Eesti talurahva eluolu XIX sajandil

 

ELAMU

Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost või õlgedest, hiljem lisandusid ka laastukatused. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid seetõttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. See lasti toast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja talvel külmaga toodi isegi väiksemad loomad tuppa. Põrandad olid savist, kivist või lihtsalt mullast. Laudpõrandaid hakati panema XIX sajandi teisel poolel. Mööbel oli peamiselt puust: laud, pingid, magamisasemed, kirstud riiete hoidmiseks jne.

Talu juurde kuulusid ka abihooned, nagu üks ait riiete ja teine toiduainete jaoks, püstkoja sarnane suveköök, laut ning saun. Taluõuel asus kindlasti ka kooguga kaev.

XIX sajandil muutus ka taluelamu. Ilmusid esimesed klaasitud aknad ja korsten, mis eluruumid suitsust vabaks tegi. Need uuendused olid esialgu kättesaadavad vaid jõukatele talupoegadele. Vaesem rahvas elas veel kaua pimedas suitsutares.

Majas olid kahhelahi, akendel olid heegeldatud kardinad, pika pendliga seinakell, vändaga kohviveski ja roosidega serviisid, eesti aegsed toolid ja nelja sahtliga kummutid. Tänapäeval leiab selliseid asju vaid muuseumides. Ka tol ajal olid muuseumid olemas. Peamiselt oli seal palju loomi ja väike osa asjadest on muuseumis väljas. Ülejäänud asjad on hoidlates.

 

TALUPOJA TOIDULAUD

Lauanõud olid taludes enamasti puust ja savist. Laua keskel asuvast suurest kausist võttis igaüks kordamööda lusikaga toitu. Söömise ajal oli igal pereliikmel laua ääres istudes kindel koht. Laud oli pigem pikk ja peenike kui lühike ja lai. Laua otsas asus peremees, tema läheduses oli leivapäts, kust igaühele viilu lõikas. Vanemad inimesed istusid, lapsed pidid sööma püstijalu. Vallatust söömise juures ei lubatud. Pärast sööki tänati toidu eest. Sööjale sooviti “Jätku leiba, ” millele vastati “jätku tarvis”.

Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba, kuigi vahel ei jätkunud seda mitte igaks päevaks. Sageli tuli leivaviljadele lisada agaraid, eriti vaesel ajal isegi tammetõrusid, sammalt või kanarbikku. Kevadel muutus ka niisugune leib haruldaseks. Leiba peeti pühaks. Seda tunnistab vanasõna “Austa leiba, leib on vanemad kui meie”. Leivaga ei tohtinud mängida ega leivaraasule peab astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest libisema, pidi ta sellele ülesvõtmisel suud andma.

Leivakõrvasena tarvitati soolasilku ja poolvedelat jahusupi ehk körti. Kaua aega ei tuntud eesti rahvast kartulit, selle asemel tarvitati naerist. Tangu- või jahuputru keetis perenaine perele tavaliselt kolmapäeviti. Mõnel pool tunti neid päevi pudrupäevadena. Vahel keedeti ka suppi.

Liha söödi talus harva, enamasti sügisel, kui tapeti loomi, või siis suuremate pühade ajal. Liha anti jaopärast ning seda jagas enamasti peremees. Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima, rõõska piima tarvitati harva. Pidupäevadeks valmistati õlut ja kevadeti joodi kasemahla.

XIX – XX sajandi vahetusel hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli valmistatud vaid linnades ja mõisates. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus manna- või riisipudruga. Hakati kohvi keetma, millest sai peagi traditsioon paljudes peredes.

Eestlaste põhiline toiduaine eelmistel sajanditel oli teraviljatoit oli leib. “Rukkileib on peremees” või “Rukis on maja peremees” kinnitas vanasõna ja “Peremees peab ikka laua peal olema” (Häädemeeste). Leib hapupiimaga loeti juba söögikorra eest. Tugevama toidu korral, milleks peeti putru ja kaunviljast paksu rooga, leiba kõrvale ei võetud, sest “oli patt süüa kahte kõrust korraga”. Vanasti pole igakord kõikjal kördi ja leeme kõrvale leiba antud.

