Sumeri linnad

 

Mesopotaamia linnakultuuri rajajateks olid iidsetel aegadel sinna tunginud sumerid. Keele järgi otsustades ei kuulunud nad Lähis-Idas muidu väga laialt levinud semiidi rahvaste hulka. Allutanud endile põlluharijatest pärismaalased Tigrise ja Eufrati alamjooksu tsoonis, asusid nad organiseerima linnriike, milles elu keerles kindlustatud keskasula – sumeri keeles usu ümber.

Traditsiooni kohaselt alustatakse sumeri linnakultuuri käsitlemist Uruki rajamisest Eufrati äärde umbes 4. aastatuhande keskel e.m.a. Kuid leidude järgi otsustades on selle piirkonna leidudest vanim Eridu, milles juba 4. ja 5. aastatuhande vahetusel e.m.a. elanud mitu tuhat elanikku.

Sumeri linnade vanimat perioodi, mille lõppu 2360. aasta paiku e.m.a. tähistab semiidi päritoluga akkadlaste ülemvõimu algus, tuntakse üsna puudulikult. Aeg, sõjapurustused ja üleujutused on oma töö teinud, sumerite vanimad kirjalikud allikad, mis on pärit 4. aastatuhande keskpaigast, sisaldavad aga peamiselt majanduslikku informatsiooni.

Mitmekülgsemad on teated 3. ja 2. aastatuhandete vahetusest, mil domineerivaks keskuseks oli Uri linn. Alates 1737. aastast e.m.a. pidi viimane loovutama oma positsiooni järk-järgult semiidistunud Babülonile. Võib arvata, et nood vanema põlvkonna linnad ei erinenud kuigivõrd nende tuhat aastat noorematest järelkäijatest, sest arheoloogid on ikka ja jälle leidnud sarnasust Araabia praeguste vanalinnade ning meie ajaarvamise eelse 2. ja1. aastatuhande Mesopotaamia linnade vahel.

Sumeri linnakultuuri leviala hõlmas umbes Mandri-Eesti suuruse ala Pärsia lahest loode pool. Tol ajal kujutas see endast pisut ülekultiveeritud piirkonda, milles igapäevast elu korraldas u. tosin suuremat linna. Niisutussüsteem nõudis korda kas asustuses, mis kujunes hierarhiliseks, mingi kuningliku pealinnaga tipus. Ning valitseja ülesandeks oli kas rahumeeli või sõjaväe abil reguleerida nii sise- kui välispoliitikat. Tiheda asustuse ja vaeste naabrite tõttu, kellest enamik olid rändrahvad, pidi probleeme kuhjaga olema.

Arheoloogide arvates oli elanike arv domineerivates asulates 30 000-50 000.

 

  

Kasutatud kirjandus:

Paul Härmson, Linnad läbi aegade, “Valgus” 1984, lk 166.