Uurimustöö Elvast

Elva alevist linnani

Franc Koppel

 

Sissejuhatus:

Inimesed on Elva kandis elanud juba vanemal rauaajal. Esimesed viited Elva kandis olnud inimestest on jäädvustanud Tõravere tarandkalme, esimese aastatuhande esimesel poolel. Esimene kirjalik ajalooallikas, mis mainib Arbi veski asukohta on pärit aastast 1486, ülestähendatud piiskop Theodericus V poolt. Aastal 1712 rajati Tartu – Valga maanteele Uderna hobupostijaam. Sellega seoses tekkisid siiakanti ka esimesed majad ja asutised. (Elva Ajaratas I)

Seoses Tartu – Riia raudtee ehitamisega hakkas tollesse jubedasse, mahajäetud paika äkki tulema elu – nii kirjutab J. Kärner 1931. Variante nime kohta on pakutud palju, kuid tõenäoliselt sai jaam endale nime lähedaloleva Elva jõe järgi. Jõe nimetus aga tuleneb Otepää lähedal asuvast Elva külast ja sellenimelisest veskist. Seoses jaama ehitamisega hakkas siia kokku voolama igasugust rahvast. Mõisnikud, kelle maadel asus praegune Elva, hakkasid siiakanti rajama suvilaid, hotelle, pansionaate ja töökodasid. Rajati kauplusi ja teenindusettevõtteid. Enne maailmasõda ulatus siinne majade arv juba 50- ni. Tekkisid seltsid, kool ja rida muid ettevõtteid. Areng takerdus mõnevõrra I ms. tõttu. Ka kool kaotas kavatsetud ilme. Peale maailmasõda toimus siin õige kiire areng. Saabus järjest uusi suvitajaid ja elanikke. Järjest raskemaks muutus asula valitsemine kolme mõisa poolt. Elanikud pidid asju ajama ümberkaudsetes vallakeskustes. Otsustati taotleda omavalitsust…

Probleeme isevalitsemise taotlemise aluseks oli mitmete eri kihtidest inimeste hulgas. Elva enda inimesed tahtsid enesele omavalitsust. Peale selle olid ka Uderna taluperemehed vihased, et Elva elanikud oli pääsenud Uderna vallavalitsusse ja esitasid Siseministeeriumile palvekirja, milles sooviti Elva eraldamist Uderna vallast. Just see palvekiri panigi tegeliku aluse Elva aleviks saamisel. Siseministeerium pöördus Tartu Maavalitsuse poole käsuga elvalased kokku kutsuda ja panna toime rahvahääletus. Hääletus toimus 19. detsembril 1920, mil valiti kolmeliikmeline komisjon, kes pidid asju ajama otsuse kinnitamiseni. 1. juulil1923 viimaks kinnitati Elvale alevi õigused.(„Elva minevikus ja olevikus“, J. Kärner 1931)

Alevivalitsuse tegevus:

Esimene volikogu, mis valiti ajutiselt oli 32-liikmeline. Volikogu esimeheks sai algselt õpetaja Martin Kütt. Esimene Elva alevivanem oli Jaan Tammin. Nii volikogu, kui ka alevivalitsus nägi enda esmaste ülesannetena alevi korrastamist ja sellekohaste töötingimuste loomist. Juba 12. juulil võeti vastu volikogu kodukord ja II poolaasta eelarve. Eelarve oli küll algeline , kuid kulud ja tulud püsisid tasakaalus. Eelarve maht oli 5404 krooni, enamik tulusid tuli trahterimaksust ja enamik kulus kooli ülalpidamiseks. Palju muret tegi alevivalitsusele alguses kohaste ruumide leidmise küsimus. Esimesi istungeid peeti koolimajas ja tuletõrjeseltsi majas. Hiljem üüriti sellekohane korter Kesk tänavale, kuid need ruumide ei olnud korralikeks töötingimusteks sobivad. Peagi palus alevivolikogu Maavalitsust, et alevivalitsusele antaks üle endine Uderna kõrtsi (praegune telefonimaja) hoone, kuid Maavalitsus oli plaaninud anda hoone kasutada jaoskonna loomaarstile. Pärast pikki vaidlusi sai alevivalitsus siiski maja esialgu rendile. („Elva minevikus ja olevikus“, J. Kärner 1931)

