupaik oaas. Sealt leiab vett, kuhu kudeda ning toitu ja varju päikese eest. Päeval eelistavad konnad siiski päikese eest kivide alla varju pugeda. 

USA kõrbetes elavad labidjalgkonnad veedavad enamiku oma elust maa sees. Välja ronivad nad  vihma ajaks ning otsivad ajutisi lompe, kus leida paarilised ja kudeda. Kullesed arenevad konnadeks vähem, kui 10 päevaga. Nende põhitoiduks on taimed ja surnud loomakesed, kuid osad kullesed võivad muutuda lihasööjateks. Nemad arenevad teistest kiiremini ja võivad rünnata ka endast väiksemaid kulleseid. 

Prussakaherilane

Koos kaevurherilaste ja liivaherilastega kuulub ta erakherilaste hulka, kes armastavad elada üksinda. 

Tema keha on läikivroheline. Pea küljes on tundlapaar ja lendamiseks kaks tiivapaari. Lüliliste jalgade lõpus on küünised, millega on pinnast kergem kinni hoida. 

Vajaliku vee saab prussakaherilane kätte okstelt, kuhu koguneb kastevesi. Valmikud toituvad nektarist, vastsed aga prussakate kehas, keda emaherilased nende jaoks püüavad. Emane püüab putuka kinni, halvab selle astlatorkega ning veab urgu. Mürgist halvatud, kuid veel elava prussaka sisse muneb ta ühe muna. 

Kokkuvõte

Kõrbe karmide oludega tulevad toime just sellised taimed ja loomad, mis vajavad vähe vett ja toitu ning suudavad end teiste ees kaitsta. Kõige rohkem on rohttaimi ning roomajaid ja väikesi imetajaid. Kõige vähem suuri puid ja suuri imetajaid. Iga taim on kohastunud teistest erinevalt, iga loom kasutab ellujäämiseks teistest erinevaid nippe. 

 

Kasutatud kirjandus

Saatana meri (Viktoria Malt 1981)

Kõrbed (Sarjast Silmaring 1999)

Kaktuse tähtkujus (Nikolai Nikonov 1988)

Mandrite geograafia VI klassile (V. Korinskaja, L. Prozorov ja V. Ðtðenjov 1986)

Tuhat tutvust tundrast kõrbeni (V. Masing ja L. Poots 1977)

Internet:

-http://www.geo.ut.ee/kooligeo/loodus/korbetaimed.htm

-http://www.geo.ut.ee/kooligeo/loodus/korbeloomad.htm