LEELO TUNGAL


referaat
Liis Madik
Tallinna Hiiu Põhikool

CURRICULUM VITAE

Nimi: Leelo Tungal
Sünd: 22. 06. 1947 Tallinnas
Perekonnaseis: abielus helilooja Raimo Kangroga, peres kolm õppivat tütart.
Haridus: kõrgem, Tartu Ülikool, eesti filoloogia (1966 – 1972), Tallinna 42. Keskkool (1962 – 1965), Ruila 8-kl.Kool ( 1954 – 1962).
Keelteoskus: vene k. (valdan vabalt), soome k. (valdan vabalt), inglise keel (kõne- ja kirjakeel), itaalia k. (kõne- ja kirjakeel), saksa keel (tõlgin sõnastiku abil).
Töökohad: Ruila 8-kl. kooli eesti keele õpetaja (1965/ 66), Tallinna 36. Keskkooli eesti keele õpetaja (1972/ 73), ajakirjade Täheke ja Pioneer nooremtoimetaja ( 1973 - 1975), ajakirja Täheke mittekoosseisuline kaastööline (1975 – 1981), Eesti Riikliku Nukuteatri kirjandusala juhataja (1981 – 1984), vabakutseline kirjanik (1984 - 1990), Ruila põhikooli emakeele õpetaja (1991 – 1995), ajalehe Eesti Maa kultuuritoimetaja (1994 – 1996), ajakirja Hea Laps peatoimetaja (märts 1994 – juuli 1995, sept. 1996 kuni tänaseni.), HEA LAPS MTÜ juhatuse esimees alates dets. 1997.
Kirjanike Liidu liige alates aprillist 1979.

 

Looming ja preemiad

Looming: 8 luulekogu täiskasvanutele ( 1966 – 1993), lastejutustused "Kartul, lehm ja kosmonaut", "Neitsi Maarja neli päeva" , "Pool koera", "Kirju liblika suvi", "Pille, Madis ja teised", "Kristiina, see keskmine", ", "Barbara ja suvekoerad", "Barbara ja sügiskoerad", "Kollitame, kummitame!"

Luuleraamatud lastele: "Koera elu", "Karune lugu", "Väike ranits," "Seltsis on segasem", "Vana vahva lasteaed", "Palju õnne sünnipäevaks!","Küll on hea!", (1973 – 1998) jpt. Õppekirjandus: Aabits (1997), emakeele lugemikud I, II ja III klassile (1998). Lastenäidendid ja muusikalilibretod "Saabastega kass", "Krants kuuse all", "Tuhkatriinu", "Hunt ja seitse kitsetalle" ,"Luiged, mu vennad!", "Põhjaneitsi", "Nukitsamees", "Juku".

Raamatuid on tõlgitud vene, soome, inglise ja leedu keelde, üksikuid luuletusi ilmunud esperanto, itaalia, saksa, ungari jpt. keeles.

Tõlkinud vene keelest B. Ahmadulina, J. Akimi, O.Drizi, M.Borissova, S.Marshaki,E. Moshkovskaja, M.Tsvetajeva jpt. luulet, inglise keelest lasteluulet ja "Hallo, Dolly!" libreto, saksa keelest "Rügemendi tütre" libreto, reaaluste abil armeenia, gruusia, komi, tshehhi, valgevene jm. rahvaste luulet.

Auhinnad: 1986 Virumaa lasteraamatu preemia, 1992 A.H.Tammsaare ja E. Vilde preemiad, 1997 Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia, 1999 J. Oro nim. lastekirjanduse preemia. .

LOODUSLUULE

  

ÖÖ AED

ÖÖ AEDADES LUURAB
SUUR HALLITAV VAIM.
SIIN ÕITSEDA SUUDAB
VAID TÕBINE TAIM.

 

SIIN PUU KASVAB KÄNGU,
NÄIB PILGE TA URB.
KÕIK MEEL KALDUB LÄNGU-
EI RÕÕMUS, EI KURB.

 

NEIS RÕSKETES ÖÖDES
NÄEN UNESKI MAAD.
SIIN PÕSKEDEL LÖÖBEKS
ÕRN JUMEKUS SAAB.

