TOITLUSKRIIS

 

SISUKORD

SISUKORD 2
EESSÕNA 3
SISSEJUHATUS 3
TOITLUSKRIIS ARENGUMAADES 4
TOITLUSKRIIS JA LAPSED 6
TOITLUSKRIIS JA MAJANDUS 7
TOITLUSKRIIS ARENENUD TÖÖSTUSRIIKIDES 7
TOITLUSKRIIS EESTIS 8
ÜLETOITUMUS TOITLUSPROBLEEMINA 9
LAHENDUSED TOITLUSKRIISI ÜLETAMISEKS 9
KOKKUVÕTE 10
KASUTATUD ALLIKAD 11

EESSÕNA

Käesoleva referaadiga, mille teemaks on toitluskriis, püüan anda ülevaate nii toitluskriisi tekkepõhjustest, levikust kui ka sellega seotud nähtustest kogu maailmas. Kuna antud teemal kirjutatud materjalidega tutvudes selgus, et toitluskriis ja näljahäda ei ole üheselt kattuvad mõisted, on antud referaadi teemat kitsendatud, jättes põhjalikuma vaatluse alt välja varasemas ajaloos esinenud näljahädad ning keskendudes ülemaailmse toitluskriisi erinevatele ilmingutele tänapäeval.

SISSEJUHATUS

Juba kaua aega tagasi kujunesid välja põhilised tegurid, mis tingisid toitluskriisi jõudmise sellesse staadiumi, kus maailma paljudes paikades tekkis katastroofiline lõhe elanikkonna füüsilise toiduainetevajaduse ja selle rahuldamise võimaluste vahel, mille tulemusel hukkub igal aastal miljoneid inimesi. Toitluskriise on ette tulnud ka varem, ent 1960 – 1970. aastatel kujunes olukord juba krooniliseks ning nälg omandas nüüd enneolematu ulatuse, olemata seejuures seotud mingite erakorraliste asjaoludega (ikaldused, üleujutused, sõda) nagu varasematel ajajärkudel [16]. Ajaloost tuntud näljahädad olid määratud geograafiliselt (näiteks madalate saakidega mingis piirkonnas), kuid tänapäevases majanduslikult integreeritud maailmas on need määratud majanduslikult – madala tootlikkuse ja sissetulekuga. Näljahäda esineb nii maaelanike seas, kes ei suuda piisavalt toota, kui ka linnaelanike hulgas, kes ei jõua toitu piisavalt osta [3]. Tekkinud toitluskriis on esiteks pretsedenditu oma ulatuselt, teravuselt ja erinevate faktorite koosmõju keerukuselt; teiseks – tal puudub lokaalne iseloom ja ta puudutab oma majanduslikes, poliitilistes ja moraalsetes aspektides kogu inimkonda ja on seetõttu paljude autorite poolt õigusega arvatud nüüdisaja globaalprobleemide hulka kuuluvaks; kolmandaks ei saa tekkinud olukord kesta igavesti. See kõik annab alust iseloomustada kujunenud olukorda kui ülemaailmset toitluskriisi, mis on kauaaegselt akumuleerunud vastuolu kasvavate füüsiliste vajaduste ja olemasoleva toiduainete tootmise, jaotamise ja vahetamise mehhanismi vahel majanduses.

Ülemaailmse toitluskriisi on peamiselt tinginud järgmised põhjused:

  • 1950. aastatel alanud ja 1960. aastate lõpus haripunkti jõudnud demograafiline plahvatus.
  • Endiste koloniaalmaade üha hoogsam kaasamine rahvusvahelistesse majanduslikesse, poliitilistesse ja kultuurilistesse sidemetesse muu maailmaga, mis osutus enneaegseks, kuna need ei olnud valmis osalema maailmaturu konkurentsis.

Oma koosmõjus tugevdasid need faktorid üksteist ja tingisid toitlusprobleemi ülekasvamise 1970. aastate algul teravaks globaalseks toitluskriisiks, mille vahetuks ilminguks on nälg. Kuid nälg kujutab endast vaid jäämäe nähtavat osa. Toitluskriisi põhilise ja nähtamatu osa moodustavad miljonid inimesed, kes kannatavad alatoitumuse mitmesuguste staadiumide ja vormide all [16]. Ebapiisav ja tasakaalustamata toiduainete, eriti kalorite ja valkudega varustatus kujutab endast toitluskriisi olulisemat osa ehk alatoitumust [13; 14; 16]. Kuna toitu, millest inimene kaloreid ja valke saab, on maailmas piisavalt, kui arvestada seda keskmiselt ühe inimese kohta, tuleneb toitluskriis selle ebaühtlasest jagunemisest, milleni viivad poliitilised ja sotsiaalsed probleemid erinevate regioonide ja riikide vahel aga ka omakorda nende piires, kuna valitseva kaubandussüsteemi inimvaenulikkuse tõttu ei saa nälgivad piirkonnad tihti mujalt süüa osta [8; 16; 17]. Arengumaades sureb aastas alatoitumuse tagajärjel 18 miljonit inimest, kuigi maailma viljatoodang, mis praeguse seisuga on 0,9 kilogrammi päevas inimese kohta, lubaks teoreetiliselt ära toita veel ühe Maa-täie inimesi [8; 9].