Põhjamaistes looduslikes tingimustes tuli sügiseks kogutud tagavara üle talve ära elada, sest “ega kõik päevad ei pole saamapäevad, aga kõik on söömapäevad”. Seetõttu peeti toiduvarude üle range arvestatust, et ots otsaga kokku saaks. Oli selge, et “kui sügisel on suured söömad, siis kevadel teed teised”. Tõnisepäeval, 17. jaanuaril, kui talv oli “harja peal”, pidi olema “leib pooleks ja põhk pooleks.”

 

Leib

Leivasse kui kogu toidu sümbolisse suhtuti suure vaeva ja raske tööga ja selle saamine polnud sugugi kindlustatud. Seetõttu oldi leiva ja toidu eest tänulikud. Toidu üle nurisemine, toidu kallal norimine või selle arvustamine oli vanasti taluperes kehtivate tavade juures mõeldamatu.

Tolle aegne retsept leiva küpsetamiseks:

  1. too aidast jahu.
  2. järgmisel päeval oli vaja jahu ja kartulipudru taignasse sõtkuda.
  3. kui on sõtkutud, tuleb jätta tainas kerkima
  4. mõne aja pärast oli vaja ahjus erinevaid süsisid
  5. siis tuleb tuua suured pannid ja neid ükshaaval ahjusuus tulepaistel hoida ning hõõruda seejärel kuuma plekki peki tükiga, nii et särin taga.
  6. tuleb kasta käed vette ja tõsta lõimest taignamütsakad pannidele ning siluda ilusateks leibadeks.
  7. kraapida lõime seintelt  ja põhjast kamalutäie tainast kokku, kasta märjaks ning voolida sarviliseks kakuks.
  8. tuua võõrusest pika varrega puulabidas ja libistada pannile labida pealt üksteise järel tulikuuma ahju ja tagant järele panna kaapekakud ahjusuhu.
  9. hoida ahjus kuni valmimiseni ja siis ära süüa

 

RAHVALAULUD

Eesti rahvas on alati palju laulnud. Mõned meie regivärsilised rahvalaulud on ligi paar tuhat aastat vanad. Vanad regilaulud erinevad paljustki praegustest lauludest. Neid lauldi sedasi, et eeslaulja laulis ühe värsirea ette ja teised kordasid järgi. Sedasi ei olnudki paljudel lauludel oma kindlat algust ega lõppu.

Lauldi peamiselt elulistel teemadel. Töölaule lauldi tihti just talvistel päevadel, mil pere toimetas toas. Levinud olid karjase- ning ka mängulaulud. Viimaseid lauldi pühapäeviti, mil käidi kirikus ning puhati.

Mõned levinud töölaulud: Peremees kiidab teopõlve, Kaval sulane kündmas; Karjalaulud: Karjased kadunud, Lambad allatuule, Karjasepõli; Mängulaulud: Mardi tantsulaul, Sirbi viskamine,

 

MÄNGUASJAD

Lastel olid ka oma mänguasjad. Vanasti olid mänguasjadeks nukud, mis olid ise tehtud lappidest, käe ja pea olid puust, kiikhobused, klotsid, pulgaloomad, puuloomad ja virr.

Puulooma põhimõte oli väga lihtne. Tehti ainult üks tunnus, mis üht looma teisest eristas. Kõik muu olid ebaoluline ja jäeti tegemata nägu, jalad ja enamasti ka saba. Loomad lõigati lepast, sarapuust, pajust ja kasest. Paras otsajupp vesteti alt siledaks. Sellest sai tulevase puulooma kõhualune. Edasi olenes kõik sellest, mis looma taheti.