 

SIIN PAKUD SA MULLE

(AH, KUST KÜLL TA TÕID?)

ÜHE VÄIKESE ÕNNE

SUURT PAHELIST ÕIT.

 

ÕHTUVALGUS

 

ÕHTU VALGUS- PEHME, IMELINE.
METSAD MEENUTAVAD
OMA NIME.
SAMBLA SEES ON
LAPSESÄNGI SOOJUS -
SIIA, SIIA
PÄIKE ÄSJA LOOJUS,
SIIA VALGUS
PÄEVAVALGUS MAHA
MITTE SINNA MUSTA METSA TAHA.

LASTELUULE

MAGUS TÄHESTIK

 

KÜLL MA ÕPIN, KÜLL MA PÜÜAN -
TÄHESTIK EI KULU PÄHE ...
PROOVIN ÕIGE ÄRA SÜÜA
JÄRJEPANNU KÕIK TA TÄHED!
ANANASS JA APELSIN!
BUBERT ... PLUSS BANAAN, BISKVIIDID!
DROPS ON SEAL JA DATTEL SIIN.
EUKALÜPTIKOMM, KUS VIIBID?
GREIPFRUUT TAHAB SUHKRUT LISAKS,
HALB TA POLE KA HALVAAGA.
IIRIS ... ISU KISUB VISAKS.
JÄÄTISEST VÕIB JAGU SAADA.
KEEDIS HAMBA NAHKA PANI.
LIMONAAD TEEB KÕHUVALU.
MELONEID JA MARTSIPANI,
NÄTSU NÄRIN ÜHTEVALU.
"ORAVATKI" (KOMMI) NOSIN,
PIRNI PUGIN, PROOVIN PLOOMI.
RIISIPUDING, SUHKRUROSIN,
SIIRUP ... KÕHUS POLE RUUMI!
SOKOLAAD? EI SÖÖ VÕÕRTÄHTI!
TORDIST POOLE VÕTKU ROTID!

 

URJUKK - URJUHH, KUS SIND NÄHTI -
AHVLI VAHEL? KÄID KOMPOTIS!
ÕUN? KUSKOHTA SEE VEEL MAHUB?
ÄÄDIKAT MA PALUN PISUT!
ÖÖ VÕIKS ANDA SUHKRUST RAHU ...
ÜHE SOOLASILGU IS
TEKIB TÄHESTIKU PEALE -
HALB ON LÄHESTIKKU HEALE!

 

SALAKUULAJA LOOMAAIAS


Loomaaia elanikud märkasid hämmastusega, et nende hulka on pugenud Salakuulaja. Kuidas muidu oleksid inimesed saanud teada asjadest, millest pikka aega oli aimu ainult loomadel? Kust teadsid inimesed, et mägral on urus oma kemps? Seni polnud härra Mäger veel ühtki inimest oma kempsu lubanud. Kes lobises kahejalgsetele välja rebase kirbukaotamise saladuse? Proua Rebane oli väga uhke oma säravpuhtale kasukale. Ja kui sinna haruharva väike kirbukari sigineski, siis võttis rebane õlekõrre suhu ning sukeldus jõepõhja. Õlekõrre abil oli tal kerge hingata, kuid kirbud, kellel kõrsi suus polnud, olid sunnitud rebase kasukast jalga laskma… Ei proua Rebane ega ka härra Mäger olnud oma saladustest kellelegi kõnelnud, kuid ometi kirjutati nendest nii "Tähekeses", "Meie Meeles" kui uues ajakirjas "Loomariik". Keskööl, kui härra Elevant oli koosoleku märgiks kolm korda pasundanud, kogunes loomaaia rahvas tiigi äärde nõu pidama. Iga loom pidi asetama käpa või koiva südamele ning lausuma: "Tunnistan, et mina pole inimestele ühtki loomariigi saladust välja lobisenud!"

