“Noor-Eesti”
1908-1915

“Noor-Eesti”

 

Eellugu

Kirjandus- ja kultuurielule suurt mõju avaldanud “Noor-Eesti” liikumise lätted on sajandialguse salajastes õpilasringides. Rahvuslikult meelestatud noori ei rahuldanud venestamisele allutatud koolides pakutav. Nii ilmus aastail 1901-1902 Tartu gümnaasiumiõpilase Gustav Suitsu toimetamisel kolm kirjanduslikku albumit “Kiired”, kus deklareeriti patriootlikke ja vabameelseid püüdlusi eesti kirjanduse edendamiseks. Järjekordse albumi koostamisel 1904. a. otsustati sellele anda uus nimi “Noor-Eesti”, mis ilmselt oli inspireeritud analoogilise nimega kirjanduslikest liikumistest teistes maades ja väljendas ühtlasi noorrahvuslaste taotlust eristada end vanast, konservatiivsusse takerdunud rahvuslusest. Samaaegselt asuti organiseerima ka kirjandusühingut, sest peale albumite kavatseti avaldada muidki ilukirjanduslikke ja teaduslikke teoseid. Legaalse organisatsiooni õigused õnnestus rühmitusel saada alles kaheksa aastat hiljem (1912).

Algusaastad

“Noor-Eesti” I album ilmus tsensuuritakistuste tõttu alles 1905. a. suvel, olles seega vahepealsete ühiskondlike sündmuste ja ka autorite endi vaadete arengust juba mõnevõrra maha jäänud. Peamisena jäi kõlama euroopaliku kultuuri omandamise loosung (Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks), mis saigi kogu “Noor-Eesti” ringkonna üheks põhiliseks ja tunnuslikuks taotluseks.

Ajastu tormilistele sündmustele reageeriti 1905. a. sügisel Friedebert Tuglase toimetatud uue koguteosega “Võitluse päevil”, mis pääses trükki ilma tsensuurita ja oli rühmituse kõige revolutsioonilisem väljaanne.

1907. a. ilmunud “Noor-Eesti” II albumile on juba oma pitseri jätnud revolutsiooniline taandumine.

Rühmituse tekkimisele ja tegevuse algusele osutas revolutsiooni atmosfäär olulist ergutavat ja viljastavat mõju. Oma parima väljenduse leidsid vabadusideed noorte kirjanike töödes võitlusele kutsuva lüürilis-pateetilise romantikana. Kuid nii kirjanduslikes kui ka ideelis-poliitilistes vaadetes oli nendel autoritel omavahel tunduvaid erinevusi ja seepärast ei suutnud nad välja kujundada selgemalt piiritletud programmi.

Taotledes uue elamussisu edasiandmist ning uuemate väljendusvahendite leidmist, andsid nooreestlased samaaegselt oma väljaannetes meeleldi ruumi ka vanema generatsiooni autoritele. Nooreestlased tõstsid klassikaväärilisena esile Kristjan Jaak Petersoni luule ja tunnustasid kriitilise realismi esindajate saavutusi vana ühiskonna pahede ründamisel.

Rühmituse edasises arengus vastuolud nii parem- kui vasakpoolsete ideesuundadega teravnesid, esteetiliste tõekspidamiste pinnal aga tekkis konflikt kriitilise realismi kirjanikega. Nõnda kutsusid “Noor-Eesti” kunstitaotlused, selle esindajate teosed ja teiste suundade kritiseerimine peagi esile ägeda ning mitmepinnalise kirjandusliku võitluse.

 

Esteetiline murrang

“Noor-Eesti” tegevusprogrammi selgepiirilisem väljaarendamine ja sellega kaasnev suunamuutus loomingus toimus pärast revolutsiooni mahasurumist, ränga poliitilise reaktsiooni ajal. Rühmitusele tunnuslikuks jäi ikkagi püüe esile tõsta kunsti ja

kirjanduse esteetilist olemust, millest lähtusid nii või teisiti kõik selle rühmituse algatused. Et ületada senist kultuurilis-kirjandusliku silmapiiri ahtust, püüdsid nooreestlased kontakti leida kaasaegse Lääne-Euroopa, eeskätt prantsuse kirjanduse uusimate vooludega. Oma esteetilise programmi kujundamisel said nad määravaid impulsse uusromantismilt, mis vastandas end realismile. “Noor-Eesti” kirjanduslike taotluste põhisuunaks kujunes püüe jõuda sügavamale elu pealispinnast, tabada tegelikkuse mitmekülgsusest tingitud tunnete ning muljete-meeleolude muutlikku gammat ja jõuda suurte romantiliste üldistusteni, sümbolite ning müütideni.

Senisega võrreldes hoopis teisel tasandil käsitati suhet lugejaga, sest eesmärgiks oli luua ka Eestis intelligentsikirjandus ja pöörduda eeskätt haritud lugeja poole. Väsimatult rõhutasid nooreestlased seda, et sotsiaalne ja eetiline võib kirjanduses ning kunstis mõju avaldada üksnes esteetilise kaudu. Sellest veendumusest lähtus nende terav kriitika pealispinnalise ja primitiivsevõitu tendentsiga kirjanduse pihta.