Samal ajal tekkis päevakorda ka alevi planeerimine. Loomulik tundus omavalitsuse soov saada enda valdustesse endised mõisnike maavaldused. Peale selle nõudis alevalitsus endale ka need 11 suvilat, mis olid Meeri mõisniku poolt Elva alguspäevadel ehitatud.

Koheselt võeti ka käsile ajakohase koolimaja ehitamise küsimus. Otsustati ümber ehitada endine Uderna postijaama peahoone ja selleks haridusministeeriumilt 20000 krooni laenu paluda.

Huvitavaks kujunes ka siinsete maanteede parandamise ja korrashoiu küsimus. Linnavolikogu ei tahtnud siinsete teede parandamist enda peale võtta. Kuna jaoskonnakohtunik määras teede korrashoiu Elva alevile, ei jäänud rahapuuduses töötaval volikogul muud üle, kui kaevata edasi Riigikohtusse. Lõpuks nõustuti siiski ise teede korras- pidamisega, kui selleks Maavalitsuselt laenu paluda.

Esimese volikogu ajal pandi paika ka tulevase surnuaia plats.

Aasta lõpul muutus valimisseadus ja volikogu tuli ümber valida. Selle liikmete arv vähenes 15-ni.Volikogu esimeheks jäi A. Parveots, alevivenemaks sai Prits Ereline. Jätkati Esimese volikogu tegevust. Otsustati omandada alevivalitsuse hoone. Pöörati erilist rõhku haridusele. Kevadel alustati postijaama ümberehitust algkooliks ja viidi see ka sügisel lõpule. Üritati avada ka keskkooli ja kutsekooli. Korda läks ühes Haridusseltsi abiga vaid avada kohalik avalik raamatukogu. 1924. aasta sügisel tehti algust tänavate valgustamisega. Seati üles viis elektrilampi käidavamatele kohtadele (praegusse turuplatsi, Kesk tänavale, Pikale tänavale, raudteejaama juurde ja Kärneri tänava algusesse). Alevivolikogu vaidles teravalt kalmistu täpsema asukoha üle, kaaluti supelhoone ehitamist.

Kõige järsem otsus, mis II volikogu tegi oli turuplatsi üleviimine praeguse kaubanduskeskuse kohale. Kuna turg oli varem asunud tuletõrje seltsimaja ees, tekitas sealsetele elanikele suurt pahameelt turu „äraviimine“, kuna värskeid toiduaineid ja esmatarbekaupu sai tol ajal peamiselt turult. Elanikud kirjutasid sellest ülekohtust ajalehtedesse, käisid ametiasutustes, kohtutes jne. Juulikuus 1926 andis Riigikohus õiguse siiski alevivalitsusele.

Peale turu ümberpaigutamist tekkis palavikuline nõudlus sealtkandi ehituskruntide järele. Elvas tekkis teine suur ehitamise hooaeg.

Kuna kruntide väljajagamisel tekkisid mõningased arusaamatused, läksid alevivanem ja volikogu esimees 1927 aasta alguses kohtu alla. Nõnda lõppeski II alevivolikogu tegevus.

Järgmine volikogu valis alevivanemaks J. Tammina, volikogu esimeheks sai P.Uibo. Volikogu püsis ametis kõigest aasta ja suutis selle ajaga vaid siitkandi riigimaad saada alevivalitsuse kontrolli alla. Selle volikogu ajal said ka Elva tänavad endale nimetused. Kruntide väljajagamisel tekkisid tühised arusaamatused ja volikogu astus tagasi (1928.a.kevadel).