Äärmise, epideemia mõõtmed võtnud nälja puhangud, mille põhjuseks on enamasti kas ikaldused, loodusõnnetused või sõjad, pälvivad meedia vahendusel maailma avalikkuse suure tähelepanu ning nende ohvritele on tänu nüüdisaegsele infrastruktuurile võimalik osutada kiiret ja tõhusat abi. Ent palju tõsisem probleem on inimeste aastaid kestnud alatoitumus, mis kuulub paljude arengumaade suure rahvastikuosa elulaadi juurde. Kuigi alatoitumuse ja nälja vahel tehakse vahet, puudub spetsialistidelgi üksmeelne arusaam sellest, mis eristab esimest teisest. Brasiilia õpetlasest endine ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsiooni (U.N. Food and Agriculture Organization, FAO) Täitevkomitee esimees J. de Castro käsitleb alatoitumust nälja erilise varjatud avaldumisvormina, mille hulka ta arvas kõik kalori-, valgu-, vitamiini- ja mineraalivaeguse juhtumid. Tegemaks kindlaks nälja ja alatoitumuse ulatust, peab teadma inimeste energeetiliste vajaduste norme. Need sõltuvad inimese east, soost, kehakaalust, kasvust, füüsilisest aktiivsusest ja elukeskkonna klimaatilistest tingimustest. FAO ja Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni (World Health Organization, WHO) eksperdid hindasid "standardse mehe", kelleks on 20 – 39-aastane füüsiliselt terve mees, kes teeb päevas kaheksa tundi "mõõdukat aktiivsust" nõudvat tööd, ööpäevaseks energiavajaduseks 65 kilogrammise kehakaalu puhul 3000 kilokalorile ning samadele parameetritele vastava, ent 55 kilogrammi kaaluva naise ehk "standardse naise", oma 2200 kilokalorile. Kuna elulise tähtsusega on muuhulgas ka valgu omastamine, ei anna ainuüksi toidu kalorsus täielikku ega ammendavat pilti toitumise kvaliteedist. Kuid lähtudes nendest normidest ja arvestades elanikkonna soolist, ealist, professionaalset ja kehakaalulist koosseisu, määrati kindlaks keskmine ööpäevane energiavajadus kalorites, mis moodustas arenenud kapitalistlikes riikides 2561 kilokalorit ja arengumaades 2288 kilokalorit. Kuid paljudes arengumaades ei küündi inimeste varustatus kaloritega isegi selle kehtestatud piirini. Nii näiteks jäi aastatel 1978 – 1980 inimeste keskmine kaloritega varustatus Tšaadis 76%ni ööpäevasest energiavajadusest.

Samuti töötasid FAO ja WHO välja inimese energiavajaduse "kriitilise taseme" –

s. o. energia hulga, mis on vajalik minimaalseks kehaliseks tegevuseks (riietumine, pesemine, söömine) tingimusel, et organism ei ole kasvueas. Selle standardiga peetakse silmas nälja selgelt ilmnevaid äärmuslikke vorme. Mõnevõrra leebemaks näljakriteeriumiks peetakse keskmisest energiavajadusest 250 kilokalori võrra normidest vähem tarbimist [16].

TOITLUSKRIIS ARENGUMAADES

Kui aastatel 1990 – 1992 kannatas FAO andmetel arengumaades alatoitumuse all, mis tähendab, et nad ei saanud piisavalt kas kaloreid või valku või mitte kumbagi, 830 miljonit inimest, siis aastateks 1995 – 1996 oli see arv kahanenud 790 miljonini [3; 13]. Kuid maailma liidrite poolt 1996. aastal väljaöeldud plaani kahandada seda arvu 2015. aastaks 400 miljonini, praeguse tempo juures, milleks on alatoitumuse all kannatavate inimeste arvu vähendamine aastas keskmiselt kaheksa miljoni inimese võrra, küll ellu ei suudeta viia [13]. Kuid samas ei saa selle eesmärgini jõudmiseks minna ainult mõne suure elanikkonnaga riigi alatoitumuse käes kannatavate inimeste arvu vähendamise teed, kuna see oleks ebaaus paljude teistes riikides elavate puudust kannatavate inimeste suhtes [14].