Lehma jaoks vooliti üks pulgaots siledamaks ja tehti sinna kiilukujulise lõikega sarved, mis võisid olla sirged või kaarduda sisse- või väljapool. Mõnikord jäeti sarved ka okste harudest. Pulli sarved olid lühemad ja jämedamad kui lehmal, pull ise lehmast suurem ja toekam. Vahel lõigati eristamiseks lehma kõhu alla rist ja pullile kolmnurkne sälk.

Seaks võeti parajalt ümmargused oksajupid. Prunnakam siga oli ilusam. Isegi sea kõhualust ei lõigatud siledaks. Las olla paksem. Ainult sea ninaots vooliti teravaks, et tal oleks mõnusam tonkida.

Hobuse jaoks valiti sobivalt kõver või oksaharuga puuoks – hobusepuu. Hobuse kõige tähtsam tunnus oli keerus kael. See tõusis tavaliselt kõrgele püsti ja oli kehast peenem. Kaela otsa lõigati kõrvadega pea. Mõnikord pandi hobusele ka pulkjalad alla ja takust saba taha.

 

RAHVARIIDED

Tänapäevast erinev oli ka talurahva riietus. Meile on see tuntud rahvarõivaste nime all. Igal Eesti kihelkonnal olid oma rõivad.

Meestel oli suviseks tööriietuseks linasest riidest valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kivivööga kinni tõmmatud. Jalas kanti õhukesest nahast pastlaid, aga ka palju nahast või niinekoest punutud viiske. Saapad ja kingi hakati rohkem kandma alles möödunud sajandil.

Tööriie pidi olema puhas. Särki vahetati üks kord nädalas pärast saunaskäimist. Mõne töö ajal, nagu heinategu ja kündmine, pandi vana traditsiooni järgi selga valge särk. Külmal aastaajal ja pidude puhul kanti villaseid värvikirevaid rõivaid. Naiste piduriietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestitaoliselt käisteta kampsunist või pikk-kuuest. Abielunaiste kohustuseks oli peas kanda tanu ja ees põlle. Teiste riiete peale pandi piklik linane või villane suurätt, mida nimetati sõbaks. Mehed kandsid pidulikel puhkudel särgi peal kampsunit meenutavat jakki ja pikk-kuube, mis oli kivivööga kokku seotud. Sinna juurde kuulusid põlvikpüksid ja põlvikud. Tavaliselt oli peakatteks jämedast vildist vormitud kaabu.

Kaugest minevikust pärinevate arusaamade järgi polnud ehted ja rõivaste kaunistused mitte ainult iluks. Need pidid kandjat ühtlasi kaitsma kõige kurja eest. Näiteks väikesele tüdrukule pandi helmed kaela juba siis, kui tal tuli esimene hammas. Pulmas pidi ka pruut kandma arvukalt ehteid. Kaitsevõimet omistati isegi mõnedele rõivaosadele. Nii näiteks arvati, et kõvasti keha ümber mässitud vöö annab tuge, teeb keha tugevamaks ja hoiab haiguste eest. Eriline kaitsev tähendus oli kinnastel. Seepärast pandi ka suvel mõnikord villased kindad kätte. Kindaid võis ka vöö vahele pista, sest pidavat isegi siis kurja eemale peletama. Kuna naiste puhul hinnati eriti tugevaid sääri, siis panid noored neiud vahel mitu paari sukki jalga, et nad jämedamad välja paistaksid.

Võrumaa rahvarõivaste juurest võib leida lätlaste rahvarõivastega iseloomulikke jooni. Meeste püksid sarnanesid lõikelt vene omadega. Need olid enamasti valgest või triibulistest linasest riidest. Ka särki kandsid nad venepäraselt pükste peal. Naistel peeti eriti pidulikuks särgikaeluse sidumist punase lindiga. Nende kampsunid olid enamasti potisinised. Meelsasti kandsid nad ka õlakatteid. Abielunaine ei tohtinud käia palja peaga. Ta kandis peas linikut, rätti või tanu. Nende sõled ja prossid olid küllaltki suured.