Uue volikogu esimeheks sai P. Martinov, alevivanem oli nüüdsest P. Uibo. Selle volikogu ja valitsuse suuremaks ettevõtmiseks oli ujulahoone ehitamine Verevi järve idakaldale (1929.a. kevadel), mille jaoks võeti kuni 5000 krooni laenu. Jätkati alevi planeerimist ja alevimaade laiendamist. Tehti laenu ka spordiplatsi rajamiseks.

Uutel valimistel 1929. lõpus suurendati volinike arvu 1 võrra (16-le). Volikogu valis alevivanemaks N. Lelle, volikogu esimeheks sai Kr. Leesik. See alevivalitsus sai enda kätte endise Uderna postijaama maad, mis otsustati elanikele välja jagada. Kuna eelmisel aastal ehitatud ujula oli väikeseks jäänud, siis tehti juurdeehitisi, ning suurendati kabiinide arvu. Läbi viidi staadioni ehitamine, laiendati Kesk tänavat, tänavavalgustite arvu suurendati 30-ni.

Lõpuks saadi kokkuleppele ka alevi piirides olevate maanteede parandamise asjus. („Elva minevikus ja olevikus“, J. Kärner 1931).

Aastal 1932 tekkis Elva alevivalitsuses kriis ja linnapea Lell astus tagasi. Tema asemele sai alevivanemaks Juhan Sepp. Selle linnapea ajal sai alev 10-ne aastaseks. Pidustused toimusid korraldatuna alevivalitsuse poolt. Istutati juubelitamm ja kutsuti ~ 70 külalist.

Volikogu tegeles enamasti ikka suvitajate ligimeelitamisega, aga ka alaliste elanike heaolu tagamisega. Koostati hoonestuse- ja tänavate-, kui ka linna üldplaneering. Aastal 1934 kinnitati Elvale ja Nuti(Peedu) asundusele suvituskoha õigused. 1936. aastal muudeti Nuti Peeduks. Ühes suvitajate arvu kasvamisega laiendati mitmeid kordi raudteejaama, rannahoonet ja staadioni. Plaaniti rajada kalakasvandust Arbi järvele.30-date aastate keskel tõusis tähtsaks küsimuseks teetolmu, mis oli saanud kõige suuremaks saasteallikaks Elvas, vähendamine. Teid prooviti isegi õlitada( selleks annetas Maavalitsus 3 pütti põlevkiviõli. Sellest aitas kõigest 75 meetri pikkuse teelõigu korrastamiseks alevivalitsuse ees. Hiljem võeti laenu ja sillutati tähtsamad teed ja tänavad.

1938.-dal aastal anti Elvale linnaõigused. Linnaks saamist tähistati suurte pidustustega. Alevivalitsus ristiti ümber linnavalitsuseks jne. Üldse oli alevi perioodil olnud 216 volikogu istungit, mille käigus võeti vastu 3759 otsust. Alevivalitsustel oli olnud 812 istungit, mille käigus otsustati 4368 korda. (Ajalehed „Elva Elu“, „Otepää Teataja“, „Postimees“)

 

Alevivanem

ametiaeg

Jaan Tammin

1923 VII- XII

Prits Ereline

1923 XII- 1927

Jaan Tammin

1927- 1928

Paul Uibo

1928- 1929

Nikolai Lell

1929-1932

Juhan Sepp

1932-1934

Paul Uibo

1934- ?

Villem Telling

? -1940

 

Ärid ja tööstusettevõtted:

Suurimaks ettevõtteks Elva alevi perioodil oli Elva Piimaühisus. See oli asutatud aastal 1911. See sai edaspidi alevi tulundusliku külje pealt äärmiselt tähtsaks. Tööstus kujunes alevi perioodil üheks suuremaks kogu riigis. See omas tolle aja kohta ülimoodsat tehnikat ja ruume. Meierei oli ka kõige esimene tulunduslik ühisettevõte Elvas.

