Lendkoer

Rauno Kamenjuk

Mitte üksi linde pole Loodus õnnistanud lendamise imelise võimega. Lindudele sekundeerivad ka paljud imetajad. Eestimaal tunneme neist üksnes nahkhiiri, soojades maades lisanduvad nahkhiirtele ka lendkoerad.

See on kummaline seltskond. Esimesel pilgul nimetavad nad nahkhiiri: need samad nahkjad tiivad, mis pingulduvad kere ja jäsemete vahele; seesama pea alaspidi tegutsemine; kaks nisa emaslooma rinnal, vaid üks poeg, kes korraga ilmale tuleb. Lähemal uurimisel ilmneb ometi hulganisti erinevusi. Esmalt muidugi välimus: lendkoerad meenutavad nagu nimigi ütleb koera. Nende seas leidub nii tüüpilise kolli, terjeri (vasartiibur) kui ka rebase (lendrebased) välimusega liike. Peale selle – enamik lendkoeri on nahkhiirtest märksa suuremad. Suurimate liikide kehapikkus küünib 40 sentimeetrini, tiibade siruulatuseks, s.t. ühest tiivaotsast teiseni tuleb aga kuni kaks meetrit.

Seega siis võib lendkoeri suuruse poolest vabalt võrrelda mõne väiksemat sorti peniga, tiibade siruulatuse poolest aga suure kulli või öökulliga (näiteks kassikakuga). Siiski, erinevalt nahkhiirtest on lendkoerad viletsad lendajad. Nende tiivaotsad on ümarad, ka puudub neil enamasti pidurina pruugitav sabalennus. Lendkoerad on jäätud ilma nahkhiirtele omasest kajalokaatorist – ainukordsest võimest „kõrvadega näha“. Ultraheli asemel kasutavad lendkoerad seepärast nagu inimesedki silmi.

Ning lõpuks – erinevalt putukatest toituvatest nahkhiirtest on lendkoerad pesueht taimetoitlased. Ehkki nime poolest koerad ja rebased, meeldib neile liha ja kondi asemel puuvili – banaanid, apelsinid, papaiad jne. lendkoerale, kes ööst öösse ainult puuvilju vitsutab, on tõsiseks probleemiks, kuidas pea alaspidi mahlaseid frukte süües vältida mahla ninasse ja sealt edasi hingekurku sattumist. Osadel lendkoertel on selle tarbeks varuks eriline õhukotike. Mahla luristamisel varustab see kopse hingamiseks vajamineva õhuga. Osadel lendkoertel on aga selleks koonu ülaküljel asuv eriline renn.

Lendkoer on parandamatu parveloom. Sageli tuhandeliste või isegi kümnete tuhandeliste parvedena ripuvad nad magamispuudel, koobastes või hoone (templi) katuseräästa all. Sel ajal mähivad nad end tihedalt nahksetesse tiibadesse otsekui mantlisse. Kui palavus liiga tegema hakkab, õhustavad nad end tiiva kui lehvikuga. Oma puhkepuudel, mis Indias võivad asuda otse südalinnas (lendkoerad on Indias pühad loomad), on nad väga lärmakad. Õhtu saabudes suundub kogu parv küpsete viljapuude suunas. Pole raske ette kujutada, millist kahju võib kümne – või sajatuhandepealine lendkoerakari ühes istanduses üheainsa ööga teha.

Meile on see võõras mure. Paarisajast maailma lendkoeraliigist elavad meile kõige lähemal alles Küprose saarel Vahemeres.

 

 

Kasutatud kirjandus: Peeter Ernits ja Kersti Linnamägi „Ei või olla!“