Alatoitumuse käes kannatavate inimeste arvu 40 miljonilise vähendamise taga 1990. aastate algusest nende keskpaigaks on 37 arengumaad, mis mainitud perioodi jooksul suutsid alatoitumuse käes vaevlevate inimeste arvu vähendada 100 miljoni võrra, samas kui osades arengumaades suurenes see arv hoopis suurenes ja seda 60 miljoni võrra [13].

Maailma kõige laialdasem näljatsoon asub Ida- ja Kagu-Aafrikas, kus aastatel 1994 – 1996 elas 31,16% maailma alatoitumuse käes kannatavast rahvastikus [11]. Teise ulatusliku näljatsooni moodustab Lõuna-Aasia, kus aastatel 1994 – 1996 elas 30,67% maailma nälgivatest inimestest. Kahest eelnevast palju ei jää maha ka Aafrika Sahara kõrbe piirkonna riigid 25,36%ga. Suured näljakolded asuvad ka Kirde-Brasiilias, Andide mägipiirkondades, Kesk-Ameerikas ja Kariibi mere basseinis (vt. joon.1 ja joon. 2) [11; 16].

 

Põhiline toiduainete tarbimise struktuuri kujundav tegur on majanduse arengutase. See avaldub tulude suuruses ühe elaniku kohta. Toitumise kvaliteet on sellest otseses sõltuvuses [16]. Seega nälja peamine põhjus ei ole mitte toidu puudus, vaid vaesus. Inimestel ei ole lihtsalt võimalik endale süüa osta. Ka 1998. aasta Nobeli majanduspreemia võitja Amartya Sen on näidanud, et India näljahädasid ei põhjusta alatootmine, vaid elanike vähene ostujõud. Isegi praeguste ressurssidega oleks võimalik kõiki inimesi toita. Seega on vaesus tõsisem probleem kui nälg, kuna viimast pole võimalik ületada esimesega toime tulemata [17]. Vaesuse liigid on järgmised:
  • Absoluutne vaesus – raha jätkub vaid hinge seeshoidmiseks ja hädapäraseks peavarjuks [6]. Maailmapanga hinnangul elab maailmas 1,3 miljardit inimest absoluutses vaesuses [3].
  • Suhteline vaesus – inimest võrreldakse teistega. Tavaline lähtepunkt on pool keskmisest sissetulekust – kas teenitakse vähem või rohkem.
  • Subjektiivne vaesus – igaüks hindab ise oma rahakoti paksust: kas eluks piisab või mitte.
  • Otsene ehk süvavaesus – ressursside tase, mis ohustab põhivajaduste – eelkõige toidu- ja eluasemevajaduse – rahuldamist. Kuni 80% absoluutsest vaesuspiirist.
  • Toimetulekut ohustav vaesus tagab minimaalsete füsioloogiliste vajaduste rahuldamise, kuid seab ohtu majandusliku toimetuleku ning pärsib oluliselt osalemist ühiskonnaelus.
  • Vaesuse riskipiirkond on haavatav mistahes negatiivsest elusündmusest [6].

Toiduainete tarbimise tase varieerub ka riigi siseselt sotsiaalsete kihtide ja isegi perekonna piires. Näiteks ületavad Indoneesias 10% rikkaima elanikkonna kulutused lihale riigi 10% vaesema elanikkonna omad 118-kordselt. Kuid alati ei saa toiduga varustatust sõltuvusse viia inimeste sissetulekute suurusest, kuna maainimesed toituvad enamasti linnainimesest viimastega võrdse sissetuleku juures paremini, kuna nad kasvatavad, eriti arengumaades, suurema osa vajaminevatest toiduainetest ise, samas kui linnaelanikud on sunnitud seda ostma [16].

TOITLUSKRIIS JA LAPSED

Alatoitumust põhjustab ka maailma rahvastiku pidev noorenemine, kuna noorte minimaalne toiduvajadus on suurem kui vanadel [17].

Maailma nälgivad lapsed on kontsentreerunud kahte piirkonda: Lõuna-Aasiasse, kus alatoitumuse käes kannatab pool lastest, ja Musta Aafrikasse, kus selliseid lapsi on üks kolmandik [3; 4].