Teine suurem asutis oli siin Elva aleviperioodi keskel Petersoni kudumistöökoda, mis varustas enda toodetega peamiselt Tartut.

Lisaks tegutsesid Elvas Sepa riidevärvimis- ja vanutamiskoda, mis täitis ka suuremate linnade tellimusi, tegutses veel ka Kenkmanni limonaaditehas, Blankeni maiustustetöökoda, Partsi tsementbetooni tööstus, millel olid ka väljaspool Elvat osakonnad. Suurematest ettevõtetest vääriks ülesmärkimist ka siin tegutsenud Reinholdi grammofonitehas.

Linnas tegutsesid lisaks sellele ka nahaparkimiskojad, puuhoovid, mehhaanikatöökojad, jne. Lisaks nendele tegutsesid veel ka kõiksugused töötoad, mis kuulusid peamiselt käsitöölistele ja kasutasid peamiselt oma peremeeste tööjõudu. Kuigi neil viimastel ettevõtetel puudusid väljavaated edaspidiseks arenemiseks osutusid need ikkagi vajalikuks alevile. Peale nende tegutses Elva ligikaudu 10 suuremat võõrkeelset pansionaati ja võõrastemaja ja enamik maju võttis suveks endale 2-3 suvitajat. („Elva minevikus ja olevikus“, J. Kärner 1931)

 

Suuremat rolli etendas aianduse, käsitöö ja suvituspaiga pakkumise kõrval kaubandus. Esimene pood asetses Elvas juba enne tihedama asustuse teket Uderna kõrtsi päevil. Koos asula kasvamisega suurenes ka kaupluste hulk. Peale vabadussõda tegutses siin juba üle 10 kaupluse ja veel kümme aastat hiljem oli poodide arv juba üle 20-ne. Peale selle tegutses siin veel 5 äri, mis kauplesid ainult vilja, linaseemnete ja linaga. Elvas tegutses mitmeid munade vastuvõtupunkte, mis kogusid talupidajailt kanamunade välismaale eksportimisega. Siin tegutsesid muu seas ka viis liha- ja vorstikauplust ja kaheksa pagaritöökoda. Leidus veel mitmeid kindlale kaubaartiklile spetsialiseerunud ärisid, näiteks: rohu- ja värvikauplus, masinakauplus, raamatukauplused, matusetarvete kauplus jne.

Lisaks poodidele leidus siin ka palju teenusepakkujaid. Alevis tegutsesid kellassepaärid, kohalik pank, rätsepad, kingsepad, juuksurid, arstid, hambaarstid, saunad, trükikoda jne. Kõik olid eelkõige mõeldud rikaste suvitajate jaoks.

Tegutses restorane, einelaud, õllepoed ning viina- ja veinipoed.

Eriti vilgas kauplemine toimus kolm korda nädalas, siis kui olid turupäevad. Laata peeti 6 korda aastas. Suurt rolli Elva, kui kaubanduskeskuse elus mängis ikkagi raudteejaam. Peamiselt eksporditi Elva jaamast võid, mune, peekonit, lina ja ka puitu. Samal ajal veeti sisse peamiselt teravilja, maitseaineid ja masinaid.(ka suvitajaid) („Elva minevikus ja olevikus“, J. Kärner 1931)

Elva Vabatahtlik Tuletõrjeselts:

See Elva vanim ühendus oli asutatud juba 1907.a. Ajendiks selle asutamisele oli suvila põleng 1907 aasta kevadel. Esimese pritsi kinkis Elva Tuletõrjeseltsile Meeri mõisnik von Seidlitz. Juba järgmisel aastal ehitas see endale avara seltsimaja, (ühes von Seidlitzi abiga jällegi mis peagi kujunes kohaliku ümbruskonna vaimse elu keskuseks. Maja oli ilusa väljenägemisega ja mahutas 500 inimest. Tuletõrjeseltsi juures tegutsesid näiteseltskond, puhkpilliorkester ja ka laulukoor. Tuletõrjeseltsi majas toimusid tähtsamad esinemised, sõnavõtud ja koosolekud. Selles majas asus linna kõige suurem saal. Palju toimus majas ka külalisetendusi Eesti suurematest teatritest.