Kui kõik neljajalgsed olid nõnda öelnud, jõudis järg lindude kätte. Ka nemad teatasid ausameelselt, et mingit vandenõu pole inimestega peetud. Linnud-loomad laiutasid käppi-koibi - mine tea, ehk on inimesed ise lindude - loomade keele selgeks saanud? "Jah, edaspidi ei julge inimeste kuuldes enam suudki lahti teha," lausus orav tusaselt.

"Oot-oot, kas keegi on lugenud allkirja, mis loomalugude all seisab?" küsis vana öökull, kes seni oli omaette mõtiskledes laulu ümisenud. Kõik vangutasid pead, julgemata tunnistada, et enamjagu neist ei tundnudki tähti. Ainult üks viirpapagoi teadis: "Jah, autori nimeks on paljudel lugudel hr. Ahm - kuid sellenimelist meie suguseltsis küll pole."

"Sellenimelist pole terves loomaaiaski," lõrises lõvi. "Mis me siin ikka asjata aega viidame, nähtavasti on tegemist välismaalasega." Korraga kostis puuoksalt heledat naeru. Naerja oli varblane, kes tegelikult loomaaeda polnud sisse kirjutatud ja käis siin ainult vahel teri nokkimas ning vanni võtmas.

"Teie siin aasite ja arutate, aga üks karvane elukas kirjutab praegugi mingeid salamärke kasetohule - seal loomaaia servas, jänesepuuride taga!" Kõik kihutasid jänesepuuride juurde sellise hooga, et ehmunud jänkupapad panid puuriuksed seestpoolt haaki ja katsid silmad kõrvadega. Tõepoolest, tume karvane loom kirjutas mõtlikul ilmel midagi kasetüvelt koorunud tohule.

"Kaljukass!" hüüdsid loomad kooris.

"Kalju, mis sina siin teed?" küsis lõvi vihaselt. Kuid juba oli öökull looma selja taha lennanud ja luges kasetohult: "Karuemad toovad oma pojakesed teatavasti ilmale varakevadel, une pealt…"

Proua Karu punastas: "Sa jeerum, isegi mu abikaasa ei tea sellistest asjadest midagi - ja see loom lobiseb meie elust kogu ilmale! Kaljule tuleks kere peale anda!"

"Õigus!" hüüdsid loomad läbisegi. Kaljukass konutas kase all ega lausunud sõnakestki.

"Ta käib siin igal ööl omaette nokitsemas!" hüüdsid jänesed, kes olid esimesest ehmatusest toibunud.

"Kalju, miks sa seda teed?" küsis kaamel.

"Aga mis selles halba on, kui inimesed loomade elust üht-teist teada saavad?" küsis kaljukass vastu. Loomad vaatasid üksteisele nõutult otsa ja kehitasid õlgu.

"Ei noh," lausus lõvi, "võib-olla polegi sellest midagi halba, aga asja teeb kahtlaseks just see, et sa kirjutasid meie elust varjunime all."

"Kuidas nii?" imestas kaljukass. "Kui te kõiki mu jutte lugenud oleksite, siis teaksite, et meid, kaljukasse, kutsutakse ka ahmideks!"

"Tohoh!" imestasid loomad. "Ei noh, mis seal imeks panna - mind näiteks hüüavad paljud reinuvaderiks!" teatas rebane. "Minu kohta öeldakse mesikäpp," naeratas karuema, "kuigi paljukest seda mett mu käpale on sattunud… Kui päris aus olla, siis ega ma päris hästi lugeda oskagi, M-tähte ainult tunnen!"

"Ja mina oskan kirjutada üksnes O-d," tunnistas orav. Lõvi ei tunnistanud midagi. Ta mõtles veidi aega kulmu kortsutades ja teatas siis: "Karistuseks… mm-mm… salatsemise eest teen kaljukassile, kelle salanimi on Ahm, kohustuseks kõigile loomaaia loomadele lugemine ja kirjutamine selgeks õpetada. Tunnid hakkavad toimuma kesköösiti täiskuu ajal." Sestpeale õpivad kõik loomaaia elanikud kirjatarkust. Naljakad sildid, mis pildi all selgitavad, et võõrad ei tohi loomi käppida ega toita, on mõeldud hoopis neile inimestele, kes veel lugeda ei oska. Hea, et sina pole nende seas!