Laste alatoitumust põhjustab ka toiduainete jaotumine perekonnasiseselt. Üldreeglina toituvad lapsed halvemini kui täiskasvanud ja naised halvemini kui mehed [16]. Seega võib laste toitmisel mitmel pool kohata ebavõrdsust. Kõigepealt söövad mehed ja poisid ning nii võib naistel ja tüdrukutel süüa nappida. Samas kandub naiste alatoitumuse mõju rinnapiimaga edasi ka lastele [4].

Kõike seda arvesse võttes pole ime, et üle poole arengumaade lastest ehk 200 miljonit inimest kannatab alatoitumuse all või lausa nälgivad ning iga päev sureb maailmas 19 000 last alatoitumuse ja sellega seotud haiguste tagajärjel [3; 16]. ÜRO lastekaitsefondi UNICEF andmetel sureb igal aastal maailmas nälja tõttu kuus kuni seitse miljonit last. Seega on alatoitumus suurim laste surmapõhjustaja pärast muhukatku [4]. wpe11A.jpg (10468 bytes)

1990. aastal oli maailmas 215 miljonit last, kelle kasv ei vastanud nende eale, 180 miljonit last, kelle kaal ei vastanud nende eale ning 50 miljonit last, kelle kaal ei vastanud nende kasvule (vt. joon. 3) [12].

"Nälg on palju tapvam kui mõni nakkushaigus," väidab UNICEFi tegevdirektor Carol Bellamy. Alatoitumus on ohtlik ka siis, kui ta ei tapa, kuna muudab selle all kannatanud vigaseks. "Lapsed, kes näljasurmast napilt pääsevad, jäävad kängu, neil tekib arengupeetus ning nad on palju vastuvõtlikumad muudele haigustele. Need vead ei kasva välja, vaid jäävad lapsepõlves nälginuid saatma terve elu [4]."

Imikute ja laste ebapiisav toitumine pärsib nende füüsilise ja vaimse potentsiaali väljaarendamist [3]. Rauapuudusel tekkiv kehvveresus vähendab lapse IQd kuni üheksa punkti võrra. Joodipuudus raseduse ajal viib vaimse alaarenguni. Vitamiini A puudus põhjustab nägemiskahjustusi ja immuunsuspuudulikkust, mistõttu lapsed surevad teistesse haigustesse. UNICEFi hinnangul aitaks paljusid lapsi juba ainuüksi senisest laialdasem soolale joodi lisamine [4].

TOITLUSKRIIS JA MAJANDUS

Majanduslikus mõttes tähendab nälg inimressursside kohutavat raiskamist, kuna see arengumaades täheldatava kõrge suremuse peapõhjuseks. Nälg halvab ühiskonna kõige tootlikuma jõu – inimese. Ühelt poolt on nälja otseseks põhjuseks küll majanduslik mahajäämus ja vaesus, ent teisalt on nälg ise tõsiseks piduriks majandusliku mahajäämuse ja viletsuse ületamisel [16]. Kõrge suremus lapse- ja noorukieas ning madal keskmine eluiga tähendavad seda, et ühiskond ei suuda täiel määral ära kasutada oma "demograafilisi investeeringuid", s. t. suur osa vahendeid, mis kulub tööjõu taastootmisele, loobitakse tuulde.

Nälgivat ja haigustest kurnatud elanikkonda iseloomustab äärmiselt madal töövõime. Näljane inimene on halb töötaja seepärast, et ta on tihti haige, ei suuda taluda pikaajalist füüsilist koormust ega ole võimeline töötama kvaliteetselt. Ebaküllaldane toitumine sunnib inimest hoiduma liigsetest liigutustest – see on organismi loomulik kaitsereaktsioon nälja puhul [16]. Teaduslike eksperimentide tulemusena on selgunud, et inimene, kes nälja tõttu kaotab 20% oma tavalisest kehakaalust, kaotab 50% võimest teha pikaajalist füüsilist tööd, muutudes ühtlasi ka apaatseks [5; 16].

Alatoitumuse puhul kulub suurem osa inimese poolt saadud energiast ainevahetusele ja seda jääb õige napilt üle töö jaoks [16]. Alatoitumus nõrgestab organismi immuunsüsteemi piirini, kus tavalised lastehaigused nagu leetrid ja kõhulahtisus lõpevad sageli surmaga [3]. Terve inimene võib kaotada 10% oma normaalsest kehakaalust, ilma et tema töövõime langeks, ent kui kehakaalust on kaotatud üle 30%, järgneb peaaegu vältimatult surm [5].