Pikemat aega oli siin seltsimajas koorijuhiks Juhan Simm. Aleviperioodil ei olnud seltsi ja –maja roll küll nii energiline kultuurielus, kuid kahtlemata etendas see keskset rolli kohaliku kultuurikeskusena. Tuletõrjeseltsil oli liikmeid ligi kakssada ja seltsile kuulus: maja, 3 pritsi, 1 mootorprits, tuletõrjeauto ja puhkpillikogu. Seltsi vara hinnati üle 3 miljoni sendi. Elva tuletõrjujate piirkonnas asusid Elva, Uderna vald ja Kirepi vald. Agarasti korraldati mitmesuguseid üritusi ning loteriisid, mille tulu läks varustuse ostmiseks. („Elva Elu“)

Kultuuri- ja hariduselu:

Et Elva püsis tihedas kokkupuutes Tartuga, siis sai käidud teatrit vaatamas ja meelt lahutamas suures osas Tartus.

Kõige tähtsam aateline selts Elva aleviperioodil oli eelmainitud Elva Vabatahtlik Tuletõrjeselts.

Teine tähtsam selts oli Haridusselts, mis oli asutatud 1922. aastal. Haridusselts alustas ülienergiliselt. Taheti avada Elvas keskkooli, kuid asi jäi kohalike olude taha pidama. Haridusselts oli pakkunud alevi algupäevil isegi välja Elva Kutsekooli mõtte. Ka Haridusselts omas vahel näitetruppi ja laulukoori, kuid nood jäid ajutiseks. Hiljem tegeles Haridusselts peamiselt suvise lasteaia ja avaliku raamatukogu ülalpidamisega.

Elvas hakkas tegelema raamatukogu aastal 1923. Raamatukogu algusaastatel oli fondi suuruseks 327 raamatut, alevi lõpuperioodil üle 1000 köite ja ei puudunud ka uuem kirjandus. Raamatukogu toetati 40% ulatuses alevilt ja 60% Haridusministeeriumilt.

Elvas tegutses Elva Tööliste Vastastikune Abiandmisselts. Oma tegevust alustas see 1920. aastal kaupluse avamisega. Hiljem loobus poepidamisest ja hakkas tegelema peamiselt restorani „Tsentraal“ ülalpidamisega. („Elva minevikus ja olevikus“, J. Kärner 1931)

Energiliselt hakkas iseseisvusperioodil tegutsema Kaitseliidu Elva osakond. Paljudel võistlustel kuulusid esikohad just Elva kaitseliitlastele. Korraldati ka ise mitmeid koduseid spordivõistlusi. 1930-date keskel kujunes vajaduseks omada oma maja. Maja osteti 5000 krooni eest Pikale tänavale (praegu säilinud). Korraldati loteriisid ja koguti raha lasketiiru ehitamiseks.

Suurt aktiivsust selles piirkonnas näitas üles Üleriigilise Noorsooühingu Elva Osakond. Korraldati pidevalt kõiksuguseid väiksemaid, jõukohasemaid üritusi.

Vähemaktiivsetest seltsidest tegutsesid siin : laulu- ja mänguselts „Muusa“(asut. 1922), , Elva Suvituskoha Korraldusselts jne. Seltse ja ühinguid tekkis ja kadus pidevalt.

