EESTI VABADUSSÕDA

 

23. veebruaril 1918 kuulutati Pärnus välja Eesti iseseisvuse manifest. 24. veebruaril kuulutati manifest välja Tallinnas. Kauaoodatud rahu see endaga kaasa ei toonud, sest ees ootas sõda omariikluse kaitseks Nõukogude Venemaa vastu ning ka Landeswehri vastu.

12. novembril otsustas Ajutine Valitsus luua regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Peastaap kindral Larka juhtimisel. Ajutise Valitsuse esimeseks reaalseks toeks oli aga kindral Põdderi poolt juhitud Kaitseliit, kes täitis politsei ja piirivalve funktsioone.

16. novembril kuulutati välja kutselistele sõjaväelastele kohustuslik ja teistele vabatahtlik mobilisatsioon.

22. novembril ründas Nõukogude Venemaa esimest korda Narvat, kuid rünnaku tõrjusid lahkuvad Saksa väed. 28. novembril ründas Punavägi uuesti Narvat ning järgmisel päeval kuulutati välja sundmobilisatsioon kogu riigis.

Erinevate allikate põhjal peetakse Vabadussõja alguseks 22. novembrit 1918 (“Tähised 1935”, mis on trükitud 1935. a. Tartus Eesti Rahvuslaste Klubi kirjastuses) või 28. novembrit  (EE 10. kd.)

28. novembri õhtuks olid Narva kaitsjad sissepiiramisohus ning Viru rinde juhataja kindral A. Tõnisson andis käsu Narva maha jätta. Punaarmee aga vallutas edasi Valga, Tartu ja Tapa. Aastavahetuseks jõuti Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu lähistele.

Vallutatud aladel organiseeris okupatsioonivõim oma nukuvalitsuse - Eesti Töörahva Kommuuni. Elanike alistamiseks rakendati terrorit.

23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik J. Laidoner, kelle energilisel juhtimisel oli sõjavägi kogunud 13 000 meest ning 1919. a. veebruariks juba 30 000.

Palju aitasid kaasa sõja edasisele käekäigule erialustel löögiüksused, s. h. Kuperjanovi pataljon. 12. detsembril 1918 saabus Inglise laevastikueskaader, tulid ka Soome vabatahtlikud.

Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod.

30. jaanuaril peeti Valga lähistel  Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm.

Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset.

Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas:

Narva-Petrogadi
Petseri-Pihkva
Põhja-Läti

Eesmärgiks oli rinde viimine vastase territooriumile.

Mai algul 1919 kuulus Eesti sõjaväkke 74 500 meest. Eesti pinnal moodustati Ingeri polk, Vene Põhjakorpus ja Põhja-Läti brigaad. Saabusid uued vabatahtlike kompaniid Taanist ja Rootsist.

Eesti sõjavägi vallutas maikuus Kroonlinna eelkindlused, Pihkva jne. Daugava ääres kohtuti Poola vägedega. Saavutati suurim arvuline koosseis: sõjaväes 86 000 meest ja 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast.

Põhja-Lätisse tunginud Eesti 3. diviis toetas seal Läti seaduslikku valitsust ning läks vastuollu Lätis võimu haaranud baltisakslastega. 5. juunil algasid relvakokkupõrked ning 19.-23. juuni Võnnu lahingus purustas Eesti vägi baltisaksa Landeswehri väed. Eesti vägesid juhtis kindral E. Põdder. Sakslased lahkusid Riiast ning sinna tuli tagasi Läti seaduslik valitsus. Võit Landeswehri üle võimaldas Läti rahvusriigil kindlustuda ja julgestas seega Eesti rahvuspiiri.

Eesti idapiiril püsis sõjategevus 1919.a sügiseni Venemaa territooriumil, kus Vene Valgekaartlaste Põhjakorpus võitles vahelduva eduga Punaarmee vastu. Muutunud olukorras loobus Nõukogude Venemaa juhtkond Eesti okupeerimise plaanist ja tegi 31. augustil 1919 ametliku rahupakkumise. Rahukõneluste I voor jäi aga tulemusteta. Eesti väed võtsid rindel vastu Punaarmee uue löögi. Jõudude vahekord muutus Eestile jällegi ebasoodsaks: Eesti 40 000 mehe vastu võitles 120 000 venelast. Rünnakutes kaotas Punaarmee kahe kuu jooksul 35 000 meest. Küllalt suurte kaotuste tõttu hakati uuesti mõtlema rahukõnelustele.

5. detsembril 1919 taasalustatud rahukõnelused osutusid seekord edukaks ja 3. jaanuaril kell 10.30 jõustus relvarahu. 5. detsembrit 1919 loetakse Eesti vabadussõja lõpupäevaks.

Järgnes rahulepingu sõlmimine Tartus 2. veebruaril 1920. Tartu rahuga tunnustas Venemaa tingimusteta ja igaveseks ajaks Eesti riiklikku iseseisvust ja Vabadussõja tulemusel kehtestatud piire. Tartu rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud Rahvasteliidus ning avaldatud ka prantsuse- ja ingliskeelse tõlkega Rahvasteliidu tähtsamate dokumentide kogumikus. Dokumentides on käsitletud riigipiiri fikseerimist, julgeolekuküsimusi jm. Eriline tähtsus oli poolte territooriumil asuvate teineteise suhtes vaenulike organisatsioonide keelustamisel ja võõraste sõjaliste struktuuride likvideerimisel. Loobuti vastastikku sõjakulutuste tasumisest. Venemaa kohustus tagastama Eestist evakueeritud varandused, s.h. kultuuriväärtused. (Kahjuks suurt osa Eestist evakueeritud varandustest, näiteks tehaste sisseseade, laevad ja Tartu Ülikooli varad ei saadud tagasi).

Tänapäeval tähistatakse riikliku pühana Vabadussõja perioodist Võidupüha  23. juunil, tähistamaks Võnnu lahingut. Samuti austatakse leinaseisakuga Vabadussõjas langenuid 3. jaanuaril. Võit Vabadussõjas oli noore Eesti riigi jaoks otsustava tähtsusega sündmus, kuna avas sisuliselt tee omariiklusele. Eesti Vabariigi jaoks algas 20 aasta pikkune rahuliku arengu periood, mis oli riigi jaoks edukas.

KASUTATUD KIRJANDUS:
Eesti Entsüklopeedia 9. ja 10. kd.
Tähised 1935
Internet