Laeva viivad üle mere mehed, mitte nende vead  

(Kirjand Juhan Smuuli  teose “Kihnu Jõnn” ainetel)   

 

 

         Maailmas ei leidu ühtegi inimest, kes poleks kordagi oma elu jooksul pattu teinud. Kõigil on oma head ja vead. Piiblisse on kirjutatud, et ainus inimene, kes kordagi oma elu jooksul kümne käsu vastu ei eksinud, oli Jeesus Kristus. Nii et vigade tegemine on loomulik ning mõne vale sammu pärast ei tasu veel meelt heita.

       Enn Uuetoa oli meremees, keda rahva seas kutsuti Kihnu Jõnniks. Kõik oma teadmised merest ja laeva juhtimisest oli ta omandanud tänu kogemustele. Jõnni tunti võimuka mehena, kelle käe all olid sõitnud mitmedki väga vanad kaubalaevad, mille juhtimisega mitte kõik kaptenid poleks toime tulnud. Kuid Metskapteni suureks veaks oli laiskus ning püsimatus, mille tõttu polnud tal ette näidata merekooli lõputunnistust. Pool päeva Heinaste meremeeste õppeasutuses oli kogu tema haridus. Seetõttu ei tahetud Jõnnile kuidagi kaptenipabereid anda. Arvati, et mis oskusi saab olla mehel, kes ei suuda kooligi lõpetada. Kuid elu näitas, et heaks kapteniks võib saada ka ilma hariduseta. Lõppude lõpuks juhib ju laeva siiski mees, mitte mingi paber. Minu arvates tegi Enn Uuetoa õigesti, et ta selle ühe vea pärast alla ei andnud ning jätkas tööd, mis oli talle südamelähedane.

       Kuigi Kihnu Jõnn sai laeva juhtimisega suurepäraselt hakkama ka ilma hariduseta, vajas ta siiski kaptenipabereid selleks, ei seilata ka ookeanil. Nagu juba mainitud, oli Enn Uuetoa vapper ning sihikindel mees ning tal jätkus julgust minna admirali käest vajalikku dokumenti küsima. Reis Peterburgi tasus ennast igati ära, sest Metskapten saigi pitsatiga ja allkirjaga paberi, mis tegelikult sisu poolest ei olnud mingi dokument, aga ega välismaalased vene keelest aru saagi. Jällegi oli Jõnn võitjaks tulnud, merekooli lõputunnistuse puudumise kaalusid üle mehe nutikus ja julge iseloom.

       Kihnu Jõnn mõistis, et mehest teevad mehe tema õiged teod, mitte tema vead. Nii ei pidanud ta oma meeskonna valikul takistuseks alkoholilembust. Vägijooki tarbinud mees võib küll igasuguseid rumalusi teha, kuid selge peaga teeb ta siiski tööd ja seda jätkub laeval alati. Kui inimesel on üks viga, ei tähenda see veel, et ta millekski ei kõlba.

       Üle ookeani sõites koges Jõnn, et ega see kapteniamet ei ole siiski lapsemäng. Nädalaid püsis tuulevaikus ja joogivee varud aina vähenesid. Olukorda halvendas veel see, et Antti varastas armsamale Mathildele vett ja lasi kogemata osal veest lihtsalt maha joosta. Väike joogikogus ajas janused mehed vihale ning kõik lubasid laevalt lahkuda niipea, kui sadamasse jõutakse. Nii tehtigi, raske südamega maksis Jõnn alluvatele palgad kätte. Ainuke mees, kes laevale jäi, oli süüdlane Antti. Metskapten teadis, mis too oli teinud, kuid ta andestas kõik. Samuti võttis ta laevale tagasi kõik madrused, kes pärast palga mahajoomist norgus peadega jälle tagasi pöördusid. Kihnu Jõnn mõistis, et tähtsad pole mitte inimese tehtud vead, vaid see, et ta neid kahetseb ja end parandada püüab.

       Niisiis kõik teevad vigu. Ei olnud pattudest puhas ka Kihnu Jõnn, kuid tema head küljed ja oskused kaalusid üles kogu halva. Temalt oleks kõigil midagi õppida, kuid kindlasti on olulisim tunnistada ja meelde jätta tarkus, et laeva viivad üle mere mehed, mitte nende vead.