Elvas üritas jalad alla saada veel kino, kuid suleti peagi vaatajate vähesuse tõttu. („Elva Elu“)

1912. aastal hakkasid Elva elanikud nõudma kooli rajamist. Aasta pärast saadi luba kaheksaklassilise ministeeriumikooli avamiseks. Kool alustas tööd 16. novembril 1913 aastal linnakodanik Vasara majas, praegusel Vana-Koidu tänaval. Õpilasi oli saja ringis ja õppetöö toimus vene keeles. Sõja ajal kaotas see kavatsetud ilme. Rahvas aga hakkas nõudma emakeelset õpetust, mis ka 1917. aasta sügisel saavutati. 1918. aastal muudeti kool 6-klassiliseks. Alates 1921. aastast hakkas Maavalitsus hoolitsema kooli heaolu eest. Siit algasid kooli paremad päevad. 1924. aastal ehitati endine Uderna Postijaama hoone ümber kahekordseks koolimajaks ja uue hoone pühitsemine toimus sama aasta 16. novembril. Koolimaja ehitus läks maksma 38696 krooni. Uus maja mahutas 10 klassiruumi, jalutusruumid, loodusteaduse kabineti, kantselei, juhataja korteri jne. Õpilasi oli tollal 300 ümber ja õpetajaid ligi10. Paljud algkoolilõpetajad läksid edasi õppima Tartusse (kutse- või keskkooli). Ülikooli jõudsid vähesed. Elvas tegutses ka saksa algkool, milles õppis vaid kümmekond õpilast ühe õpetaja juhatusel. („Elva minevikus ja olevikus“, J. Kärner 1931)

Suurematest üritustest vääriks märkimist kohalik laulupidu, mis peeti 1923. aasta suvel õpetaja Mälgi agaral ettevõtmisel „Liivaorus“ maantee kõrval. Samuti toimus siin ka aastal 1925 põllutöönäitus. Korraldati ka suvitajate ning kohalike vahelisi spordivõistlusi. Ning lisaks nendele väiksemaid luuleõhtuid ja üritusi.

5.-dal juulil 1936 korraldati Elvas laulupidu ja rida võistlusi, ning mänge. Ilm oli imeilus. Sel päeval sõitis Tartust rongiga kohale üle 3000 inimese. Laulupidu algas rongkäiguga Liivaorgu. Seal esines 800 lauljat rohke publiku saatel. Õhtul sai kuulata rannamuusikat, või mängida võrkpalli. Oli avatud rannakasiino, mille orkester mängis südaööni. („Elva Elu“)

Enamik alevi elanikest kuulus luteriusku. Juba varakult hakkas elanike keskel liikuma mõte oma kogudusest ja kirikust. Alates 1912. aastast hakkasid naaberkihelkondade kirikuõpetajad ajutiselt seltsimajas. 1914 aastal hakati ehitama väikest kivikirikut, mis jäi sõja tõttu pooleli. Aastal1920 viisid kohalikud elanikud ühes Jaani kiriku toega ehituse lõpule. See oli esimene pühakoda, mis sai valmis vabas Eestis. Kirik mahutas 350 istekohta. Algselt pidasid siin jumalateenistusi Tartu kirikuõpetajad ja ka kohalik köster. 1930 aastal sai Elva kogudus endale oma õpetaja Aleksander Benderi. (Internet)

Peale luterlaste leidus siin ka apostli-õigeusulisi. Nende kiriku jaoks oli sisse seatud endine koolimaja (Vasara maja), kus ei puudunud ka kirikukell.

Elva luteriusu kirik 1920-datel

Üldisest elu-olust:

Tervishoiu koha pealt vaadatuna oli Elva tol ajal üks tervislikemaid kohti riigis. Peamiselt oli see tingitud looduslikest oludest. Kõige tervislikumaks kohaks peeti just Arbi ja Verevi järvede vahelist kõrgendikku. Alevivalitsusel oli oma tervishoiukomisjon, mis teostas tervishoiu järelvalvet alevi piirides. Esimese paikse erapraktiseeriva arstina asus Elvas elama ja töötama Peeter Särg aastal 1918. Enne seda võtsid suveperioodil Elvas haigeid vastu Tartu arstid. 1920.a. kinnitati esimese riigipalgalise jaoskonnaarstina tööle Peeter Avarsoo. Alates 1924.a. asus arstijaoskond nn. arsti majas Pargi 1. Haiglat Elvas ei olnud ja vajadust suuremat vist polnudki. Siin tegutsesid neli arsti, sh jaoskonnaarst. Peale nende tegutsesid veel veterinaarid ja ämmaemandad. Apteek tegutses juba 1905. aastast.