 

KOHUSTUSED

XIX sajandi keskel peale kohustuste tuli ka mõisniku juures käia orjamas, tuli teha talutöid, mida jätkus aastaringselt. Kevadel olid peamiselt põllutöödeks kündmine, äestamine ja külvamine. Künti puust adraga, mille otsas olid rauast sahaterad. Atra vedasid härjad, mõnel pool ka hobused. Pärast künti põld äestati ja siis võis juba seemne mulda külvata. Külvati käsitsi ja väga hoolikalt. Kasvatati rukist, otra, nisu ja kaera. Lõuna-Eestis levis XIX sajandi II poolel linakasvandus. Samal ajal alustati Eestis laiemalt ka kartuli kasvatamist, mis aitas teha lõpu suurtele näljahädadele.

Kevadel veeti laudad sõnnikust puhtaks, see sai väetiseks kesapõllule, mis järgneval sügisel üles künti. Pärast jaanipäeva, kui ilm vähegi lubas, tuli alustada heinateoga. Sageli asusid heinamaad talust kaugel metsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli veel maas. Kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni.

Sügistööde algust tähistas rukkilõikus, milleks kasutati sirpe. Muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama. Hiljem veeti viljavihud koju ja pandi rehetuppa partele kuivama. Mõne aja möödudes alustati rehepeksuga. See oli väga raske töö ja kestis sageli kaua, nii et magama saadi alles poole öö pealt. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi.

Talvel istus pere koos rehetoas pirru valgel. Naised ketrasid, kudusid kangast ja õmblesid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö- ja tarberiistad valmistati ise ja peamiselt just puust. Talvel käidi ka metsas puid raiumas ja palke vedamas. Samuti veeti kuhjadest hein koju. Mõlemaid töid oli talvel mugavam teha, sest reega pääses üle soo ja veekogude otsa igale poole.

Rohkesti oli tööd talu naisperele. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, tavaliselt 4-5 või enamgi. Juba varakult õppisid lapsed tööd tegema ja vanemaid abistama.

Mõne kiireloomulise töö puhul ei tulnud talupere ise toime, siis korraldati talgud. Talgutele tulid naabripered kokku ja kõike tehti ühiselt. Sellised tööd olid näiteks metsavedu, heinategu, rukkilõikus ja hoonete ehitamine. Oli kombeks, et talgulistele pakuti alati sööki ja jooki ning nooremad inimesed lõid pärast tööd tantsugi.

Lisaks kuulus talupoja kohustuste hulka mõisavooris käimine, see tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks.  

 

VANASÕNU

Maailm

1.1.           Kuidas maa, nõnda marjad.

1.2.           Vaikne vesi, sügav põhi.

1.3.           Kõik inimesed ei ole ühe veega ristitud.

1.4.           Kes korra ennast kõrvetanud, kardab tuld.

1.5.           Kus suitsu, seal tuld. Kus suitsu, seal sooja.

1.6.           Hea ilm ei riku kuube ega kasukat,

1.7.           Põua lapsed naeravad, vihma lapsed nutavad.

1.8.           Külm ajab käed põue.

1.9.           Ega vihm taeva jää.

1.10.       Ega kõik lumi lange lagedale.

1.11.       Aeg maksab raha aga aega ei saa rahaga osta.

1.12.       Heal ajal saadud, pahal ajal peetud.

1.13.       Enne tarvis isu, siis lusikat.

1.14.       Ei saa enne väravast läbi, kui värav avatud.

1.15.       Mida varem, seda parem.

1.16.       Iga algus on raske.

1.17.       Lõpp hea, kõik hea.

1.18.       Parem aasta oodata kui kaks kahetseda.

1.19.       Talv ajab karu pesasse.

1.20.       Pääsuke päeva alustab, ööbik lõpetab.

1.21.       Mis täna tehtud, see homme hooleta.

1.22.       Iga päev ei ole pühapäev.

Inimene

1.23.       Igal inimesel omad head ja vead.

1.24.       Silm on hinge peegel

1.25.       Suu teeb suure linna, käsi ei tee kärbse pesagi.

1.26.       Veri paksem kui vesi.

1.27.       Nimi ei riku meest, kui mees ise nime ei riku.

1.28.       Heal lapsel mitu nime.

1.29.       Käbi ei kuku kännust kaugele.

1.30.       Isa sõna enam kui ema vits.

1.31.       Ema hellitab, isa karistab.

1.32.       Lapsel valutab sõrm, emal süda.

1.33.       Üks ema toidab 9 poega, aga 9 poega ei toida ühte ema.

