Rootsi poliitika Eesti ja Liivimaal

 

Rootsi aeg, mis kestis Eestis rohkem kui 100 aastat, tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks on kohtusüsteemi ümberkorraldamine ja uue haldusjaotus välja kujundamine. Kuid just aadlikele seisukohalt oli üheks suuremaks muudatuseks reduktsioon, mis tekitas nurinat ja meelepaha väga paljudes.

Uus kohtusüsteem püsis isegi kuni 19. sajandi lõpuni. Kõige kõrgem kohtuorgan oli mõlemas kubermangus Rootsi kuningas, kellele kaevati edasi madalamate kohtute otsuseid. Kõige kõrgem kohapealne kohus Eestimaal oli Eestimaa Ülemmaakohus asukohaga Tallinnas ja Liivimaal oli vastavaks kohtuks Liivimaa Õuekohus, mis asus alaliselt Tartus. Nendest kohtutes arutati eriti raskeid süüasju ja aadlikke kuritegusid. Neist kohtutest aste madalamad olid Eesti- ja Saaremaal meeskohtud ja Liivimaal maakohtud, kus arutati talupoegade ja muude mitteaadlikke kuritegusid. Kõige madalamateks kohtuteks olid Eestimaal adrakohtud ja Liivimaal sillakohtud. Nendes arutati talupoegade põgenemise juhuseid ja samuti muid talupoegade poolt toime pandud väikeseid kuritegusid.

Praegusel Eesti alal moodustati 2 kubermangu. Eestimaa kubermang, mille pealinnaks sai Tallinn, hõlmas kogu Põhja-Eestit (Lääne-, Harju-, Järva- ja Virumaa). Liivimaa kubermang võttis enda alla kogu praeguse Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti ning selle tähtsamaks linnaks sai Riia. Saaremaa staatus oli põhimõtteliselt kindlaks määramata. Kuna ta liideti Rootsi aladega alles 1645. a, ei osatudki teda algul kummagi kubermanguga liita. Vormiliselt kuulus ta siiski Liivimaa kubermangu, kuid säilitas kogu edaspidise aja teatud eelisolukorra võrreldes teiste piirkondadega. Mõlema kubermangu kõige kõrgemaks kohapealseks võimuesindajaiks olid kindralkubernerid kelle ülesannete hulka kuulusid näiteks sõjaväe juhtimine, kubermangu majanduspoliitika korraldamine ja jälgimine, samuti panid nad ametisse madalamaid riigimehi ning kontrollisid nende tööd. Kuid nende ülesannete hulka kuulus ka teede (eriti just sildade) ja postiteenuste korrashoid. Kindralkuberneri enda aga määras ametisse Rootsi kuningas, kellele ta ka vahetult allus. Eesti- ja Liivimaal omasid üsna suurt mõjuvõimu ka rüütelkonnad, kes esindasid kohalike aadlike huve ja nõudmisi ning lahendasid ka vähemtähtsaid probleeme. Rüütelkonna asjadega tegelesid 12 lugupeetud aadlike poolt eluajaks ametisse valitud maanõunikku. Rüütelkondade esindajad käisid koos umbes iga 3 aasta tagant maapäevadel.

Eestimaa aadlikele ja linnadele säilitati eriõigused, mis kohati olid isegi suuremad kui Rootsi oma aadlikel. Seda tänu sellele, et aadlid ja Tallinna linn olid rootsi riigi alla läinud vabatahtlikult. Kuid kuna Liivimaa oli vallutatud maa, siis hakati seda kiirelt rootsistama. Rootsi kuningas saatis Liivimaale kindralkuberneriks Johan Skytte ja tegi tema peamiseks ülesandeks rootsistada endale alluv maa-ala. Kuid seoses Gustav II Adolfi surmaga ja Rootsis võimule pääsenud aristokraatiaga oli Skytte sunnitud oma tegevuse lõpetama. Rootsi aristokraadid saavutasid 1634. a. üksmeele Liivimaa aadliga ning juba samal aastal pidi Skytte ameti maha panema. Ning seoses rootslaste sisserändega Liivimaale ja Eestimaale olid Rootsi soost aadlid huvitatud nende privileegide suurendamisest neis piirkondades ning juba üsna pea saavutati samaväärsed õigused kui Eestimaalgi.

Kuid 1660.-te aastate alguses halvenes oluliselt Rootsi kuninga ja balti aadli läbisaamine. Kui Karl XI 1660.a. troonile tuli päris ta oma eelkäijalt võlgades riigikassa ja tal oli vaja hakata seda kiiresti täitma. Leidmata selleks muid vahendeid otsustas ta aadlikelt hakata tagasi võtma maid. Riigipäeval Rootsis võeti vastu otsus alustada reduktsiooni mõlemas kubermangus, mis tõi esile aadlite vastuseisu, kes arvasid, et nende õigusi on jämedalt rikutud. Reduktsiooni alla kuuluvateks loeti kõik mõisad ja valdused, mis oli aadlikele annetatud Rootsi ajal. Eriti suurt pahameelt tekitas teade reduktsioonist just Liivimaal, sest seal oli palju rohkeim selliseid valdusi. Selline nurisemine ja pahameel ei meeldinud aga omakorda kuningale ja kättemaksuks kuulutas ta reduktsiooni alla ka need maad, mis olid annetatud aadlitele enne Rootsi võimu kehtestamist. Kuid hoolimata oma nurinast olid kohalikud aadlid jõuetud kuningavõimu vastu. Liivimaal taasriigistati peaaegu 80% kõigist mõisaist. Eestimaal ja Saaremaal olid need näitajad märksa väiksemad. Eestimaal läksid riigi valdusesse natuke üle poole mõisatest ja Saaremaal ainult 1/3. Kuid ometi ei jäänud mõisnikud ilma oma elukohtadest, tavaliselt rentis riik mõisa välja selle endisele valdajale. Kokkuvõttes oli reduktsioon, mis algul küll ei meeldinud sinnamaani kuningast üsna sõltumatutele aadlitele Rootsile kasulik, sest aitas katta olulise puudujäägi eelarvest. Provintsi elatas nüüd end ise ja see omakorda oli soodus arendamaks hariduselu ja kirikuolusid.

Rootsi poliitika Eesti aladel tõi endaga kaasa küll mitmeid kitsendusi aadlikele, kuid soodustas seevastu talurahva hariduse arengut, samuti lasi see periood natuke kergemalt hingata kaupmeestel ja käsitöölistel.