Väljaspool alevit oli elva peamiselt tuntud suvituskohana. Suveti tõusis alevi elanike arv kahekordseks tänu suvitajatele. 1930-date aastate lõpul oli suve jooksul Elvas üle 2000 registreeritud suvitaja. Tõenäoliselt oli see arv veelgi suurem, kuna mitmed sajad inimesed ei registreerinudki end üldse. Välismaalasi käis siin aasta jooksul keskmiselt üle saja, neist enamus Lätist ja Saksamaalt. Keskmiselt suvitas inimene Elvas 55 päeva. Tuba suveks maksis keskmiselt 40-100 krooni. Pilet Tartust Elvasse ja tagasi maksis 1 kroon. Korraldati ka suviseid huvironge, mis tekitasid kohalikes elanikes ja rahulikemas suvitajates pahameelt, kuna turistid olevat käratsenud ja prügi loopinud.

Postkontor oli Elvas juba 1906. aastast saati. Aleviperioodi lõpus töötas postkontoris 9 inimest. Selle teeninduspiirkoda kuulusid Uderna, Pangodi, Kirepi, Hellenurme, Rannu, Konguta, Aru vallad. Keskmiselt oli vaja kohale toimetada suvel 450 saadetist päevas ja talvel 220 saadetist päevas. Aasta jooksul tehti keskmiselt 87000 telefoniühendust, toimetati kohale 290000 kirja ja 150000 ajalehte. Postiljonid käisid aasta jooksul maha keskmiselt 70000 kilomeetrit. Elvas oli ligi 200 telefoniomanikku. (Elva Elu 1936)

Elval oli oma trükikoda, muusikaselts, ajalehed Elva Elu (1932-1937), Elva Tulevik
(1934-1935), EELK Elva Koguduse Teataja (1935-1940), Elva Noorsoolane (1935-1936). Siin on elanud ja töötanud palju kirjanikke, kunstnikke ja kultuuritegelasi, näiteks soome-eesti kirjanik Aino Kallas, kirjanikud Jaan Kärner, Hugo Raudsepp, Richard Janno, keeleteadlane Johannes Silvet, näitleja Leopold Hansen, kunstnik Eduard Kutsar. Elvas veetsid oma suved paljud Tartu Ülikooli õppejõud, näitlejad, kunstnikud, ärimehed.

Elva üks tähtsamaid kohti oli ujula. Rannahoone asus kohe maantee kõrval. Suvitajate peibutamiseks oli siia ka hangitud suur Philipsi raadio, mis mängis rannamuusikat. Tihti esinesid ka elava muusikaga kollektiivid. Lisaks sellele asus rannahoones veel ka einelaud ja tantsupõrand. Ujulas asetsesid veel ka kasiinohoone ning bassein ühes hüppetorni ja platvormiga keset järve. Ujulasse armastasid koguneda siit ja ka mujalt kultuuritegelased. Juba aastal 1927 hakkas Elva ja Tartu vahel sõitma mootorvagun.1936. aastal sai Elva endale suvituskoha tiitli.

Alevi planeerimis- ja ehituskavas oli ette nähtud veel haigla ja sanatooriumiehitus kusagile Vaikse tänava äärde metsa, vanadekodu ehitus (Käo tänava lõppu), rahvamaja ja kiriku ehitus staadioni taha.