Alatoitumus ja nälg on madala tööviljakuse üks põhjusi, madal tööviljakus aga pidurdab tootmise arengut tervikuna ning sealhulgas ka toiduainete tootmise kasvu. Tõsta toitumise taset tähendab väljapääsemist sellest suletud ringist, kuna nälg tingib madalat tootlikkust, mis põhjustab madalaid palku ja vaesust, mis on omakorda põhjuseks vaesusele [3; 16]. Viimase poole sajandi jooksul ongi alatoidetud maailma osa oluliselt vähenenud, eelkõige tänu suurenenud toidutootmisele ühe inimese kohta.

Ajalooliselt on inimkond sõltunud kolmest põhilisest toiduallikast: põllumaadest, maailmamerede kalavarudest ja karjamaadest. Rahvastiku jätkuv juurdekasv on nendele looduslikele süsteemidele, millest kahe viimase puhul on maailm jõudnud nende ekspluateerimise piirile, suurimaks surveallikaks [3].

TOITLUSKRIIS ARENENUD TÖÖSTUSRIIKIDES

Alatoitumus ja nälg ei ole ainult arengumaade probleem [4]. Näljateema on pommina ilmunud viimaste aastate lääne ajalehtede esikülgedele. Mitmed uurimused on tõestanud, et ka ühiskondades, kus sõna "nälg" näis olevat unustatud, kannatab osa rahvast alatoitumuse all. USAs oli viimaste valimiste ajal küsitluste järgi nii suure osa inimeste kui ka paljude kongresmenide arvates maa üks olulisim probleem just laste nälg [2]. UNICEFi hinnangul ei saa ka Ameerika Ühendriikides, kus on kõige suurem laste alatoitumus arenenud riikide hulgas, 13 miljonit last piisavalt süüa. Ka Ida-Euroopa üleminekuriikides on turumajandusreformid suurendanud nälgivate laste hulka [4]. Arvestades, et arenenud tööstusriikides oli 1999. aasta andmetel kaheksa miljonit alatoitumuse käes kannatavat inimest ja liites sellele veel üleminekumaade 26 miljonit nälgivat inimest, võib väita, et alatoitumuse probleem ei ole aktuaalne mitte ainult arengumaades [13]. Seega maailma kokku peaaegu 790 miljonit nälgivat inimest ületavad iga maailmajao väljaarvatud Aasia elanikkonna suuruse [14].

TOITLUSKRIIS EESTIS

Nagu eelpool mainitud on alatoitumuse teema taas esile kerkinud ka arenenud maades. Kuid Eesti riik eitab nälja olemasolu [2].

Kui järgida klassikalist nälja definitsiooni, siis ÜRO metoodika andmetel meil tõesti nälga pole. See tähendab, et ühe elaniku kohta on Eesti poelettidel toitu vähemalt 2400 kilokalorit inimese kohta päevas. Nälja tähendus on aga läänes muutumas. Üha rohkem räägivad sealsed teadlased näljast alatoitumuse mõistes. Ja selle likvideerimist on peetud heaoluriigi, kelle hulka ka Eesti pürib, esmaülesandeks.

"Arenenud riikides ei saa enam lahutada mõisteid: toit kui miinimum äraelamiseks ja tervislik toit," kinnitab UNICEFi Eesti rahvuskomitee sekretär Toomas Palu, "kui pere sööb pool aastat peamiselt makarone ja leiba, siis on see nälg." Palu sõnul on praeguses Eestis nälja seostamine vaid põhjakihiga kindlasti vale, kui jälgida kasvõi Eesti tööstuse kokkuvarisemist ja pikaajaliste töötute suurenevat hulka.

"Mitmekülgse, tervisliku toidu ostmisega on suure tõenäosusega raskusi ligi pooltel Eesti elanikest, ajutise alatoitumuse all kannatajateks võib lugeda 30% elanikest," tunnistab ka endise toiduameti peadirektor Kaja Kuivjõgi. Lastest asub kõige vaesemas elanikegrupis Eestis aga koguni 50%.

Kuivjõgi sõnul on kolmandiku inimeste puhul ilmne, et nad tarbivad päevas alla 2400 kilokalori. "Aga tähtsad ei ole ainult kalorid. Kui inimene sööb ühekülgset toitu, on ta ikka näljas," väidab ta, lisades, et alatoitumuse kohta täpsema analüüsi tegemist raskendab Eestis NSVL-aegne metoodika.

