Sinivaal

(Balaenoptera musculus)

 

Tutvustuseks

Sinivaal on maailma suurim imetaja, kelle mass võib olla kuni 145 tonni ja pikkus kuni 32 meetrit. See hiiglane toitub tohutust hulgast pisivähilistest. Suvel tarbib ta kuni 4 tonni toitu päevas. Sinivaal on hävimisohus. Maailmamerre on neid jäänud ainult mõned tuhanded.

Keskkond

Nagu teisedki mereimetajad, pärinevad vaalalised maismaaimetajatest. Miljoneid aastaid tagasi meelitas need loomad vette arvatavasti toiduküllus. See sundis neid kohandama oma anatoomiat uute elutingimustega.

Vaatamata sellele, et vaalalised saavad vabalt meres ringi liikuda ning nad elavad kõigis ookeanides, esineb neid enim Arktika ja Antarktika lähistel, kus on vaalade jaoks piisav kogus toitu-planktonit.

Vete kinnikülmumine põhjustab sinivaalade rändamise soojadesse troopikapiirkondadesse kesisemale dieedile. Planktoni vähesusest tingitud paastumise elavad vaalad üle tänu „varutud“ paksule rasvakihile.

Paljunemine

Sinivaalad ujuvad ringi väikestes, kahest kuni neljast isendist koosnevates rühmades. Suurematesse parvedesse kogunevad nad toidujahil ning järglaste saamiseks.

Sigimine toimub troopikapiirkondade soojades vetes, seal sünnivad ka pojad. Vastsündinuid katab vaid õhuke (vanemaid paks) rasvakiht, külmades vetes ei jääks nad ellu. Vastsündinud sinivaal on ligikaudu seitsme meetri pikkune ning kaalub kuni kolm tonni.

Vaalapoeg toitub emapiimast. Ta joob päevas ära üle 600 liitri piima, teda toidetakse aga seitsmekuuseks saamiseni, mil ta kasvab 15 meetri pikkuseks. Sel ajal arenevad tal välja kiusplaadid ning ta on suuteline juba iseseisvalt toitu hankima.

Toitumine ja jahipidamine

Antarktika lähistel viibides toituvad vaalad eranditult planktonist. Vaal suudab ära süüa isegi 425 kg planktonit. Arktilistes vetes ringi ujudes toituvad vaalad kolme liiki vähkidest.

Jäises vees on rohkem hapnikku ning süsihappegaasi kui soojades vetes. Seetõttu on elu külmades vetes rikkalikum ning mitmekesisem. Planktoni esinemistihedus on siin troopikameredega võrreldes 20 korda suurem.

Suurest kõhutäiest hoolimata on sinivaal võimeline arendama kiirust kuni 20-30 kilomeetrit tunnis. Toitu hangib ta vee alla sukeldudes. Sinivaal võib sukelduda kuni 500 meetri sügavusele ning viibida vee all kuni 2 tundi. Seejärel ilmub ta vetesügavustest nähtavale, planktonit suurte „ampsudega“ haugates. Pannes lõuad pool-kinni, pumpab vaal vee välja ning hoiab planktonit plaatide kiuste kinni.

 

Sinivaala püük ja kaitse

Oma hiiglaslike mõõtmete tõttu on sinivaal olnud vaalapüüdjate põhieesmärgiks. Tema suur kere töödeldi ümber rasvaks, tema kiusplaate aga kasutati korsettide valmistamiseks.

1930.-31. aasta püügihooajal tapsid vaalapüüdjad Antarktika lähistel ligikaudu 30 000 vaala. Kaasajal nende arvukus kasvab, kuigi neid on järel veel vaid 10 000. Vaalade ning teiste vaalaliste kaitsele pühendavad tänapäeval suurt tähelepanu ka maailma mõjukaimad looduskaitseorganisatsioonid.

 

KAS TEADSID, ET...

* Suurim teadaolev isasloom, kellest on kirjalikke märkmeid, oli 31 meetrit pikk. Emasloomad on veelgi pikemad. Kõige raskem registreeritud vaal kaalus 178 tonni.

* Inglastest vaalapüüdjad kutsusid sinivaala „väävlipotiks“, kuna põhjapoolsetes vetes ujudes katab vaala rohekaskollaste ränivetikate kiht, mis tema looduslikku värvust varjutab.

* Korsettide valmistamiseks kasutati kunagi nn. vaalaluid, mis tegelikult olid vaala kiusplaadid.

 

ÜLDANDMED

SUURUS

Pikkus: Isastel 25 m, emased kuni 30 m pikkused

Kaal: 80 000-130 000 kg

PALJUNEMINE

Suguküpsus: 4.-5. eluaastal, isased on selleks ajaks kasvanud 22,5 m pikkuseks, emased 23 m pikkuseks

Poegimine: Emasloomad sünnitavad poja kord 2-3 aasta jooksul

Tiinuse kestus: 340-366 päeva

Poegade arv: 1

ELUVIIS

Häälitsused: Kaeblikud, madalad, sagedus l20 Hz. Saaki jahtides läbilõikavad viled ja piuksatused

Harjumuspärane eluviis: Elavad rühmadena

Eluea pikkus: 80 aastat

LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID

Eristatakse sinivaala kolme alamliiki- põhja-, lõuna- ja pisi-sinivaala. Viimane elutseb India ookeani lõunaosas ning on teistest alamliikidest umbes 3 meetri võrra lühem.

ESINEMINE

Piiratud, laialipillutatud aladel kogu maailmas: peamiselt Arktika ja Antarktika vetes.

KAITSE

Alates 1986. aastast on vaalaliste püük oluliselt vähenenud. Üha sagedamini täheldatakse sinivaalade paljunemise kasvu. Selle imetaja kaitse peab siiski kestma veel vähemalt sajandi, et võiks kindel olla selle liigi säilimises.

 

Kasutatud kirjandus:

„Vaalad“ Vassili Papastavrou
„Imetajad“ Jimmy Johnson
„Laste LOOMAENTSÜKLOPEEDIA“ Philip Whitfield
„Loomade elu“ 7. köide „IMETAJAD“ Tallinn, Valgus. 1987