Inimesed kujutlesid, et rongipilet võiks olla 5 korda odavam ja rong võiks Elvasse tulla 15 min. Arutleti, et Elva oleks tulevikus suuteline vastu võtma kuni 25000 tartlast suve jooksul. („Elva minevikus ja olevikus“, J. Kärner 1931 ; Internet ; „Elva Elu“)

Kokkuvõte:

1931. aasta seisuga oli Elva pindala 507 ha. Tänavate arv oli 37, elanikke oli Elva linnas 2084. Tööstuslikke ettevõtteid tegutses siin umbes 30-ne ümber, enamus nendest oli 2-3 töötajaga. Kaubanduslikke ettevõtteid oli ligi 60, kõigist neist ettevõtetest olid ühistud vaid 3 (Majandusühisus ja kaks panka). Elvas oli registreeritud alguperioodil 6 sõiduautot ja 4 veoautot, linnaks saamisel vastavad arvud 40 ja 26. Elvas töötasid ajalehed: „Elva elu“ (aasta maksis vaid 1.20 krooni) ja „Elva tulevik“. Linnal oli enda telefonijaam, millel oli ligi 200 klienti. Elvas asus Praksi trükikoda, siin töötas veel rahukohtunik ja politseijaoskond. Suviti niisutas tänavaid spetsiaalne paakauto. Selline oli Elva alevi perioodil. ( Kärner lk 45)

 Lisad:

Kodanik Ellen Pihlaku mälestusi Elvast:

  1. Milliseid eredamaid juhtivaid isikuid mäletate 30-ndate aastate Elvast?

    Mäletan, et Elva Alevi10-dal juubelil oli Juhan Sepp linnapea, ning istutas tamme, mille juures ütles: „Mes oli meil enne…mets ja raba, aga mis on meil nüüd…ojola ja torn“ Alevivanem oli vahepeal Sepp, siis jälle Telling, enne 1930-dat oli siin Herilane(Ereline). Siis oli siin veel Lell ja siis vist jälle Telling…

    Linnasekretärid olid Lahas…

  2. Milliseid kultuuriüritusi on teil veel meeles?

    No siin toimusid laulupeod, Kaitseliidu võistlused, tuletõrje väljaõppused ja palju muud. Peamiselt oli hästi palju väiksematele seltskondadele mõeldud üritusi…

  3. Milliseid ärisid, ettevõtteid mäletate?

    Väga palju oli toidupoode, pagari- ja kondiitriärisid (Metski, Veski, Frey, Uibo jne)Palju oli lihatööstusi, riidekauplused, plekkseppasid, kõiksuguseid töökodasid. Praeguse „Elva Edu“ kohal oli Kalbergi sissesõiduhoov. Kikase vorstitööstust nimetati miskipärast „Elva pilvelõhkujaks“. Blankeni maiustustetöökoda jne…

  4. Milline oli ajakirjanduslik elu Elvas?

    Elva Elu oli väga ülevaatlik ajaleht Elva külje pealt. Ajaleht kirjutas ainult Elvas toimuvast. Selle hind oli ka väga odav. Ajalehe juures tegutses Mart Lukk…

  5. Millised oli elvalaste huvid ja tegevused vabaaja veetmise kohad 1930-dail?

    Paljud inimesed võtsid osa näiteringi tegevusest. Pidevalt lavastati uusi näidendeid enne pühi. Väga paljud inimesed võtsid osa Kaitseliidu tegevusest. Need, kes ei tegelenud Kaiseliidu, noorkotkaste ega ..näiteringist osa võtnud, olid kas Haridusseltsis. Kõik võtsid millestki osa… 

  6. Midagi, mida tahaksite öelda tänastele elvalastele?

Inimesed vaatavad liiga palju välismaa filme. Väga palju on mõttetut virisemist ja eputamist. Inimesed ja eriti noored võiksid vähem vinguda ja ise midagi rohkemat ära teha…

Kasutatud kirjandus:

  1. „Elva minevikus ja olevikus“, Jaan Kärner 1931
  2. „Elva“ 1938
  3. „Tartu rajoon“, Kaljola Kiirt 1988
  4. http://www.halo.ee/mart/elva/elva.html
  5. „Elva Elu“
  6. Suusõnalised materjalid