Kaudselt võib arstide sõnul majanduslikel põhjustel halba toitumist näidata suurenemine nakkushaigustesse, nagu näiteks gripp, kuid ka tuberkuloos. Statistikast on siiski alatoitumuse kohta jälgi leida võimatu.

Palu sõnul oleks näiteks laste alatoitumuse küsimuse üheks lahenduseks see, kui riik avalikult tunnistaks probleemi olemasolu. "Eesti peaks kuulutama umbes kaheks aastaks laste alatoitumuse riiklikuks probleemiks," nendib ta.

Vaesuse, kui alatoitumuse peamise põhuse, probleemi saab tõsiselt leevendada ainult sotsiaalselt - nii laste- kui toimetulekutoetuste, töötu abirahade ja elamupoliitika oskusliku kombineerimisega [2].

Kuid taastatud Eesti Vabariigi ametlikus kõnepruugis ei ole olnud kohta isegi sõnale "vaesus". Ei põhiseaduses, ei teistes seadustes-määrustes, isegi mitte erakondade valimiseelsetes programmides. Muule maailmale arusaadava "vaesuspiiri" asemele tekitati meil ebamäärane mõiste "toimetulekupiir", tõdeb Eesti nimekamaid vaesuseuurijaid Dagmar Kutsar Tartu Ülikoolist.

Kuid Eestis on ehmatavalt palju vaeseid. Kui vaesuspiirist allpool elavale 37,6 protsendile elanikkonnast liita ka vaesusriskis elavad inimesed, keda iga saatusemüks võib vaeste hulka tõugata, saame kokku 53,2 protsenti. Seega üle poole elanikkonnast.

Vaeste arv sõltub sellest, kuhu tõmmata ühiskonnas vaesuse piir. Eesti sotsiaal-majanduslikust olukorrast lähtuv absoluutne vaesuspiir oli 1999. aasta seisuga 1350 krooni leibkonnaliikme kohta. Inimene, kelle sissetulek on sellest kuni 80%, elab süvavaesuses. Tal ei pruugi jätkuda raha isegi toidule ja eluasemele.

Eesti vaesusel on ka regionaalne iseloom. Siirdeajaga on välja kujunenud selgepiiriline jaotus linna ja maa, põhja ja lõuna vahel. Võitjateks on suured linnad – Tallinn ennekõike -, maakonnakeskused ja nende lähitagamaad. Vaestest valdadest on kujunenud Kagu- ja Ida–Eesti nn. depressioonivöönd. See on otsekui "teine maailm", kus mitmed probleemid üksteist negatiivselt mõjutades end taastoodavad [6]. Sarnased probleemid on ka lõpueelsetes põllumajandusühistutes ja oma monofunktsiooni täitmisega lõplikult hätta jäänud tööstusasulais. Viimaste kuulsaimad näited on Võhma, Järvakandi, Koeru ja Oru [1].

ÜLETOITUMUS TOITLUSPROBLEEMINA

Tänapäeval on maailm toidu järgi jaotunud. See tähendab, et kui osa inimesi sööb liiga vähe, ent samas on maailmas olemas toidukogus, mis peaks võrdse jagunemise korral kõik inimesed ära toitma, peab olema ka inimesi, kes söövad liiga palju [3]. Nad kannatavad liialt suurte toidukoguste tarbimise tulemusena ületoitumuse käes [13; 14]. See on ühiskonna kihistumise tulemuseks ja ühtlasi üheks toitluskriisi põhjuseks [8]. Nagu alatoitumuse puhul on ka ületoitumuse puhul tegu "halva toitumisega", mida J. de Castro defineeris kui üht toitluskriisi osa [16].

Ületoitunud ja ülekaaluliste inimestel esineb ka terviseprobleeme, mis väljenduvad sarnaselt alatoitumuse sümptomitele suuremas vastuvõtlikkuses haigustele, lühenenud elueas ja vähenenud töövõimes. Ülekaaluliste inimeste hulk kogu maailmas võib ulatuda 600 miljonini. USAs kuulub sellesse kategooriasse 97 miljonit täiskasvanut – 55% üle 20-aastastest. Eriti palju ülekaalulisi inimesi elab ka Venemaal (57%) ja Suurbritannias (51%). Kuigi kaugele maha ei jää ka muud Euroopa riigid. Samuti on rohkesti ülekaalulisi mõnes arenguriigis, näiteks Brasiilias (üle 30%).