Senisele eesti kirjandusele teisenenud esteetilise ideaali ja sellest tulenevalt uute väärtuskriteeriumidega lähenedes leidsid “Noor-Eesti” autorid põhjust paljutki laita. Oma arvustuslikes seisukohavõttudes ning loomingus asetasid nad pearõhu kunstilisusele, teostuslikule tasemele ja isikupärasele stiilile, kõrvalisemaks pidasid aga kirjanduse temaatikat, probleemistikku ja sotsiaalset funktsiooni. Probleemilises hasardis kaldusid nad estetismi, eraldasid end ülejäänud eesti kirjandusest ja vastandusid sellele. Eriti ilmnes niisugune hoiak rühmituse III (1909) ja IV albumis (1912) ning ajakirjas “Noor-Eest” (1910-1911).

Rühmituse hajumine

Rahvahulkadeni, kellega realistid kontakti olid leidnud, nooreestlaste looming ei jõudnud ega pidanudki jõudma; see haritlastest lugejaskond aga, kellele “Noor-Eesti” peaasjalikult orienteerus, oli alles liiga hõre ja vähene uut kultuuriliikumist püsivalt kandma.

Nõnda sattus rühmitus kriisiseisundisse, mida omakorda järsult süvendas Esimese maailmasõja puhkemine. Iseloomulikuks said senistes esteetilistes ideaalides pettumise meeleolud. Ihaletud Lääne-Euroopa langes meeletu tapatalgu kaosesse, mille suhtes “Noor-Eestiga” seotud kirjanikel ja kultuuritegelastel sai olla üksnes eitav seisukoht.

Üha raskenevais välistingimustes läks rühmitus vastu lagunemisele.

1912. a. oli “Noor-Eesti” küll saanud pärast korduvalt ebaõnnestunud katseid ametliku kirjandusliku organisatsiooni statuudi, kuid aktiivsemat tegevust sai sellisena arendada ainult mõne aasta; kestvamalt jäi tegutsema üksnes samanimeline kirjastus. “Noor-Eesti” rühmituse viimasteks väljaanneteks olid V album (1915) ning ajakiri “Vaba Sõna” (1914-1916), milles kajastusid juba sõjaaja sünged meeleolud, ühtlasi ilmnes kasvav huvi sotsiaalse probleemistiku vastu ja humanistlike kultuuritraditsioonide säilitamise tahe.

Kaastöölised

Algusest peale olid “Noor-Eesti” rühmituse juhtkujud G. Suits ja Fr. Tuglas. Nende kõrval kuulusid tuumikusse J. Aavik, V. Grünthal-Ridala, A. Kallas ning B. Linde. Mitmekülgne oli J. Oksa kaastöö. Esimeses kahes albumis polnud autorite ring ühtne, koos uuendusmeelsete noortega avaldati vanemaid kirjamehi. Alates kolmandast albumist avaldasid nooreestlased peamiselt oma rühmituse ja sellega lähemalt seotud autorite loomingut. Märgatav on kõige nooremate, pärast “Noor-Eesti” tegevust kirjanduses kaaluka koha omandanud luuletajate M. Underi, J. Semperi, A. Alle, J. Vares-Barbaruse, H. Visnapuu jt. varasemate värsside avaldamine.

Rühmitusega tegi koostööd silmapaistvaid kunstnikke, nagu N. Triik, Kr. Raud, K. Mägi jt. Tänu neile olid nooreestlaste väljaanded hästi kujundatud ja illustreeritud.

Nooreestlased avaldasid ning tõstsid klassikaväärilisena esile Kr. J. Petersoni luule, mis oli kaua unustuses olnud. Teiseks nooreestlaste lemmiklüürikuks oli Juhan Liiv.

Tõlgitult tutvustasid nooreestlased prantsuse, itaalia, vähem skandinaavia, vene ning poola modernluulet.

“Noor-Eesti” tähtsus

“Noor-Eesti” eesmärkides ja tegevuses ilmnes küllaltki vastuolulisi jooni. Ühelt poolt kultuurihorisontide avardamine, püüdlus värskema esteetilise mõtte ning modernsema elutunnetuse poole ja välja astumine kunstikriteeriumide kõrgendamise eest, mis eesti kirjanduse ja kultuuri arengus oli vaieldamatult edasiviiv. Teiselt poolt tähendas see suunitlus aga lahtiütlemist kirjanduse senistest rahvuslik-talupoeglikest traditsioonidest, mida nooreestlased käsitlesid üksnes kui provintslikku mahajäämust, ning kaldumist kirjanduse sotsiaalse funktsiooni alahindamisse.

“Noor-Eesti” ilukirjanduslik pärand ei ole iseenesest suur, ent selles leidub rohkesti kunstiliselt novaatorlikku, mille järelmõjud ulatuvad järgmiste kümnendite kirjandusellu.

Olulise tähtsusega oli nooreestlase Johannes Aaviku algatatud ja juhitud keeleuuendusliikumine (püüe eesti kirjakeelt forsseeritult tõsta arenenud, rikka ja väljendusnõtke kultuurkeele tasemele). See aktsioon andis võimsa tõuke järgnevale täiustamisprotsessile.

Kõike kokku võttes on see, mis “Noor-Eesti” tõi endaga uut ja edasiviivat, suures ülekaalus – ta teostas tõepoolest omalaadse esteetilise revolutsiooni. Rühmitus lõpetas küll tegevuse, kuid tema algatatud kultuuriliikumine jäi kestvalt mõju avaldama ning “Noor-Eesti” juhtivate kirjanike uudne, oma ajastu vaimu sügavalt tabav ja isikupärane looming kuulub tähelepandavama hulka, mis eesti kirjanduses leidub.

Kasutatud kirjandus

Endel Nirk “Eesti kirjandus”

Karl Muru “Noor-Eestist arbujateni”

“Eesti kirjanduse ajalugu”