1.34.       Suits suus ei tee veel poissi meheks ega saapad tee plikat saksaks.

1.35.       Hea naine vaese varandus.

1.36.       Pillajast saab ori, kokkuhoidjast kuningas.

1.37.       Parem üheksa sõpra kui üks vaenlane.

1.38.       Parem üks vana sõber kui kaks uut.

1.39.       Oma silm on kuningas.

1.40.       Omad vitsad peksavad kõige valusamini.

1.41.       Mis noorelt külvad, seda vanalt lõikad.

1.42.       Õpi noores eas, kui tahad vanas eas tark olla!

1.43.       Tarkus on enam kui rikkus.

1.44.       Targad sõdivad sõnadega, rumalad rusikatega.

1.45.       Tahad head, ära tee kellelegi kurja.

1.46.       Ühtegi head ei saa ilma vaevata.

1.47.       Hooletus ees, õnnetus taga.

1.48.       Viha ei kõlba asjaajajaks.

1.49.       Uhkus ajab upakile, ahnus kanagi käpakile.

1.50.       Õnn ja õnnetus käivad paaris.

1.51.       Vargus tuleb omal ajal valgele.

1.52.       Parem koks korda küsida kui üks kord eksiteed käia.

1.53.       Hea sõna parem kui 100 krooni

Töö

1.54.       Homseks hoia leiba, aga mitte tööd.

1.55.       Kuidas töö, nõnda palk.

1.56.       Töö töö ajal, jutt jutu ajal.

1.57.       Kui töö lõpeb, lõpeb leib.

1.58.       Kes tööd teeb, see rõõmu näeb.

1.59.       Magades ei leia keegi leiba.

1.60.       Magaja koer ei taba varast.

1.61.       Rahaahnus on kõige kirja juur.

1.62.       Raha ajab rattad käima.

1.63.       Rikas see, kes vähega läbi saab.

1.64.       Pigem karta kui kahetseda.

1.65.       Riie ei riku meest.

1.66.       Oma teenitud leib on magus.

1.67.       Tühi kõht on kõige parem kokk.

Kodu

1.68.       Maja ilma naiseta kui pere ilma kassita.

1.69.       Maja ilma meheta kui õu ilma koerata.

Loomad

1.70.       Anna hobusele süüa, kui tahad sõita.

1.71.       Hobune ei pelga lööki, hobune pelgab sööki.

1.72.       Kes hobuse ostab, see nina tõstab.

1.73.       Koer haugub, kuni hammustab.

1.74.       Iga koer haugub kodu poole.

1.75.       Koer haugub selle ukse ees, kelle käest süüa saab.

1.76.       Mis koer ei näe, seda koer ei haugu.

1.77.       Hea peremees armastab koera.

1.78.       Kass ja koer ei lepi iial kokku.

1.79.       Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam.

1.80.       Siil ajab karu pesast välja.

1.81.       Hundi sööki ja saksa lööki ei maksa naerda.

Linnud

1.82.       Lind ei lenda pesa juurest kaugele.

1.83.       Kanadega magama, kukkedega üles.

1.84.       Öökull ja koi pelgavad päevavalgust.

1.85.       Üks pääsuke ei tee veel kevadet.

1.86.       Haned lähevad, hallad käivad; luiged lähevad, lund tuleb.

 

KASUTATUD KIRJANDUS:

 

  1. Vanaaeg 5.klassile M.Laar, M.Tilk, E.Hergauk
  2. Eesti vanasõnad M.J.Eisen
  3. http://www.hla.edu.ee/rahvalaul/index.html