Ülekaaluliste osakaal tööstusriikides on suurenenud just viimastel aastakümnetel, kuna inimeste eluviis on seotud liikumisvaegusega. Lihtsalt väljendudes – tüsedus tekib siis, kui toiduenergia manustamine ületab energia kulutamise. See võib tuleneda liiga suurest toiduhulgast, vähesest füüsilisest tegevusest või, mis kõige levinum, mõlema koosmõjul, millele annab suure tõuke elanike kasvav jõukus [3; 7]. USAs, kus tüsedus on suitsetamise järel suurimaks surmapõhjustajaks, esineb enam ülekaalulisi vähemusrühmades [3]. Ületoitumust ja sellest tulenevat rasvumist peetakse juba ülemaailmseks epideemiaks, kuna sellega kaasnevate haiguste (suhkrutõve, südame- veresoonkonnahaiguste, kõrge vererõhu, vähi jt.) ravikulud kasvavad tohutu kiirusega [3; 7]. Kusjuures eriti murettekitavaks tendentsiks on ülekaaluliste laste arvu kiire kasv [7].

Toidu poolest on maailma rikkaim riik Taani, kus iga inimese kohta on päevas saadaval 3780 kilokalorit. Keskmine somaallane võib tarbida kõigest 1580 kilokalorit. 17 riigis on see arv alla 2000 [17].

LAHENDUSED TOITLUSKRIISI ÜLETAMISEKS

Toitluskriisiga võitlemiseks pole ühest retsepti. Kuid sellesuunaline tegevus peab olema suunatud nii toitluskriisi põhjuste kui ka tulemustega võitlemiseks.

Esmajärjekorras tuleks samme toitluskriisi ületamiseks astuda riikides, kus see on juba praegu ulatuslik või laienev [10].

21. sajandil kerkib esile kaks suurt toiduga seotud probleemi. Esiteks: kuidas toita neid, kes kannatavad kroonilise nälja ja alatoitumuse all. Teiseks: kuidas säilitada teraviljahindade stabiilsus maailmaturul, et ei kannataks majandusareng. Suurim viga, mille poliitilised liidrid teha võivad, on toidupuuduse probleemide ja nende ulatuse alahindamine. Saavutamaks vastuvõetavat tasakaalu toidu ja elanike hulga vahel, on oluline toiduvarude suurendamine. Kuid üha raskem on säilitada kiiret kasvu pidamaks sammu suureneva nõudlusega. See on tänapäeva tsivilisatsioonile üheks suuremaks proovikiviks. Kuid võit lahingus nälja ja alatoitumuse likvideerimise eest võib praegu oleneda ka nõudluse vähendamise meetmetest [3].

Paljudes vaesemates riikides elab suurem osa elanikkonnast maal, sõltudes suuresti põldude saagikusest. Neile on vaja osutada rahalist ja tehnilist abi, et nad saaksid saake suurendada [10]. Lisaks peab maailm ikka veel investeerima põllumajanduslikku uurimistöösse, põllumajanduse infrastruktuuri ning andma laenu väikefarmeritele, eriti põllumajanduses töötavatele naistele.

Kuna tasakaalu toidu ja inimhulga vahel ei ole võimalik saavutada ainult toiduhulga suurendamisega, on olulised ka nõudluse vähendamise meetmed, et vähendada iivet ning kindlustada teravilja ja vee efektiivsem kasutamine.

Toidutoodangu suurendamise ja nälja likvideerimise võtmeks on maailma veemajanduse ümberkorraldamine, kuna toitluskriisi ületamisel saab veepuudus suuremaks piirajaks kui maapuudus. Näiteks isegi kõrbeid saaks muuta piisava niisutuse abil viljakaks. Värskeimad ÜRO rahvastikuprognoosid näitavad, et järgmise poole sajandi jooksul suureneb maailma rahvastik 3,3 miljardi inimese võrra. Kusjuures suurim rahvastiku juurdekasv toimub Indias ja Sahara lähialal Aafrikas - piirkondades, mis koondavad praegu enamikku maailma nälgivatest inimestest.

Üheks võtmeprobleemiks vastuvõetava tasakaalu saavutamisel toidu hulga ja rahvaarvu vahel on kõigile abielupaaridele pereplaneerimise võimaldamine. Peamine abinõu sündivuse reguleerimisel on noorte naiste koolitamine [3]. Toitluskriisi ületamisel on eriti oluline on see, et põhirõhk pöörataks laste tervise ja toitumuse parandamisele. Investeeringud lastesse on end pikas perspektiivis enim õigustavad.

Kuigi põhirõhk toitluskriisi ületamisel tuleks pöörata pikaajalise alatoitumuse käes kannatavatele inimestele, ei saa mööda vaadata ka neist, kelle toiduga varustatust on mõjutanud kas majanduslangus või loodusõnnetused. Kuni tänase päevani on erinevad riigid toitluskriisi probleemi lahendamisega erineval moel. Nüüd tuleks analüüsida edu või läbikukkumise põhjuseid ning neist õppida, et toitluskriisi ületada [10].

KOKKUVÕTE

Antud referaadi koostamise käigus tuli mulle üllatusena toitluskriisi ulatus – alatoitumuse käes kannatavate inimeste suur arv. Seda ka üleminekumaades ja arenenud tööstusriikides. Samas tuli ootamatusena Eesti võimude eirav suhtumine toitumusprobleemidesse ja ka nälja olemasolusse Eestis.

Eriti murettekitavaks on alatoitumuse käes kannatavate laste suur arv maailmas. Samuti tuli mulle negatiivse üllatusena vastavat teemat käsitlenud autorite valdavalt kiretu suhtumine antud teemasse, kuna pahatihti oli näha, et arvude taga ei suudetud näha toitluskriisi kui probleemi tegelikku ulatust.

Samas jäi mõningatest allikatest mulje, et meetodid ning arvatavasti ka vahendid toitluskriisi ületamiseks leitaks, ent selle probleemiga ei taheta eriti tegeleda selle ulatuse ja enesesse mitte puutumise tõttu.

Referaadi koostamisel tuli mõninga üllatusena see, et ka ületoitumus on sedavõrd tõsine ja eluohtlik probleem.

KASUTATUD ALLIKAD

1. Alaküla, Allan. Poliitiline näljamäss. // Postimees (1997) 11. aprill. – lk. 8.
2. Arujärv, Maarja-Liis; Harju. Ülle. Nähtamatu nälg. // Luup (1997) 17. märts. – lk. 48 – 51.

3. Brown, Lester R.; Flavin, Christopher; French, Hilary. Maailm aastal 1999. – Tallinn, 1999. – lk. 119 – 135.
4. Floren, Kaido. Laste alatoitlus on epideemia. // Postimees (1997) 19. detsember. – lk. 13.
5. Ilves, Guido. Sündmused, mis vapustasid maailma. – Tallinn, 1999. – lk. 356 - 358.
6. Kaik, Maret; Hagelberg, Tõnu; Raitar, Inga. Vaesuse nõiaringid. // Luup (1999) 28. juuni. – lk. 8 – 13.
7. Karro, Heldur. Rasvumise oht. // Terviseleht (2000) 09. veebruar. – lk. 5.
8. Keskkonnaraamat gümnaasiumile IV osa. Globaalprobleemid. – Koost. Jaan - Mati Punning. – Tallinn, 1998.
– lk. 22.
9. Laane, Marek. Vaene ja võimetu ÜRO. // Postimees (1997) 19. oktoober. – lk. 5.
10. The Food and Agriculture Organization of the United Nations. Meeting the challenge / Online / 08.03.2000 /
Saadaval HTTP : http://www.fao.org/FOCUS/E/SOFI/way-e.htm
11. The Food and Agriculture Organization of the United Nations. Number of hungry people rising / Online /
08.03.2000 / Saadaval HTTP : http://www.fao.org/NEWS/FACTFILE/FF9808-E.HTM
12. The Food and Agriculture Organization of the United Nations. Regional distribution of children suffering from insufficient growth (1990) / Online / 08.03.2000 / Saadaval HTTP : http://www.fao.org/NEWS/FACTFILE/FF9701-E.HTM
13. The Food and Agriculture Organization of the United Nations. The state of food insecurity in the world /
Online / 08.03.2000 / Saadaval HTTP : http://www.fao.org/FOCUS/E/SOFI/home-e.htm
14. The Food and Agriculture Organization of the United Nations. Undernourishment around the world / Online /
08.03.2000 / Saadaval HTTP : http://www.fao.org/FOCUS/E/SOFI/under-e.htm
15. The Food and Agriculture Organization of the United Nations. Undernutrition can be reduced / Online / 08.03.2000 / Saadaval HTTP : http://www.fao.org/NEWS/FACTFILE/img/FF9702-e.pdf
16. Toitluskriis? – Koost. E. Rahumaa. – Tallinn, 1988. – lk. 5 – 12; 28 – 38.
17. Varuste, Taavi. Üha vähem inimesi saab kõhu täis süüa. // Postimees (1998) 24. detsember. – lk. 11.